Eesti töö ehk mis saab vanadest raamidest ja kes peaks Putini kutsele vastama
#1

EDIT: TÕSTSIN BRILLANTI TEiSE TEEMASSE ÜMBER. PALUN JALGRATTA ALASED MÄRKUSED BRILLANTIDE KOHTA EDASPIDI SINNA LISADA:




Sain hiljuti ühe tundmatu raami omanikuks. Raam on olnud musta värvi, millel on kõrvuti punase ja kuldsega triibutus. Ees on olnud vesipilt millel on gloobuse ja selle ümber olevate kollaste kiirte motiivid. Keskel on olnud kirjas jalgratta mark punasel taustal. Kahjuks on embleem sedavõrd kahjustnud, et 100% kindlat asja välja ei loe. Esimesed kolm tähte võiksid olla BRI ning hiljem fotosid silmitsedes võiks terviklik sõna kokku olla BRILJANT või BRILLANT.

Ülemisel kõveral torul on olnud ülevalt alla jooksnud pikk valge kaunistus või embleem aga kahjuks on säilinud ainult ülemine ots.
Raaminumber on küllaltki väike  4021 ning minu rattal löödud kaelamuhvile vesipildi kohale ja seega pidasin seda esialgu mingiks Läti asjaks aga huvitavaks teeb selle raami asjaolu, et ksf! tolmuahv on leidnud küllaltki sarnase raami aga siiski oluliste erinevuste ja sarnasustega. Teisel raamil on raaminumber löödud sadulamuhvile. Kõveral torul on olnud samuti see valge kaunistus/logo. Triibutus on olnud samade värvidega. Logo on väga sarnane aga mina ei ole 100% veendunud, et ka kiri neil sama on kuna ksf! tolmuahvi logol tundub olevat R täht lõpupoole aga see võib olla ka minu ettekujutus.

Vaadates 1937 varastatud rataste nimekirja ja 1942 rekvireeritud rataste nimekirja, siis Briljant/Brillant jalgrataste raaminumbrid on olnud neljakohalised ja samas suurusjärgus nagu antud teema ratastelgi. Huvitav on veel see, et rekvireeritud rataste nimekirjas on minu raamist ainult 1 numbri võrra erinev Brillant ja varastatud rataste nimekirjas 2 numbri võrra erinev Briljant ksf! tolmuahvi rattast

On kellegil veel ideid tootja, margi ja aasta osas või suudab seda minu Briljandi/BrillanTi teooriat kinnitada? Kes Brillanti tootis või edasi müüs? Siit foorumist on läbi käind, et ehk on Poolas toodetud Brillant nimelisi asju ja kindlasti on tehtud sellenimelisi rattaid Saksamaal ja Prantsusmaal aga sisetunne ütleb, et nendega antud teema raamidel otsest pistmist pole. Pigem üritas mõni väiksem värkstuba oma tooteid võõraste sulgedega ehtida aga kes ja kus?

Kogu pildimaterjal asub SIIN

[Pilt: large_29477163_yjCP.jpg]
[Pilt: large_29477165_3diq.jpg]
[Pilt: large_29477169_ZXVm.jpg]
[Pilt: large_29477179_3pvZ.jpg]
[Pilt: large_29477181_lNfw.jpg]
[Pilt: large_29477193_QJuD.jpg]
[Pilt: large_29477191_V8oX.jpg]
Vasta
#2

Üks väheseid leitud reklaame, kus see mark figureerib. Päevaleht 16.05.1939 (dea.nlib.ee).

   
Vasta
#3

Sõnaga briliant tuleb mulle kohe ette üks Hiina autotööstus. Muide 2 selle tööstuse autot on Eestis siiani alles 10-st. 8 tk läksid tehasesse tagasi. Ühega neist olen sõitnud ja meenutas sigulit ainult ruumi salongis oli rohkem.
Vasta
#4

Inimese ahnus on piiritu. Näiteks avastasin millalgi hiljuti, et olen paar aastat tagasi selle ksf! tolmuahvi raami temalt ära ostnud ja kaevasin selle masslademetest välja, et sooritada mõned võrdlused.

Sildid ei ole identsed, raaminumbrite šrift ja asukohad ei ole identsed aga üldjoontes on tegemist väga sarnase tööga (muhvid, triibutus, logode kujundus jne) ja suure tõenäosusega on tegemist sama edasimüüja tööga, mis ehk osteti sisse erinevatelt alltöövõtjatelt. 

[Pilt: DSC_0385.JPG]
[Pilt: DSC_0388.JPG]
[Pilt: DSC_0391.JPG]
[Pilt: DSC_0396.JPG]
[Pilt: DSC_0397.JPG]
[Pilt: DSC_0394.JPG]
Vasta
#5

(25-04-2016, 00:41 AM)urmet48 Kirjutas:  Sõnaga briliant tuleb mulle kohe ette üks Hiina autotööstus. Muide 2 selle tööstuse autot on Eestis siiani alles 10-st. 8 tk läksid tehasesse tagasi. Ühega neist olen sõitnud ja meenutas sigulit ainult ruumi salongis oli rohkem.

Sa mõtled brilliance`t we? Näiteks siin üks müüa: http://www.auto24.ee/used/2260822


Ma olen kaa sellisega sõitnud (UM andis neid asendusautodeks mingi aeg tagasi; ise nad vist müüsid neid uuena ka), täitsa auto moodi asi oli, nahksisu sees. automaatkast ja puha. 
Sõidumugavuselt meenutas äraruunatud vana Audi A6-t keda keegi väga rikas, aga autonduses täiesti võhik ise taastanud on.
Aga mitte see pole teema.

..............

Kas nende rattaraamidega kunagi midagi juhtuma ka hakkab? 

Sesmõttes, et keegi võtab ja nühib vana värvi maha ja paneb kahvlid, jooksud külge, kroomib lenksud ja sadulapostid ära, laseb uued klepsud teha ja see asi hakkab sõitma?
Või käibki nendega asi nii, et tassitakse pööningult õue, tehakse pilti ja siis tassitakse jälle tagasi. Ja nii nad on ja jäävad.

Ma ei küsi paha pärast, lihtsalt tahan teada. Igasugu hobisid on ju inimestel.
10a tagasi ntx. käidi mööda maakera ringi ja pandi kirja, mis kerenumbriga buss kuhugi parasjagu sõitis. Siis ma ka ei saanud sellest aru.
Et kas see on nüüd uus ajaveetmise viis?

Küsimus tekkis, lugedes et inimese ahnus on piiritu ja paar aastat tagasi sai mingi teine raam muretsetud, mis on praegu masslademetes.
Vasta
#6

Sama küsimus,kas keegi reaalselt peale Valdo on oma "masslademetest" midagi toestand?
(23-07-2016, 17:15 PM)stihl Kirjutas:  
(25-04-2016, 00:41 AM)urmet48 Kirjutas:  Sõnaga briliant tuleb mulle kohe ette üks Hiina autotööstus. Muide 2 selle tööstuse autot on Eestis siiani alles 10-st. 8 tk läksid tehasesse tagasi. Ühega neist olen sõitnud ja meenutas sigulit ainult ruumi salongis oli rohkem.

Sa mõtled brilliance`t we? Näiteks siin üks müüa: http://www.auto24.ee/used/2260822


Ma olen kaa sellisega sõitnud (UM andis neid asendusautodeks mingi aeg tagasi; ise nad vist müüsid neid uuena ka), täitsa auto moodi asi oli, nahksisu sees. automaatkast ja puha. 
Sõidumugavuselt meenutas äraruunatud vana Audi A6-t keda keegi väga rikas, aga autonduses täiesti võhik ise taastanud on.
Aga mitte see pole teema.

..............

Kas nende rattaraamidega kunagi midagi juhtuma ka hakkab? 

Sesmõttes, et keegi võtab ja nühib vana värvi maha ja paneb kahvlid, jooksud külge, kroomib lenksud ja sadulapostid ära, laseb uued klepsud teha ja see asi hakkab sõitma?
Või käibki nendega asi nii, et tassitakse pööningult õue, tehakse pilti ja siis tassitakse jälle tagasi. Ja nii nad on ja jäävad.

Ma ei küsi paha pärast, lihtsalt tahan teada. Igasugu hobisid on ju inimestel.
10a tagasi ntx. käidi mööda maakera ringi ja pandi kirja, mis kerenumbriga buss kuhugi parasjagu sõitis. Siis ma ka ei saanud sellest aru.
Et kas see on nüüd uus ajaveetmise viis?

Küsimus tekkis, lugedes et inimese ahnus on piiritu ja paar aastat tagasi sai mingi teine raam muretsetud, mis on praegu masslademetes.
Vasta
#7

Selleks et ülimasslademetes "pööninguraamidest" liikuvad jalgrattad saaksid on 2 võimalust: kas komplekteerida nad kõikvõimalikest kättesaadavatest juppidest, värvida suvalist värvi ning kas üldse sildistada/embleemistada selliseid käkke - minu arvates ei tasu. Eelis et raamist saab talutava ajaga jalgratas, asja liikvele ja ratastele. Tehtud töö väärtus on sisuliselt nullilähedane, samuti võimalus langeda asjaga veidi kursisolevate kaaskodanike põlguse ja halvakspanu alla piisavalt tõenäoline. Samas, jalgratas on olemas, sõita saab ja valik jääb igaühe enda teha. Teine variant on teha raami kohta põhjalik uurimustöö, selgitada välja tema ajalugu, komplekteerida ta puuduolevate autentsete varuosadega, taastada komplekteeritud jalgratas algsesse (loe: kriitikat kannatavasse?) seisundisse ning tunda rõõmu ja rahuldust tehtud töö ning ajaloo jaoks päästetud järjekordse toreda liikuri üle. Kindlasti kaasneb antud tööga ka kaaskodanike ja asjatundjate tähelepanu, austus ja lugupidamine, mis pole mitte vähetähtsad inimese kui sotsiaalse indiviidi jaoks. Suur miinus on siin et õigeid, antud jalgratta autentseid varuosi on sõltuvalt tootjast raske või pea võimatu hankida ning pahatihti kipuvad sellised projektid poolikuks jääma. Sageli tuleb teha kompromisse et töö üldse lõpuni viia. Seega, kuidas käituda - valik jääb igaühe enda teha.
Raam kui selline jõuab pööningule ikka seepärast et eestlane kui alalhoidev inimtüüp ei viska üldjuhul midagi niisama ära, äkki läheb kunagi vaja? Kasvõi vahetuskaubaks või nii. Kui jäävad ehk ka kunagi näppu sobivad jupid, kui nende kriitiline mass jõuab koguseni mis lubaksid ehk alustada pööninguraami elustamisega siis sellega ka alustatakse. Kui jääbki midagi puudu, ei heida eestlane meelt, raam koos varuosakastiga tagasi pööningule, asja nimetus on juba projekt ning tagasi paremaid aegu ootama. Õnneks aeg vaid tõstab selliste asjade väärtust ning ruumi ta seal pööningul ju ei võta, kui ei jõuagi ise siis ehk tulevased põlved oskavad ja viitsivad tegeleda. Kurb muidugi kui ei viitsita ega taheta. Küsimus on ühiskonna väärtushinnangutes kui sellistes üldiselt.

"Idiootidega pole mõtet vaielda - nad veavad sind enda tasemele ja lajatavad siis kogemusega" /Iid-Tõstamaa/
Vasta
#8

No tõesti, inimesi on erinevaid ja masslademed on kergelt irooniast puretud termin. Nende Brillanti raamide kohta ütlen ausalt välja, need jäävadki nö masslademetesse seisma kuna pole infot, milliseid juppegi sinna külge kruvida. Kui mõni lugupeetud ksf!dest teab või tulevikus suudab välja uurida, milline oli Brillantide algupärane välimus, siis ma ei ole üldse kade ja võin sümboolse summa eest toorikuks raami loovutada juhul kui sellest tuleb algupärasele ligilähedane asi. Olen seda joont ka varem ajanud, et kui kellegil on asja rohkem vaja ja ma näen, et ta selle ka ellu viib, siis lahenduse leiame alati. Pealegi paljud minu ratastest on pääsenud metallihundi käest ja ma leian, et kellegi kuuris seismine on parem lahendus kui vana asja täielik hävimine ja seeläbi ka vajaliku info kadumine. Kui info on olemas, siis restaureerida jõuab alati!
Mõned ehitavad rattaid selliselt, et võtavad vana raami, lasevad liivapritsiga puhtaks ja uus edev värv selga. See on ka üks suund, mida ma otseselt pahaks ei pane kui ajaloolist väärtust ei hävitata aga mina isiklikult seda teed minna ei taha, eriti selliste markidega, mille kohta eriti midagi teada pole. Samuti üritan enamuse näppusattuva siia üles panna, et infot koguda ja väikestviisi vanaratta teemasid edendada ja üleval hoida. Samuti leian ma, et infojagamine on eduka restaureerimise aluseks! Neid mehi, kes ka masslademetes rattaid või muud vanavara kokku ostavad ja kõigi pilkude eest varjul hoiavad on küll ja küll. Ehk on kusagil isegi mõni Brillant, mille nägemine aitaks minulgi ühe raami ära komplekteerida ja asi lõpuni viia aga siiani pole peale paari tuntud tegija (kass, valdo, tolmuahv, manic ja ehk paar inimest veel) mitte keegi, mitte ühegi ratta juures raatsinud mingitki infot jagada või kuidagi abiks olla.
Samuti ei pea ma vajalikuks siia üles panna nö valmis projekte, mis on laiemalt levinud ja mille kohta nagunii juba info olemas on. Samuti pole siia mõtet panna täielikult custom asju, mida ma ka mõned teinud olen. Anoh, tegelikult tundub, et targem on üleüldse vait olla ja mitte mingit infot avalikult jagada, sest varsti võib vastu koonu saada kui muid teemasid peale turistide ja desnade üles võtta või kui puuraidurmetroseksuaali stiilis projekte ei eksponeeri  ja eks see vanaratta jutt on ju üleüdse üks raskesti mõistetav jaburdus Big Grin

Aga peale täiesti teemavälise pilusilmade Brillance jutu ootaks natuke tegusid ka mõnes vanaratta teemas kasvõi enda kuurides olevate rataste üles panemise ja infojagamise näol, siis hakkab ehk asi ka edenema ja niisama lõualõksutajad nagu mina saavad ka ehk mõne asja valmis Big Grin Selle jutuga ei taha ma kellegi suhtes ründav olla või kedagi solvata vaid pigem natuke rattafoorumit sportliku vihaga edasi arendada.
Vasta
#9

Mina olen üks nendest kodanikest,kes värvib klaaskuulist tulnud raami(tavaliselt päris komplektse suvalise minule meeldiva edeva värviga ja tunneb tulemuse üle tavaliselt ise rõõmu-rahuldust."Taastamisgurud" ei taha tavaliselt maksta ühegi ka hea projekti eest üle 30 €.Ma ei näe Eestis üldlevinud 30-ndate aastate ratastes mingit ajaloolist väärtust kui need ei ole minu vanaisa ,vanaema rattad.Vähegi väärtuslikud Eestist pärit rattad on juba ammu "gurude " pööningutel!Edu korilastele!rattad quote='Walter' pid='398129' dateline='1469299173']
Selleks et ülimasslademetes "pööninguraamidest" liikuvad jalgrattad saaksid on 2 võimalust: kas komplekteerida nad kõikvõimalikest kättesaadavatest juppidest, värvida suvalist värvi ning kas üldse sildistada/embleemistada selliseid käkke - minu arvates ei tasu. Eelis et raamist saab talutava ajaga jalgratas, asja liikvele ja ratastele. Tehtud töö väärtus on sisuliselt nullilähedane, samuti võimalus langeda asjaga veidi kursisolevate kaaskodanike põlguse ja halvakspanu alla piisavalt tõenäoline. Samas, jalgratas on olemas, sõita saab ja valik jääb igaühe enda teha. Teine variant on teha raami kohta põhjalik uurimustöö, selgitada välja tema ajalugu, komplekteerida ta puuduolevate autentsete varuosadega, taastada komplekteeritud jalgratas algsesse (loe: kriitikat kannatavasse?) seisundisse ning tunda rõõmu ja rahuldust tehtud töö ning ajaloo jaoks päästetud järjekordse toreda liikuri üle. Kindlasti kaasneb antud tööga ka kaaskodanike ja asjatundjate tähelepanu, austus ja lugupidamine, mis pole mitte vähetähtsad inimese kui sotsiaalse indiviidi jaoks. Suur miinus on siin et õigeid, antud jalgratta autentseid varuosi on sõltuvalt tootjast raske või pea võimatu hankida ning pahatihti kipuvad sellised projektid poolikuks jääma. Sageli tuleb teha kompromisse et töö üldse lõpuni viia. Seega, kuidas käituda - valik jääb igaühe enda teha.
Raam kui selline jõuab pööningule ikka seepärast et eestlane kui alalhoidev inimtüüp ei viska üldjuhul midagi niisama ära, äkki läheb kunagi vaja? Kasvõi vahetuskaubaks või nii. Kui jäävad ehk ka kunagi näppu sobivad jupid, kui nende kriitiline mass jõuab koguseni mis lubaksid ehk alustada pööninguraami elustamisega siis sellega ka alustatakse. Kui jääbki midagi puudu, ei heida eestlane meelt, raam koos varuosakastiga tagasi pööningule, asja nimetus on juba projekt ning tagasi paremaid aegu ootama. Õnneks aeg vaid tõstab selliste asjade väärtust ning ruumi ta seal pööningul ju ei võta, kui ei jõuagi ise siis ehk tulevased põlved oskavad ja viitsivad tegeleda. Kurb muidugi kui ei viitsita ega taheta. Küsimus on ühiskonna väärtushinnangutes kui sellistes üldiselt.
[/quote]
Vasta
#10

(24-07-2016, 00:01 AM)kram123 Kirjutas:  Mina olen üks nendest kodanikest,kes värvib klaaskuulist tulnud raami(tavaliselt päris komplektse suvalise minule meeldiva edeva värviga ja tunneb tulemuse üle tavaliselt ise rõõmu-rahuldust."Taastamisgurud" ei taha tavaliselt maksta ühegi ka hea projekti eest üle 30 €.Ma ei näe Eestis üldlevinud 30-ndate aastate ratastes mingit ajaloolist väärtust kui need ei ole minu vanaisa ,vanaema rattad.Vähegi väärtuslikud Eestist pärit rattad on juba ammu "gurude " pööningutel!Edu korilastele!
Sinul on oma stiil ja seda ei saa pahaks panna, samuti ei saa midagi pahaks panna nendele, kellele meeldib lihtsalt pööningule asju koguda- ise harrastan mõõdukal hulgal mõlemat. Samuti olen kade nende peale, kes need paremad asjad on oma pööningutele kuhjanud ja neid teiste huvilistega ei jaga, kasvõi piltide ja muu info näol. Mina isiklikult olen ka mõnest sellisest rattast, millel pole enam originaalvärvi ja erilist komplektsust erksavärvilise customi teinud aga iga asja külge ei söanda jällegi kätt panna sellises stiilis.  Võtame kasvõi sellesama paremin säilinud vesipildiga raami. Kui ma selle raami liivapritsiga puhtaks lasen ja uute juppidega komplekteerin, siis kes garanteerib, et kusagilt veel mõni sama vesipildiga Brillant välja tuleb ja kuidas taastada näiteks sellist Brillanti, millel ehk muu on säilinud aga oleks vaja justnimelt vesipildi näidist? Aga lõppkokkuvõttes igaüks ise teab, mida oma raha ja vahenditega peale hakkab ja kes kui palju millegi eest välja on nõus käima.
Ja mida kutsuda üldlevinuks? Jah, mõni Dürkopp, Naumann või Husqvarna oli toona üldlevinud aga kui praegu komplekteerima hakata enne taastamist, siis õigeid asju ju väga ei leia. Sa ju isegi ajad taga Husqvarna silte, mida reaalselt peaks masslademetes leiduma aga samas on neid praegu ju päris keeruline leida või mis? Ma tean ka seda, et Sinu käest käis läbi mingisugune Brillant. Ma küll kipun arvama, et see oli mõni väljamaine Brillant, mitte minu raamidega sama tootja asi aga ehk on Sul mõni pilt vms sellest?
Vasta
#11

(23-07-2016, 17:15 PM)stihl Kirjutas:  Kas nende rattaraamidega kunagi midagi juhtuma ka hakkab? 

Sesmõttes, et keegi võtab ja nühib vana värvi maha ja paneb kahvlid, jooksud külge, kroomib lenksud ja sadulapostid ära, laseb uued klepsud teha ja see asi hakkab sõitma?
Või käibki nendega asi nii, et tassitakse pööningult õue, tehakse pilti ja siis tassitakse jälle tagasi. Ja nii nad on ja jäävad.

Ka siis, kui need raamid jäävadki jäänusteks, nii nagu nad on,  on sealt saadud teabel ikkagi tohutu väärtus jalgratta ajaloo jaoks. Kui nad seisavad uurimata kusagil koli hulgas, siis see teave tehnikaajaloo kohta huvilisteni ei jõua.

Ehk siis mida rohkem seda teavet liigub, seda täpsema Eesti jalgratta-asjanduse ajaloo saab koostada (mis on meie muuseumi üks missioone).

Ja kui seda ajalooteavet juba palju koguneb, siis miks mitte... saab lõppude-lõpuks ühe sellise ka taastada algsele lähedasel kujul. See oleks eriti vahva, kui see kunagi (mõne, mõnekümne, mõnesaja aasta pärast) juhtuks Smile

Ärem unustagem, et jalgrattatööstus on osake Eesti tööstuse ja tehnikakultuuri ajaloost.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 140 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 2021 mai keskpaigani oleme avatud eelneval kokkuleppel
Vasta
#12

Valdo jutuga tuleb sajaprotsendiliselt nõustuda. Jagage infot avalikkusega, sest ainult sedasi saab ajalugu säilitada ja paremini kirja panna.

Ja kui tulevikus peaks muuseumil kindlaks Brillanti taastamiseks minema, siis mina olen nõus hea eesmärgi nimel ühe raami annetama kui seda peaks vaja minema, minu kontaktid on muuseumil olemas  Smile
Vasta
#13

Ok, sain oma vastuse. Neid raame jäädaksegi sisse välja tassima, sest neist on raske, kui mitte öelda võimatu midagi originaalset teha.
Kui seal muud küljes ei ole.

Miks ma üldse küsisin? Sest enam-vähem vähem teades, kui palju maksab auto juures kroomi taastamine (keskmisest paremas korras kroomosadega 1938a Mersu juures on kroomi taastamise hind kokku umbes 12000€, koos silumiinosade hõbetamiste jne lisadega), siis mõtlesingi, et kuidas on võimalik üht roostes velot samamoodi korda teha. 
Ok, auto puhul tasub see ehk veel ära, aga velo puhul?
Pedaalid, veljed, sadulapostid, rummud, hammakad, esipiduri osad, pool esikahvlist jne jne - see läheb ju teenust ostes maksma raudselt 1000+€ ja kas sellel on mõtet, et 2000€ maksvaid jalgrattaid toota...?

Muidugi, valdo, tundub, et on sellega ka üsna mitmel korral hakkama saanud. (aga ta vist pole "normaalne" mees ka, heas mõttes, muidugi)
Ja ilmselgelt, enamuse eeltööst (mis on nikeldamise puhul 95% hinnast) - teeb ise.

P.S. Rattamehed, miks te nikli asemel kroomi ei kasuta? Ma saan aru, et nikkel oli originaalis, aga nii hästi kui kroom ta ikkagi ei kesta ju - sellest ka need 30ndate läbiroostega nikkelosad. Tulemus oleks ju välimuselt ja maksumuselt sama, lihtsalt kroom kestab paremini. Lihtsalt meie lapsed küsivad kunagi, et miks taastatud ratas uuesti roostekirme all on ja siis oleks ju tobe vastata, et sellepärast, et originaalis "nii oli"
Vasta
#14

Väga huvitav oli jälgida, kuidas ühest raamileiust arenes fundamentaalne küsimuse püstitus- miks me seda üldse teeme ? Mul ei ole pööninguraamide massi, on mõned reaalsed projektid. Küll olen käinud mõnedes pööningutes seoses oma projektidega ja näinud seda potentsiaalsete projektide hulka.

Kes jõuaks need lõpetada, mis rahadega ja kellele ? Et siis keegi juhuslikult mööduv inimene pakuks tänaval sinu tehtud töö ja vaeva eest " oma sada euri ikka kindlasti "  ?

Olen Walteri määratluse järgi teise suuna mees, originaali taastaja. Edevat värvi ja suvalist juppide kooslust ei väärtusta.
Vasta
#15

(24-07-2016, 13:47 PM)stihl Kirjutas:  Ok, sain oma vastuse. Neid raame jäädaksegi sisse välja tassima, sest neist on raske, kui mitte öelda võimatu midagi originaalset teha.
Kui seal muud küljes ei ole.

Miks ma üldse küsisin? Sest enam-vähem vähem teades, kui palju maksab auto juures kroomi taastamine (keskmisest paremas korras kroomosadega 1938a Mersu juures on kroomi taastamise hind kokku umbes 12000€, koos silumiinosade hõbetamiste jne lisadega), siis mõtlesingi, et kuidas on võimalik üht roostes velot samamoodi korda teha. 
Ok, auto puhul tasub see ehk veel ära, aga velo puhul?
Pedaalid, veljed, sadulapostid, rummud, hammakad, esipiduri osad, pool esikahvlist jne jne - see läheb ju teenust ostes maksma raudselt 1000+€ ja kas sellel on mõtet, et 2000€ maksvaid jalgrattaid toota...?

Muidugi, valdo, tundub, et on sellega ka üsna mitmel korral hakkama saanud. (aga ta vist pole "normaalne" mees ka, heas mõttes, muidugi)
Ja ilmselgelt, enamuse eeltööst (mis on nikeldamise puhul 95% hinnast) - teeb ise.

P.S. Rattamehed, miks te nikli asemel kroomi ei kasuta? Ma saan aru, et nikkel oli originaalis, aga nii hästi kui kroom ta ikkagi ei kesta ju - sellest ka need 30ndate läbiroostega nikkelosad. Tulemus oleks ju välimuselt ja maksumuselt sama, lihtsalt kroom kestab paremini. Lihtsalt meie lapsed küsivad kunagi, et miks taastatud ratas uuesti roostekirme all on ja siis oleks ju tobe vastata, et sellepärast, et originaalis "nii oli"

Loodetavasti kunagi kambapeale midagi neist või mõnest sarnasest raamist midagi koorub aga seniks liigutan neid jah edasi ja tagasi.

Kroomi osas on head küsimused osas, ise olen ka erinevaid variante kaalunud. Osade rataste puhul, kus suurem osa galvaanikat on säilinud, on Valdo kasutanud alumiiniumvärvi nö parandusteks. Ise proovin lähiajal ühe porilaua väikeste vigastuste peal ära kroomspray + lakk peale kuna üpris palju originaalgalvaanikast on säilinud ja ei tihka tervet tükki uuesti nikeldada. Eks igaühel ole omad nipid ja arusaamad sealhulgas lõpptulemuse originaalsuse osas, mina leian, et kõlbaks nikeldamise asemel ka kroomida või proovida seda vesikroomi asja, mida siin foorumis ka pakutakse aga siis pole see muidugi enam päris selline nagu ta tehasest tuli. Ilmselt sisetunde küsimus, kas laseb selline asi öösel magada või mitte.

Põlguse alla sattunud masslevinud rataste osas ilmselt ei tasugi kroomi ja niklit taastada, sest tõenäoliselt leiab kusagilt enamvähem säilinud jupid odavama hinnaga või Valdo puhul on enamus asju ilmselt kusagilt masslademtest enamvähem viisakal kujul ka võtta. Ära tasub see kroomivärk täismahus ilmselt kui teha tõesti muuseumi jaoks või väga haruldase ratta puhul, ülejäänute osas tuleb leppida mingi kompromissiga kuna majanduslikult oleks see ilmselt väga ebaõnnestunud investeering.
Vasta
#16

(24-07-2016, 00:01 AM)kram123 Kirjutas:  "Taastamisgurud" ei taha tavaliselt maksta ühegi ka hea projekti eest üle 30 €.Ma ei näe Eestis üldlevinud 30-ndate aastate ratastes mingit ajaloolist väärtust kui need ei ole minu vanaisa ,vanaema rattad.Vähegi väärtuslikud Eestist pärit rattad on juba ammu "gurude " pööningutel!Edu korilastele!
1930. aastatel oli Eestis 3-6 suuremat jalgrattatööstust ning kümneid väikeseid. Kui "suured" tegid palju detaile ise, siis väikesed kas panid rattaid imporditud detailidest kokku või tehti siis vaid osa töid ise (nt joodeti valmisdetailidest raame kokku jms).
Kui tegeleda jalgrattaga Eesti rahvusliku ajaloo vaates (mille meie oleme oma muuseumiga missiooniks võtnud), oleks ülesanne saada:
a) aimu kõikidest tööstustest - mida, millistest tükkidest nad kokku panid ja mida nad ise tegid;
b) saada kätte suuremate, keskmiste ja miks mitte (kui võimalik) ka väikeste tööstuste toodangut ja selle jäänuseid.
Kui 1930. aastate rattajäänus klassifitseerub selle alla, et see pole valmiskujul siia sisse toodud, vaid on siin mingilgi määral ise ehitatud või kokku pandud, siis on sellel asjal kindlasti olulist väärtust Eesti rahvusliku tehnikaajaloo jaoks. Kui mitte taastamiseks, siis vähemalt uurimiseks ja dokumenteerimiseks (vt punkt a) ). Aga kui teavet koguneb, siis osad miks mitte ka taastamiseks. Niikuinii olid väiksemad detailid tal imporditud ja kui teaks, millised tal olid, leiaks ladudest sarnased detailid (olen selleks ligi 35 aastat doonoreid kogunud).
Oleme oma muuseumiga selle muuhulgas ka missiooniks võtnud, aga mitte hetkemissiooniks, vaid kaugemaks - esialgu püüame saada oma ruumid, materiaal-tehnilise baasi ja turunduse käima, küll siis tulevastel aastakümnenditel, kui sisseseade olemas ja muuseumi müük käima jooksnud, jõuab restaureerida, et põhimudelid võimalikult täiuslikult muuseumis saaks eksponeeritud. Uurida tuleb aga muidugi kohe ja nüüd. Ja ka huvitavamaid Eestiga seotud asju koguda - nt kui ma jõuan muuseumiga 2020.-40. aastatel nende komplekteerimiseni või restaureerimiseni, ei pruugi enam jäänuseid ega ka teavet olla saadaval.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 140 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 2021 mai keskpaigani oleme avatud eelneval kokkuleppel
Vasta
#17

(24-07-2016, 23:08 PM)valdo Kirjutas:  1930. aastatel oli Eestis 3-6 suuremat jalgrattatööstust ning kümneid väikeseid. Kui "suured" tegid palju detaile ise, siis väikesed kas panid rattaid imporditud detailidest kokku või tehti siis vaid osa töid ise (nt joodeti valmisdetailidest raame kokku jms).

Mis seis siis tänapäeval on? 

Saar, kes tegi vähemalt 10000 ratast - tema raame tassitakse täna pööningule ja tagasi.
Classic, kes ka väidetavalt on Eesti tegija (http://www.ohtuleht.ee/589823/eesti-valj...ga-ja-ilma), kas tema raame tassitakse ka 100 aasta pärast sisse ja välja...? Miks nad kohapeal raame ei keevita? Kas me ei oska või meil on keevitaja tunnihind liiga suur?

Mis värk selle Viks`iga on? (paarsada ratast vist teinud tänaseks)
Ampler? Kuidas tema end Eesti ratta ajalukku kirjutab...?

Mida täna osta ja säilitada, et see ka 100 aasta pärast ka midagi väärt oleks...?
Või ainult elame "vanasti oli rohi rohelisem" plaanis?

Toungue

Sellised küsimused tekivad, kui teie raamide tassimise lugusid lugeda.
Sry.
Vasta
#18

Siit tekib küsimus: härra Stihl, mida Te tõestada üritate?

A.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta
#19

Hea kui tassitakse! Mõni viskab kohe Kuusakoski käru peale, mõni paneb lakapeale ja isegi sisse välja ei viitsi tassida. Tassimisest on vähemalt niipalju kasu, et ehk info liigub ja keegi kuskil saab mõne Brillanti lõpuks kokku. Lõppkokkuvõtteks on siin ju välja koorunud, et igaüks ise teab mis teeb ja kuidas oma raha kulutab. 

Originaalis Viks ja muud käsitöörattad on saja aasta pärast kindlasti haruldus - tasub osta, lakapeale tõsta ja aegajalt edasi tagasi tassida. Samuti on ilmselt saja aasta pärast oluliselt lihtsam asju taastada. tehnika areneb ja inimtegevusest jääb praegu märksa rohkem jälgi maha kui 1930ndatel (pildid internetis jne). Kui keegi näiteks praegu teaks kuidas toosama Brillant välja nägi ja milliseid juppe kasutati, siis poleks ju eriline kunst seda taastada.

Aga lõppkokkuvõttes on kena Brillanti teema täis sirtsutatud nagu klassikud on siin varem öelnud. Keegi äkki saaks selle filosoofiavärgi siit eraldi teemasse tõsta?
Vasta
#20

(03-08-2016, 15:09 PM)s2si Kirjutas:   nagu klassikud on siin varem öelnud. Keegi äkki saaks selle filosoofiavärgi siit eraldi teemasse tõsta?


Kes kandideerib end klassikuks sel alal? Peale Valdo ma ei tea siin kedagi. Tema teeb, on hull ja fanaatik ja töökas ja jõuab ka. Tulemus on näha.
Aga klassikuD???


(03-08-2016, 14:34 PM)Aspelund Kirjutas:  Siit tekib küsimus: härra Stihl, mida Te tõestada üritate?

A.

Kas ma panen Sulle punkthaaval kirja või siiski suudad lugeda ridade vahelt?
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne