[Aspelund]

   

Laupäevane Õhtuleht tõi kurva sõnumi: meie seast on lahkunud võidusõitjate „vana kaardiväe“ üks viimaseid esindajaid, Ants Promet.

Antsuga on Eesti mootorispordis seotud mitu olulist hetke. Tegevspordiga oli ta seotud aastatel 1947 kuni 1963. Ta oli esimene, kes ehitas oma võistlusrattale gondli, ta oli esimene eestlane, kes võitis Nõukogude Liidu meistrivõistlustel autode ringrajasõidus medali (pronks, 1959). Tugeva võidusõitjana ja meistrimehena pälvis ta läbi aastate mitmed Nõukogude Liidu, Eesti NSV, armee ja Tööjõureservide spordiklubi üleliidulised meistritiitlid.

Minu esimene kokkupuudega Antsuga oli raamatu vahendusel. Villem Gross kirjutas 1956. aastal raamatu „Ühe poisi suvi“, milles peakangelane läheb vaatama mootorrataste ringrajasõitu Pirita ringrajale. Üks võidusõitja, kellele ta seal kaasa elas, oli just Ants Promet. Antsu nime võis kohata ka ühest teises minu lapsepõlve lektüüriks olnud teoses, ikoonilise tähendusega Edgar Remmeli raamatust „Mootorisport“ (1973).

Mul on olnud au Antsuga ka reaalselt kokku puutuda. Esimest korda kohtusime me vist 2006. aastal, kui spordiklubi „Kalev“ korraldas mootorispordi ajaloole pühendatud teemakonverentsi. Üheks neist, kes selle konverentsi korraldusmeeskonda kuulus, oli just Ants ja seal me jutule saimegi.

Ma olen siiani väga tänulik nende vestluste eest. Tal oli väga hea mälu ja ta oli valmis oma mälestusi jagama. Rääkisime paljudest asjadest ja mitte ainult mootorispordist. Näiteks sellest, kuidas hukkus tema hea sõber Olev Kaseorg, kellele sai saatuslikuks võistlusmootorratta testimine Leningradi maanteel ning kokkupõrge juhusliku veoautoga. Või sellest, kuidas ta oma esimese võidusõiduauto „Sitikas“ jaoks ehitas koos teise hea sõbra Peep Velbriga jõupaberist kere.

Tänu vestlustele Antsuga said kaetud ka mitmed valged laigud esimese nime Estonia kandnud vormeli eluloos, samuti kohtusin ma tema kaudu mitmete Eesti NSV mootorisporti oluliselt mõjutanud inimestega.

Tahan uskuda, et need kokkusaamised olid ajendiks, miks ta pani kirja oma mälestused ja avaldas need raamatuna „Unustatud unustamatud viiekümnendad“ (2010). Soovitan seda raamatut lugeda.

Kahjuks jäid meie kokkupuuted nappideks pärast seda, kui ma kümnendi vahetusel Tallinnast ära kolisin. Pikalt mõttes olnud uus kokkusaamine jääb nüüd aga saatuse vahelesegamise tõttu toimumata ning mõned küsimused, millele ma vastust otsisin, jäävadki kahjuks vastuseta. Kahjuks...

Ants Prometi ärasaatmine on 20. juulil kell 12.30 Tallinnas Pärnamäe krematooriumis.

Tarmo Riisenberg

[karvik]

Vanameistrile uhkeid kurve sealpool!




Seda, et ei ole küll päris see koht võibolla kus teemat tõstatada, aga kui juba korra jutust läbi jooksis, siis see Olevi juhtum. oli see veoauto nüüd juhuslik või "juhuslik". Nimelt mul eelmine äiakandidaat vahel sellest rääkis ja ikka kippus tal pisar silma tulema selle peale. Oli kuidagipidi asjaga seotud ja ajas asi teda kuidagi murelikuks alati. Väitis, et veoauto oli "juhuslik" ja põhjus on olla olnud selles, et konkurentidele ei sobinud liiga häid tulemusi saavutav masin.