[Wiki432]

BSK, Neva  ja DOT4, see küsimus on pikki aastaid siit ja ka mujalt tehnikaseltskondadest läbi käinud. Kus see lõplik tõde on, see pole kellelgi veel selge.
BSK. Segu kastoorõlist ja piiritusest. Pidurivedelike vanaisa. Keemiliselt neutraalne, ei vaja õlikindlast kummist mansette. Puuduseks tahkestumine miinustemperatuuridel. Mida vanem, seda kiiremini paksuks läheb seoses piirituse lendumisega. Mujal maailmas vist ei toodeta juba enam ammugi, Venemaalt ikka tuuakse. Tartus "Ülo Äris" nägin näiteks kaasaegse pudeliga müügil, miskit umbes 15€ liitrine nõu. Tänapäevase BSK kohta on väga skeptilisi arvamusi isegi vene foorumites liikunud, sest sellekohast GOST-i kas enam ei eksisteeri või keegi selle järgimist ei kontrolli või midagi taolist. Suvaline tehas võib tootmise püsti panna, kui arvab, et ostjaid oleks ja kasumit saab teenida. Kuskilt ostetakse piiritust ja kuskilt kastoorõli(taolist ollust) ja taarale ilusad sildid kah. Aga kui piiritus on sünteetiline? Või kastoorõli ei olegi päris kastoor, vaid jumal teab mis? Vastutust ülesporsunud mansettide üle nad vaevalt küll, et endale võtavad. Eesti vabariigi algulgi on endal nähtud intsident, kus peaaegu terve väikese automajandi pidurimansetid üles porsusid pidurivedeliku tõttu, millel oli kerge tärpentiinilõhn juures. Asja ilmsiks tulemise järel tolle sildi (mingi eesti toodang oli) ja lõhnaga vedelikku enam ei ostetud ja mured kadusid.

DOT4. Sama jutt ka DOT3 ja DOT5.1 kohta. Polüetüleenglükooli baasil pidurivedelik. Viskoosus muutub temperatuuriga vähe, keemistemperatuur kõrgem, kui piiritusbaasil vedelikel. Justkui ideaalne? Nii ilus asi siiski ei ole. Suurim puudus sellel vedelikul on tema hügroskoopsus, ehk siis vedelik imeb H2O-d enda sisse. Tema imamisvõime pidi olema nii suur, et isegi täiesti hermeetiliselt suletud süsteemi korral muutub vedelik nõuetele mittevastaks kahe aasta jooksul, imades endasse niiskust läbi pisemagi prao ja isegi läbi pidurivooliku kummi. Sellest ka tehaste nõue kahe aasta tagant pidurivedeliku vahetamise järele. Paljud autotehased on isegi loobunud hermeetilise korgi paigaldamisest, puurides sinna õhutuseks lihtsalt augu. Väike miinus tuli asjale ka sellest, et vajati teistsugust kummimaterjali mansettide valmistamiseks, aga see pole nii ületamatu probleem. Probleem tekib hetkel, kui piiritusvedelikele mõeldud mansetid saavad tunda kaasaegsemat vedelikku. Kuidas asi lõpeb, ei julge keegi 100% kindlusega öelda. Mõni räägib nii, mõni teisiti, kus see tõde on, seda pole keegi teaduslikult määranud ja ei hakkagi kunagi määrama. Teoreetiliselt ei tohiks piiritusbaasil pidurivedelikus elama määratud mansett etüleenglükooli üle elada, sest kummisegu, millest ta on valmistatud, ei ole vastava aine kindel. Praktiliselt tehakse kummimansetid siia-sinna varieeruvast kummisegust, vastavalt sellele, kust odavamalt saab ja kuidas ära tasub. Kvaliteeti täielikult või enam-vähem, kuidas südametunnistus lubab, säilitades. Seega võivad, aga ei pruugi, lähiminevikus väljalastud mansetid etüleenglükooli üle elada. Neva, TOM ja Rossa on vene kaubamärgid etüleenglükooli baasil pidurivedelikele, seega jutt täpselt sama.

DOT5 pikk paus, siin punkti ei ole. DOT5 ja DOT5.1 on täiesti erinevad asjad, neid ühendab ainult sõna "pidurivedelik". Erinevalt ülemises lõigus kirjeldatud vedelikust, on DOT5 silikoonõli baasil. Miksides külajutte, netijutte, artikleid isiklikku mõtlemisega genereerisin antud vedeliku kohta sellise teooria:
DOT5 on ameerika militaarstandart. Selle eesmärgiks oli välja vahetada piiritusbaasil pidurivedelik mingi kaasaegsema vastu, millest see pagana piiritus välja ei auraks, et näiteks kaheksa aastat kuskil sõjaväelaos seisnud suurtükiveduk oleks keset talve loetud tundide (võib-olla ka minutite) pärast lahinguvalmis. Etüleenglükool selleks ei sobinud, sest kahe aasta tagant tuhandete masinate pidurivedelike vahetamine on liialt suuroperatsioon isegi armeele. Ning mittevahetamine viib selleni, et vedelikku kuhjunud vesi on korrodeerinud piduri süsteemi kõlbmatuks. Militaristide nõuetele vastas hästi just see silikoonõli baasi väljatöötatud pidurivedelik. Midagi välja ei aura, viskoossus muutub külmaga piisavalt vähe, keemistemperatuur saavutati enam-vähem sama, mis etüleenglükoolil baasil, keemiliselt neutraalne ja vett ei ima. Enamgi veel - tal on vett tõrjuv toime. Asjal on siiski ka üks negatiivne omadus - antud vedelik käitub veidi erinevalt teistest vedelikest - teda on võimalik kokku suruda. Mitte küll palju, aga siiski. Kas sellel, või mingil teisel põhjusel DOT5-t laiatarbeautodel ei kasutata, jään vastuse võlgu, kuid militaristidele sobib ta siiski. Harley meestele kah. Mõnel (no ikka päris paljudel) ameerika vanasõidukil käis ka taoline vedelik sisse. Mingil vanal SISU veoautol oli ka ette nähtud. Aga kas ta vanadele nõukogude masinatele ka hästi sobib, see uuring alles käib. Jällegi - teaduslikku uuringut pole keegi teinud ja tegama ka ei hakka, seega on siin sõna ainult praktikutel. Volgaklubist on seni ainult positiivne järelkaja kosta, aga masinate hulk taolise vedeliku heakskiidu täielikuks saamiseks on seni veel väike. Sinna Pärnu poole minnes tehakse katsetusi ühe isevalmistatud traktori baasil. Minu isiklikud katsetused on seni veel pudelis, masinasse pole jõudnud.