03-04-2004, 15:34 PM
Kopeerin siis siia ühe mälestuse nõukaajast, mis originaalis on esitatud Postimehe vastavasisulises mälestustekogumisaktsioonis.
--------------------------------------------------------------------
Jutubaunik
23.03.2004 14:58
Sellele loole võiks pealkirjaks panna \"ood linnaliini bussidele\". Seitsme- ja kaheksakümnendatel olid Ida-Virumaa linnad kokku traageldatud ca 20-st külast - Kukruse, Käva, Kohtla, Sompa, Oru, Puru, Iidla, Sirgala... Need on vaid mõned. Mina sain küll kokku lugedes 18, kuid ega sellel pole enam ka mingit tähtsust...Ja igas külas elasid inimesed, kes pidid hommikul tööle või muid asju ajama tõttama. Ning õhtul jälle tagasi koju jõudma. Rattad muudkui aga veeresid - ühes külast teise. Sest reeglina ei töödanud ühe küla elanikud seal, kus elasid ja vastupidi. Seitsme-kaheksakümnendatel transportisid homo sovjeticus\'i nn. põlevkivibasseini asustatud punktide vahel lähis- ja linnaliinidel peamiselt kaks bussimarki - Ukraina Lvovi bussitehase LAZ ja Likino tehase toode - LiaZ. Mõlemad bussimargid olid varustatud ZIL-i mootoritega (30l.bensiini/100km), aga kuna Bakuu oli, nagu öeldud, meie, siis minigsuguseid probleeme kütusega ei eksisteerinud. 150-liitristest paakidest jätkus päris pikkadeks sõitudeks. LAZ-ist on mul meenutada seda, et sõidu ajal oli nende busside salongis pidevalt tappev bensiini- ja heitgaaside lehk, kuid see-eest ka pakaselisel südatalvel soe. Juhikabiiniks nimetatud poollahtine kunku oli, vastavalt iga juhi fantaasiale ja maitse(tuse)le, ehitud lugematute narmaste ning tuttidega. Vaheklaasidele ning päikesevarjudele kinnitas bussijuhist omaalgatuslik disainer tavaliselt mõnede bikiinides näitsikute ajakirjafotod, paar riidest ja üsna luitunud vimplit ning veel mõned narmendavad väljamaakeelsed reklaamkleepsud, mille sisust ja otstarbest vaevalt et ta ise ka aru sai. Armatuurlaual vedeles tavaliselt kas \"Sever\"-i või \"Priima\" pakid, millest sohver sõidu ajal aeg-ajalt mõne pläru hammaste vahele tsutskas ning mõnuga suitsukõhve ümbritsevasse õhku popsis. Käikude sisselülitamine ja vahetus oli nendel bussidel, eriti vanematel, ca 10 meetrise hoovastiku (mootor asus bussi tagaosas) tõttu tõeline kunst, mida valdasid täiuslikkuseni vaid vähesed sohvrid. Tõeline äss lahutas siduri, keerutas tükk aega käigukangi nuppu õiget auku otsides pihus ja siis lükkas järgmise käigu, rohkem küll intuitsioonile toetudes, õrnkerge liigutusega sisse. Miskipärast olid kõigi nende busside, mida mäletan, esiklaasid alati lapitud-paigatud. LAZ-idel töötas reeglina bussijuhtide eliit. Väiksema staažiga ning nooremate roolikeerajate osaks jäi leppida \"Liassikuga\". Liassik oli üks selline bussimark, mida ma teiselpool tuhamägesid kusagil ei enne ega pärast kohanud pole. Kuna LiaZ oli rohkem kogemuste kogumise ning esimeste sõidukuude aparaat (näis nii, et kaadri voolavusega bussipargis probleeme polnud - voolas küll), siis oli ka selle välimus vastav - lugematutest mõlkidest ning keevitustest krobelise ja täiesti määramatut värvi laigulise karvaga väliskere andis masinale enam-vähem tõelise romu välimuse. Mulle isiklikult tundus, et kuna nende masinate jaoks olid igapäevased väiksemad keremüksud lausa kohustuslikeks nähtusteks, siis piirdusid ATP lukksepad nende minikolarite tagajärgede likvideerimisel lihtsalt sepahaamriga mõlkide väljakolkimise ning pragunenud-keevitatud-roostes kohtade pintsli abil kruntvärviga ülevõõpamisega. Mööda sõites kolisesid need bussid miskipärast alati jubedal kombel. Juhikabiin oli reisijatest eraldatud klaasiga. Kuna mootor asus juhi kõrval polstri all, siis haises bussi esiosa alati koledasti madala oktaanarvuga bensiinist. Bussi salong oli vaatamisväärsus omaette. Narmendavate ja katkiste polstrikatetega istmed, vahtkummilatakad siit-sealt välja tolknemas, katkilöödud küljeklaaside asemele paigutatud kraabitud plastmassaknad, viltuväänatud ja kadunud käsipuud-torud, tühjad poldiaugud, räbalad ning roostetanud keevistega uksed, kirillitsas teostatud kalligraafilised näpuharjutused siseseintel ning muudel plastikdetailidel tegid igast Liassikust unikaalse šedöövri. Kuulsamatest bussidisaineritest-kirjanikest mäletan KUZJA-t - SOMPA-st ja FILJA-t - PURU-st, sest need nimed esinesid peaaegu iga Liassiku istmeseljatoel. Veel võis sealt aeg-ajalt lugeda umbes samasuguseid mõtteavaldusi, millistega mõned kommentaatorid esinevad tänapäeval venekeelses DELFI-s. Tipptunnil olid Liassikud loomulikult igasugust rahvast puupüsti täis (pidevalt oli probleeme uste sulgemisega) ning suvepalavuses kujunes viie-kuue peatusevahe läbimine nendes tingimustes tõeliseks ellujäämiskursuseks. Mõlema ülaltoodud bussimargi kuulsusetu lõpp saabus kohe peale bensiinihindade esimesi tõuse üheksakümendate alul.
----------------------------------------------------------------------
Endale meenuvad ka just märgi/kleepsu ja vimplikogud kaheksakümmnendate bussidest. Tihti sai neid huviga vaadatud ja nende suurus ja mitmekesisus pakkus teinekord mõttematerjali terveks sõiduks
--------------------------------------------------------------------
Jutubaunik
23.03.2004 14:58
Sellele loole võiks pealkirjaks panna \"ood linnaliini bussidele\". Seitsme- ja kaheksakümnendatel olid Ida-Virumaa linnad kokku traageldatud ca 20-st külast - Kukruse, Käva, Kohtla, Sompa, Oru, Puru, Iidla, Sirgala... Need on vaid mõned. Mina sain küll kokku lugedes 18, kuid ega sellel pole enam ka mingit tähtsust...Ja igas külas elasid inimesed, kes pidid hommikul tööle või muid asju ajama tõttama. Ning õhtul jälle tagasi koju jõudma. Rattad muudkui aga veeresid - ühes külast teise. Sest reeglina ei töödanud ühe küla elanikud seal, kus elasid ja vastupidi. Seitsme-kaheksakümnendatel transportisid homo sovjeticus\'i nn. põlevkivibasseini asustatud punktide vahel lähis- ja linnaliinidel peamiselt kaks bussimarki - Ukraina Lvovi bussitehase LAZ ja Likino tehase toode - LiaZ. Mõlemad bussimargid olid varustatud ZIL-i mootoritega (30l.bensiini/100km), aga kuna Bakuu oli, nagu öeldud, meie, siis minigsuguseid probleeme kütusega ei eksisteerinud. 150-liitristest paakidest jätkus päris pikkadeks sõitudeks. LAZ-ist on mul meenutada seda, et sõidu ajal oli nende busside salongis pidevalt tappev bensiini- ja heitgaaside lehk, kuid see-eest ka pakaselisel südatalvel soe. Juhikabiiniks nimetatud poollahtine kunku oli, vastavalt iga juhi fantaasiale ja maitse(tuse)le, ehitud lugematute narmaste ning tuttidega. Vaheklaasidele ning päikesevarjudele kinnitas bussijuhist omaalgatuslik disainer tavaliselt mõnede bikiinides näitsikute ajakirjafotod, paar riidest ja üsna luitunud vimplit ning veel mõned narmendavad väljamaakeelsed reklaamkleepsud, mille sisust ja otstarbest vaevalt et ta ise ka aru sai. Armatuurlaual vedeles tavaliselt kas \"Sever\"-i või \"Priima\" pakid, millest sohver sõidu ajal aeg-ajalt mõne pläru hammaste vahele tsutskas ning mõnuga suitsukõhve ümbritsevasse õhku popsis. Käikude sisselülitamine ja vahetus oli nendel bussidel, eriti vanematel, ca 10 meetrise hoovastiku (mootor asus bussi tagaosas) tõttu tõeline kunst, mida valdasid täiuslikkuseni vaid vähesed sohvrid. Tõeline äss lahutas siduri, keerutas tükk aega käigukangi nuppu õiget auku otsides pihus ja siis lükkas järgmise käigu, rohkem küll intuitsioonile toetudes, õrnkerge liigutusega sisse. Miskipärast olid kõigi nende busside, mida mäletan, esiklaasid alati lapitud-paigatud. LAZ-idel töötas reeglina bussijuhtide eliit. Väiksema staažiga ning nooremate roolikeerajate osaks jäi leppida \"Liassikuga\". Liassik oli üks selline bussimark, mida ma teiselpool tuhamägesid kusagil ei enne ega pärast kohanud pole. Kuna LiaZ oli rohkem kogemuste kogumise ning esimeste sõidukuude aparaat (näis nii, et kaadri voolavusega bussipargis probleeme polnud - voolas küll), siis oli ka selle välimus vastav - lugematutest mõlkidest ning keevitustest krobelise ja täiesti määramatut värvi laigulise karvaga väliskere andis masinale enam-vähem tõelise romu välimuse. Mulle isiklikult tundus, et kuna nende masinate jaoks olid igapäevased väiksemad keremüksud lausa kohustuslikeks nähtusteks, siis piirdusid ATP lukksepad nende minikolarite tagajärgede likvideerimisel lihtsalt sepahaamriga mõlkide väljakolkimise ning pragunenud-keevitatud-roostes kohtade pintsli abil kruntvärviga ülevõõpamisega. Mööda sõites kolisesid need bussid miskipärast alati jubedal kombel. Juhikabiin oli reisijatest eraldatud klaasiga. Kuna mootor asus juhi kõrval polstri all, siis haises bussi esiosa alati koledasti madala oktaanarvuga bensiinist. Bussi salong oli vaatamisväärsus omaette. Narmendavate ja katkiste polstrikatetega istmed, vahtkummilatakad siit-sealt välja tolknemas, katkilöödud küljeklaaside asemele paigutatud kraabitud plastmassaknad, viltuväänatud ja kadunud käsipuud-torud, tühjad poldiaugud, räbalad ning roostetanud keevistega uksed, kirillitsas teostatud kalligraafilised näpuharjutused siseseintel ning muudel plastikdetailidel tegid igast Liassikust unikaalse šedöövri. Kuulsamatest bussidisaineritest-kirjanikest mäletan KUZJA-t - SOMPA-st ja FILJA-t - PURU-st, sest need nimed esinesid peaaegu iga Liassiku istmeseljatoel. Veel võis sealt aeg-ajalt lugeda umbes samasuguseid mõtteavaldusi, millistega mõned kommentaatorid esinevad tänapäeval venekeelses DELFI-s. Tipptunnil olid Liassikud loomulikult igasugust rahvast puupüsti täis (pidevalt oli probleeme uste sulgemisega) ning suvepalavuses kujunes viie-kuue peatusevahe läbimine nendes tingimustes tõeliseks ellujäämiskursuseks. Mõlema ülaltoodud bussimargi kuulsusetu lõpp saabus kohe peale bensiinihindade esimesi tõuse üheksakümendate alul.
----------------------------------------------------------------------
Endale meenuvad ka just märgi/kleepsu ja vimplikogud kaheksakümmnendate bussidest. Tihti sai neid huviga vaadatud ja nende suurus ja mitmekesisus pakkus teinekord mõttematerjali terveks sõiduks