26-04-2018, 00:21 AM
Maksu toetamisest on asi kaugel.
Probleemi olemus on selles, et hüljatud autod on koormaks keskkonnale. Paraku nad kuuluvad kellelegi ning niisama lihtsalt ei saa riik neid utiliseerima asuda. Huvitav, et metsa all vedelev mööbel või vanad rehvid meid häirivad, kuid maa sisse vajuv kõdunev auto justkui mitte. Probleemiks ei ole autoharrastajad, vaid inimesed, kes loobivad oma prahi metsa alla ja jätavad autod kõdunema. Samuti on tõsine probleem, et näiteks eelmisel aastal sõiduautodes hukkunud 34 inimesest oli vaid 2 olid nooremates autodes kui 11 aasta vanune auto. Uuema autoga sõidetakse rohkem kilomeetreid, mistõttu osalevad nad liikluses rohkem. Uus Kia on turvalisem kui 20 aastat vana Volvo, kuid kahtlemata on uus Volvo märkimisväärselt turvalisem kui uus Kia. Pleki paksus ei määra turvalisust. Nii nagu mootorratturi kiivri turvalisuse etaloniks ei ole mitte säilinud kiivri kuju, vaid selle sees terveks jäänud pea. Auto turvalisuse mõõdupuuks ei ole mitte detailide deformatsiooni ulatus või remondi maksumus, vaid inimeste säilinud elu ja tervis.
Kuni auto on kasutuses, on ta tarbeese. Kui ta enam kasutuses ei ole, siis on vaja otsustada, kas ta on prügi ja tuleb utiliseerida või tasub teda säilitada.
Maksu ei taha ka mina maksta, eriti oma hobi pealt. Aga keskkonna ja tuleviku pärast muretseva inimesena soovin ka ise leida lahendust üha kasvavale jäätmeprobleemile. Eesti on muutumas autode surnuaiaks. Kindlasti mängib rolli ka meie vaesus, aga ka vaene inimene ei pea haisema ning võib käituda keskkonda säästvalt.
Möödunud aastal tõusis üle 10 aasta vanuste autode osakaal registreeritud sõidukite hulgas 50%-lt 60%-le. Igapäevaliiklus vajab ohutust, kuid ka harrastus vajab hoidmist. Anonüümne lahmimine ei ole abiks, konstruktiivne kriitika aga kindlasti. Koostöös peitub edu. Eestis ei ole täna automaksu, kuid naabritel see on. Otsime konstruktiivseid lahendusi.
Probleemi olemus on selles, et hüljatud autod on koormaks keskkonnale. Paraku nad kuuluvad kellelegi ning niisama lihtsalt ei saa riik neid utiliseerima asuda. Huvitav, et metsa all vedelev mööbel või vanad rehvid meid häirivad, kuid maa sisse vajuv kõdunev auto justkui mitte. Probleemiks ei ole autoharrastajad, vaid inimesed, kes loobivad oma prahi metsa alla ja jätavad autod kõdunema. Samuti on tõsine probleem, et näiteks eelmisel aastal sõiduautodes hukkunud 34 inimesest oli vaid 2 olid nooremates autodes kui 11 aasta vanune auto. Uuema autoga sõidetakse rohkem kilomeetreid, mistõttu osalevad nad liikluses rohkem. Uus Kia on turvalisem kui 20 aastat vana Volvo, kuid kahtlemata on uus Volvo märkimisväärselt turvalisem kui uus Kia. Pleki paksus ei määra turvalisust. Nii nagu mootorratturi kiivri turvalisuse etaloniks ei ole mitte säilinud kiivri kuju, vaid selle sees terveks jäänud pea. Auto turvalisuse mõõdupuuks ei ole mitte detailide deformatsiooni ulatus või remondi maksumus, vaid inimeste säilinud elu ja tervis.
Kuni auto on kasutuses, on ta tarbeese. Kui ta enam kasutuses ei ole, siis on vaja otsustada, kas ta on prügi ja tuleb utiliseerida või tasub teda säilitada.
Maksu ei taha ka mina maksta, eriti oma hobi pealt. Aga keskkonna ja tuleviku pärast muretseva inimesena soovin ka ise leida lahendust üha kasvavale jäätmeprobleemile. Eesti on muutumas autode surnuaiaks. Kindlasti mängib rolli ka meie vaesus, aga ka vaene inimene ei pea haisema ning võib käituda keskkonda säästvalt.
Möödunud aastal tõusis üle 10 aasta vanuste autode osakaal registreeritud sõidukite hulgas 50%-lt 60%-le. Igapäevaliiklus vajab ohutust, kuid ka harrastus vajab hoidmist. Anonüümne lahmimine ei ole abiks, konstruktiivne kriitika aga kindlasti. Koostöös peitub edu. Eestis ei ole täna automaksu, kuid naabritel see on. Otsime konstruktiivseid lahendusi.