31-12-2016, 12:09 PM
Võibolla ma olengi liiga põdeja tüüp 
Tihtilugu on juhtunud, et lähen, detailid näpus, mõne elupõlise mehanni juurde ja küsin, kas see lõtk on normaalne. Tavotituukrid rehmavad käega ja ütlevad, et mis sa põed, see asi kestab veel 150 aastat 
Teisalt on mõnikord vanade sovhoosnikute pohhuism ihukarvad püsti tõstnud. Ja olen nende õpetusi/nõuandeid kuulates ka haledalt tillist tõmmata saanud
Eks see käigumäng ongi tal vähe takerduv. Käsitsi sidurit kruttides andis oodata, millal käigud suvatsesid lülituda. Nagu eespool kirjas, töötava mootoriga eriti loomkatseid teha ei saanud (varras murdus ära). Nii et võibolla ei maksa jah mehhanismi rabotamist mešaitada. Samas "hoiatan", et jõudu hakkab tootma üsna isane mootor. Aga sellest siis, kui mootor käes, laskmata karu nahast pole mõtet rääkida.
Millal neid üldse tegema hakati? Tehase ajaloolehekülg
väidab, et seeriatootmine algas 1990. Ilmselt küsimus selles, kui suurt mahtu mõista seeria all. Kutaisi teemast üks netiavarustest leitud tsitaat Nõukogude sarvikute tootmismahtude kohta:
The 1987 production figures are:
MB-1—60,000; MK-1—10,000; MTZ-05—8,000; KMM-1— 6,800; and Super 610—1,300; a total of 96,000 units.
Kasutamiskogemust eesti keeles kajastab selles postituses viidatud artikkel
Kahjuks ei näe (enam) artiklist skännitud pilte Aga ksf! Sillu oli nii lahke, et soostus need mulle saatma.
Sääl artiklis mõned asjalikud tähelepanekud. Näiteks kurdetakse, et suretusnupp ohtlikult vale koha peal, pole kriitilises situatsioonis käsitsetav. Õige ta on, et nupp peaks sõna otseses mõttes sõrmenipsu kaugusel olema. Kutale tegin nii
Väga praktiline. Kord tagurdasin metsas, vaatasin üle õla, põkatsi rattaid ei jälginud. All raudrattad, üks veeres üle maaga tasa lõigatud kännu, teine oli pehmema koha peal. Enne, kui arugi sain, oli aparaat külili ja sarved käest kistud. Tänu käepärasele lülitile sai operatiivselt seisata.
Teiseks peaks nupp olema fiksasenditega. Koolil oli õppeotstarbeks käivitusmootoriga MTZ 80. Et kõigist ikka korralikud traktoristid saaks, lasti 3 korda järjest käivitada (uus traktor, kõik toimis kabiinist). Aga mõni lasi suretusnupu liiga vara lahti ja käivitusmootor prahvatas uuesti käima, võimalik, et ka tagurpidi. Ja ühel kenal päeval oli silinder lõhki
Kaalumist väärib ka tugijalaga opereerimise võimalus "juhikohalt". Aga hetkel ei tea, kuidas originaalmootori tugijalg asendusmootoriga sobitub. Tekkis veel mõte, et jõuvõtu lülitushoova võiks kah piloodile lähemale tuua, pole nii pikki käsi nagu sotsialismiaegsel sööklatädil
Sellised heietused siis vana aasta viimasel päeval... Praktilistest sammudest olen molekuleerimisega lõpusirgel. "Ohvrialtarile" sai pandud esimesed eurod, et kaasaegsed stopperseibid (mida saab vastavate tangidega lihtsalt käsitseda) osta. Originaalid tahavad liiga palju rammusaid matte
Tihtilugu on juhtunud, et lähen, detailid näpus, mõne elupõlise mehanni juurde ja küsin, kas see lõtk on normaalne. Tavotituukrid rehmavad käega ja ütlevad, et mis sa põed, see asi kestab veel 150 aastat Teisalt on mõnikord vanade sovhoosnikute pohhuism ihukarvad püsti tõstnud. Ja olen nende õpetusi/nõuandeid kuulates ka haledalt tillist tõmmata saanud
Eks see käigumäng ongi tal vähe takerduv. Käsitsi sidurit kruttides andis oodata, millal käigud suvatsesid lülituda. Nagu eespool kirjas, töötava mootoriga eriti loomkatseid teha ei saanud (varras murdus ära). Nii et võibolla ei maksa jah mehhanismi rabotamist mešaitada. Samas "hoiatan", et jõudu hakkab tootma üsna isane mootor. Aga sellest siis, kui mootor käes, laskmata karu nahast pole mõtet rääkida.
(26-12-2016, 12:23 PM)ahtos Kirjutas: Aparaadi sünniaeg jääb seitsmekümnendate teise poole.See on huvitav ajalooline fakt!
Millal neid üldse tegema hakati? Tehase ajaloolehekülg
väidab, et seeriatootmine algas 1990. Ilmselt küsimus selles, kui suurt mahtu mõista seeria all. Kutaisi teemast üks netiavarustest leitud tsitaat Nõukogude sarvikute tootmismahtude kohta:
The 1987 production figures are:
MB-1—60,000; MK-1—10,000; MTZ-05—8,000; KMM-1— 6,800; and Super 610—1,300; a total of 96,000 units.
Kasutamiskogemust eesti keeles kajastab selles postituses viidatud artikkel
Kahjuks ei näe (enam) artiklist skännitud pilte
Aga ksf! Sillu oli nii lahke, et soostus need mulle saatma.Sääl artiklis mõned asjalikud tähelepanekud. Näiteks kurdetakse, et suretusnupp ohtlikult vale koha peal, pole kriitilises situatsioonis käsitsetav. Õige ta on, et nupp peaks sõna otseses mõttes sõrmenipsu kaugusel olema. Kutale tegin nii
Väga praktiline. Kord tagurdasin metsas, vaatasin üle õla, põkatsi rattaid ei jälginud. All raudrattad, üks veeres üle maaga tasa lõigatud kännu, teine oli pehmema koha peal. Enne, kui arugi sain, oli aparaat külili ja sarved käest kistud. Tänu käepärasele lülitile sai operatiivselt seisata.
Teiseks peaks nupp olema fiksasenditega. Koolil oli õppeotstarbeks käivitusmootoriga MTZ 80. Et kõigist ikka korralikud traktoristid saaks, lasti 3 korda järjest käivitada (uus traktor, kõik toimis kabiinist). Aga mõni lasi suretusnupu liiga vara lahti ja käivitusmootor prahvatas uuesti käima, võimalik, et ka tagurpidi. Ja ühel kenal päeval oli silinder lõhki
Kaalumist väärib ka tugijalaga opereerimise võimalus "juhikohalt". Aga hetkel ei tea, kuidas originaalmootori tugijalg asendusmootoriga sobitub. Tekkis veel mõte, et jõuvõtu lülitushoova võiks kah piloodile lähemale tuua, pole nii pikki käsi nagu sotsialismiaegsel sööklatädil
Sellised heietused siis vana aasta viimasel päeval... Praktilistest sammudest olen molekuleerimisega lõpusirgel. "Ohvrialtarile" sai pandud esimesed eurod, et kaasaegsed stopperseibid (mida saab vastavate tangidega lihtsalt käsitseda) osta. Originaalid tahavad liiga palju rammusaid matte