[olevtoom]

... P.S. Füüsika ja füüsikute juures on mind alati lummanud teooria ja valemite mitte paikapidavusel, uute valemite kasutusele võttu ja vana süümepiinadeta kõrvale jätmine.

Palun mõnda sellekohast näidet. Kui jutt peaks tulema Einsteinist, siis see ei sobi näiteks, sest
a) "uute valemite kasutuselevõtmine" kestis üle 30 aasta, kuni uue teooria paikapidavuses üldiselt veenduti (paljude ja korratavate katsete, mitte ühekordsete "faktide" abil, muide), ja
b) "süümepiinadeta kõrvale" ei jäetud midagi --Newtoni mehaanika kirjeldab meie igapäevast maailma sama hästi kui enne 1905. aastat.

Teaduslik maailmavaade erineb vuuduu-maailmavaatest (jah, ma täiesti meelega kasutan seda sõna, sest olen vana, hommikul vara üles aetud ja tige) selle poolest, et mingi uue ja seninägematu nähtuse, mõõtmistulemuse vms. ilmnemisel püütakse seda kõigepealt seletada olemasolevate teadmiste raames. Kui uus nähtus on vastuolus seniste teadmistega, siis uuritakse, kas pole tegemist katseveaga. Selleks püütakse sama nähtust uuesti esile kutsuda ja jälgitakse, missugustel tingimustel see toimub. Ja alle siis, kui nähtuse olemasolus enam kahtlust ei ole, hakatakse uurima, missugused osad olemasolevast teadmisest sellega vastuollu lähevad ja mis nendes võib olla vigast või ka lihtsalt ebatäielikku (nagu Newtoni maailmapildis).

On muidugi kena öelda "kahtle kõiges", kuid sellele peab järgnema lause teine pool ", lähtudes senistest teadmistest". Ma saan aru, et paljude inimeste arvates on teadlased lollid, sest nad ei tea pooli asjugi. Kahtlemata ei tea. Selleks teadus muide olemas ongi, et teadmise hulka suurendada ja mitteteadmise hulka vähendada.

KUID selles protsessis me peame mingid teadmised aluseks võtma ja nendes raamides tegutsema nii kaua, kui see on võimalik. Sest kui meie postulaatideks on "me ei tea midagi" ja "kõik on võimalik", siis, nagu ütles Hea Doktor, saab igasugune mõistuspärane arutelu siinsamas paigas otsa. Edasises vestluses võib siis igaüks kaitsta oma maailmapilti kui ainuõiget ega ole teistel mingeid meetodeid selle toetamiseks või ümberlükkamiseks. Muuhulgas tekib siis võimalus väita, et "tegelikult on asjad nii", ainult et seda saab näha teatud isik ja teatud tingimustes. Ja taas refereerin Asimovit, kes toob näite: oletame, et ma ütlen, et Kaljumäestik koosneb tegelikult smaragdidest, ainult et asjassepühendamata vaatajatele paistavad need tavaliste hallide kividena. Mis väärtus sel väitel oleks?

Novot, ülaltoodu ehk aitab selgitada, miks ma pehmelt öeldes skeptiliselt suhtun perpetuum mobile leiutajatesse ja vandenõuteoreetikutesse. Kui need kaks kokku saavad, siis võib minugi kannatus teinekord otsa saada. Aga vabandust pean paluma selle eest, et ei viitsinud niisugust mõistlikku ja põhjendatud juttu kirjutada nagu ksf! 41Degree.

P.S. Näidet ootan ikkagi.