05-02-2003, 13:27 PM
Siin tuleb vist eristada mõisteid \"loodusvara\" ja \"leidvara\". Neile kehtivad ka erinevad nõuded.
Asjaõigusseadus ütleb nii:
§ 98. Teatamiskohustus
(1) Isik, kes on kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusse võtnud, peab sellest viivitamatult teatama kaotajale või omanikule. Kui kaotaja või omanik on leidjale teadmata, on leidja kohustatud teatama leiust politseile, kui asja väärtus ületab sada krooni.
(2) Asja leidmisel elamus, avalikus asutuses või transpordivahendis on asja leidnud isik kohustatud asja üle andma majaomanikule, üürnikule, vastava asutuse teenistujale, transpordivahendi juhile või politseile. Majaomanik, üürnik, asutus, transpordiorganisatsioon või politsei, kellele leitud asi üle anti, loetakse leidjaks.
§ 99. Leiu hoidmine ja müümine
(1) Leidja on kohustatud leitud asja hoidma selle säilimist tagaval viisil.
(2) Leidjal on õigus pärast avalikku teatamist müüa asi avalikul enampakkumisel, kui asja hoidmine on ülemääraselt kulukas või kui asi on kiiresti riknev või kui avalik asutus või politsei on asja hoidnud kuus kuud.
(3) Enampakkumisel saadud raha, millest on maha arvatud hoiu- ja müügikulud, asendab asja.
§ 100. Leiu omandamine
(1) Kui leidja on oma kohustused täitnud ja omanik ei ole selgunud ühe aasta jooksul, arvates leiust teatamisest, omandab leidja asja või seda asendava raha.
(2) Kui asja väärtus ei ületa sada krooni, algab käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud tähtaja kulgemine leiupäevast.
(3) Leiukoha kohalik omavalitsus omandab asja või seda asendava raha, kui politsei on leidu hoidnud ühe aasta jooksul, arvates asja valdusse võtmisest.
(4) Leidja ei omanda asja, kui ta rikub teatamiskohustust või varjab leidu.
§ 101. Leiutasu ja kulutuste hüvitamine
(1) Kui leidja ei ole asja veel omandanud (§ 100 lg 1), saab omanik asja või seda asendava raha tagasi, kui ta hüvitab vajalikud kulutused ja maksab leidjale leiutasu. Leiutasu ei või ületada ühte kolmandikku asja väärtusest, millest on maha arvatud vajalikud kulutused. Leiutasu määratakse leidja ja omaniku kokkuleppel. Vaidluse korral määrab leiutasu kohus.
(2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud vajalikud kulutused on kulutused, mida leidja teeb leitud asja säilitamiseks, õigustatud isiku otsimiseks ja leitud asja müümiseks.
(3) Paragrahvi 98 2. lõikes nimetatud isikud leiutasu ei saa.
§ 102. Leiu erijuhud
(1) Kui vee, tuule või muu loodusjõuga kantakse võõrad vallasasjad kellegi juurde või võõrad loomad sattuvad tema valdusse, on sellel isikul leidja õigused ja kohustused.
(2) Isikul, kes leiab maetud või peidetud vallasasja, mis ei ole peitvara, on leidja õigused ja kohustused. Asja omanik vabaneb leiutasu maksmisest, kui ta tõendab, et teadis asja peitekohta.
§ 103. Peitvara mõiste
(1) Peitvara on maasse kaevatud või muul viisil peidetud raha või väärtasi nagu kalliskivid, pärlid või väärismetallid, mille omanikku ei saa kindlaks teha.
(2) Peitvara kuulub isikule, kelle kinnis- või vallasasjast see leiti.
§ 104. Leiutasu
(1) Peitvara leidjal on õigus saada leiutasu peitvara pooles väärtuses.
(2) Peitvara väärtus määratakse leidja ja omaniku kokkuleppel, vaidluse korral määrab selle kohus.
(3) Leidja, kes otsis peitvara kinnis- või vallasasja omaniku nõusolekuta, leiutasu ei saa.
§ 105. Erilise väärtusega peitvara
(1) Peremehetu looduslik või ajaloolise, teadusliku, kunsti- või muu kultuuriväärtusega asi kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti.
(2) Isik, kelle kinnisasjast käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asi leitakse, on kohustatud lubama asja väljakaevamist, kui temale hüvitatakse sellega tekitatav kahju.
(3) Leidjal on õigus saada tasu, kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asjade otsimine ja väljakaevamine ei kuulu tema kohustuste hulka.
(4) Muud erilise väärtusega peitvara leidmisega tekkivad õigused ja kohustused, sealhulgas tasu suurus, sätestatakse seaduses.
Asp
Asjaõigusseadus ütleb nii:
§ 98. Teatamiskohustus
(1) Isik, kes on kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusse võtnud, peab sellest viivitamatult teatama kaotajale või omanikule. Kui kaotaja või omanik on leidjale teadmata, on leidja kohustatud teatama leiust politseile, kui asja väärtus ületab sada krooni.
(2) Asja leidmisel elamus, avalikus asutuses või transpordivahendis on asja leidnud isik kohustatud asja üle andma majaomanikule, üürnikule, vastava asutuse teenistujale, transpordivahendi juhile või politseile. Majaomanik, üürnik, asutus, transpordiorganisatsioon või politsei, kellele leitud asi üle anti, loetakse leidjaks.
§ 99. Leiu hoidmine ja müümine
(1) Leidja on kohustatud leitud asja hoidma selle säilimist tagaval viisil.
(2) Leidjal on õigus pärast avalikku teatamist müüa asi avalikul enampakkumisel, kui asja hoidmine on ülemääraselt kulukas või kui asi on kiiresti riknev või kui avalik asutus või politsei on asja hoidnud kuus kuud.
(3) Enampakkumisel saadud raha, millest on maha arvatud hoiu- ja müügikulud, asendab asja.
§ 100. Leiu omandamine
(1) Kui leidja on oma kohustused täitnud ja omanik ei ole selgunud ühe aasta jooksul, arvates leiust teatamisest, omandab leidja asja või seda asendava raha.
(2) Kui asja väärtus ei ületa sada krooni, algab käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud tähtaja kulgemine leiupäevast.
(3) Leiukoha kohalik omavalitsus omandab asja või seda asendava raha, kui politsei on leidu hoidnud ühe aasta jooksul, arvates asja valdusse võtmisest.
(4) Leidja ei omanda asja, kui ta rikub teatamiskohustust või varjab leidu.
§ 101. Leiutasu ja kulutuste hüvitamine
(1) Kui leidja ei ole asja veel omandanud (§ 100 lg 1), saab omanik asja või seda asendava raha tagasi, kui ta hüvitab vajalikud kulutused ja maksab leidjale leiutasu. Leiutasu ei või ületada ühte kolmandikku asja väärtusest, millest on maha arvatud vajalikud kulutused. Leiutasu määratakse leidja ja omaniku kokkuleppel. Vaidluse korral määrab leiutasu kohus.
(2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud vajalikud kulutused on kulutused, mida leidja teeb leitud asja säilitamiseks, õigustatud isiku otsimiseks ja leitud asja müümiseks.
(3) Paragrahvi 98 2. lõikes nimetatud isikud leiutasu ei saa.
§ 102. Leiu erijuhud
(1) Kui vee, tuule või muu loodusjõuga kantakse võõrad vallasasjad kellegi juurde või võõrad loomad sattuvad tema valdusse, on sellel isikul leidja õigused ja kohustused.
(2) Isikul, kes leiab maetud või peidetud vallasasja, mis ei ole peitvara, on leidja õigused ja kohustused. Asja omanik vabaneb leiutasu maksmisest, kui ta tõendab, et teadis asja peitekohta.
§ 103. Peitvara mõiste
(1) Peitvara on maasse kaevatud või muul viisil peidetud raha või väärtasi nagu kalliskivid, pärlid või väärismetallid, mille omanikku ei saa kindlaks teha.
(2) Peitvara kuulub isikule, kelle kinnis- või vallasasjast see leiti.
§ 104. Leiutasu
(1) Peitvara leidjal on õigus saada leiutasu peitvara pooles väärtuses.
(2) Peitvara väärtus määratakse leidja ja omaniku kokkuleppel, vaidluse korral määrab selle kohus.
(3) Leidja, kes otsis peitvara kinnis- või vallasasja omaniku nõusolekuta, leiutasu ei saa.
§ 105. Erilise väärtusega peitvara
(1) Peremehetu looduslik või ajaloolise, teadusliku, kunsti- või muu kultuuriväärtusega asi kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti.
(2) Isik, kelle kinnisasjast käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asi leitakse, on kohustatud lubama asja väljakaevamist, kui temale hüvitatakse sellega tekitatav kahju.
(3) Leidjal on õigus saada tasu, kui käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asjade otsimine ja väljakaevamine ei kuulu tema kohustuste hulka.
(4) Muud erilise väärtusega peitvara leidmisega tekkivad õigused ja kohustused, sealhulgas tasu suurus, sätestatakse seaduses.
Asp