NL aegsed lood...

Üks lugu Viljandi autobaasist.

Vahetati seal ühel Sahharil (Zil-164) mootorit. Nagu ikka, auto tuli õhtul sõidust, vana mootor tõsteti maha, uus peale. Kell hiline, kõik asjad ka juba uuel mootoril küljes. Hakkavad käima panema, ilus aga tühikäigul miski tiks sees.

Autojuht vannub tulist kurja: uus mootor ikkagi, ja nüüd jama. Siis ilmunud garaaži sügavusest Ivar Raudsepp, omaaegne kibe võidusõitja, kes pälvis ka nõukogude meistersportlase tiitli. Uurib siis, et mis viga. Kurdab juht mure ära. Ivar nikerdab natuke mootoriruumis, palub siis jõuallika uuesti käima panna. Mootor käib ja mingit võõrast häält ei ole. Juht loomulikult väga rõõmus ja teeb kõigile töömeestele ja asjalistele välja.

Hiljem aga oli üks maaler, kes sama ruumi tagaosas oma töid tegi, rääkinud, kuidas Ivar oli vaikselt hiilinud veoauto alla kanalisse ja siis rauajupiga vastu kanali serva koputanud... Ja nii see mootor siis seal tühikäigul tiksus...


Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

(31-12-2011, 15:47 PM)Aspelund Kirjutas:  Hiljem aga oli üks maaler, kes sama ruumi tagaosas oma töid tegi, rääkinud, kuidas Ivar oli vaikselt hiilinud veoauto alla kanalisse ja siis rauajupiga vastu kanali serva koputanud... Ja nii see mootor siis seal tühikäigul tiksus...
Olen ise sellist nalja pealt näinud. ZIL 130 sai kapitaalist tulnud mootori. Üks viinanäljas tüüp passis sobivat momenti, kui esimest korda hääled sisse löödi ja koputas lehtvõtmega põrkerauale. Hoidis ilusti mootoriga sünkroonis ja muudkui toksis. Kapott oli püsti ja rooli tagant ei näinud, mis teoksil. Kõik ümberringi muidugi hoidsid naeru tagasi. Siis tehti juhile selgeks, et mootorit peab ka "väljastpoolt määrima", muidu jääbki kolks külge! Big Grin Kui asjaosalised "määritud" said, kadus ka kolks.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

No siis aastalõpulugu ka......
Praegu vaatad,et igal pool on müügil GAZ-51 saalesid. Need vanad babiitsaaled on praegu nagu põlatud.....ei taha neid ka väikese raha eest keegi,sest tellida pidavat saama siis neid kiidetud alumiiniumist.....
See oli siis kusagil 50 ndatel aastatel,kui meie mehed olid käinud Pobeda autosid Leningradist toomas. Kas tegu oli asutustele toodavate autodega või tõid neid autojuhid omale,ei mäleta. Auto osteti ära,enne ostu kuulati ka mootori häält. Käis kui kellavärk. Ei olnud mingeid kolkse ega klõbinaid. Õlisurve ka hea. Seda mootori häält kuulati erilise tähelepanuga,sest trofeeautodel juba mootorid kergelt kolisemas ja kardeti sama ka Pobi puhul.
Peale õnnelikku ostu siis kihutati kodu poole. Kõik oli korras. Saadi juba Narva kanti,kui mootor hakkas juba pisut kolksuma...Big Grin Lõpuks oli siis hakanud meeletult kolisema..... Kui siis hiljem remondiks läks,avastati, et saalede asemel olid mingid nahkrihmad.....Big Grin Asi oli siis arvatavasti niimoodi,et eks mootori läbisõit oli juba ennem suur ja saaled läksid ära. Keegi aga nii suurt remonti ette võtta ei tahtnud ja polnud ka saalesid arvatavasti nii kergelt saadaval..... Nüüd aga loobitakse neid täie südamerahuga minema.......kuna hulga paremad saada........ Sõbrad,las vedelevad riiulis edasi.......järsku läheb varsti vaja,kui nahkrihmad ära kuluvad......Smile

Hääd vana aasta lõppu!
Vasta

tere uue aasta poolhommikut,et õues käib kõva kõmmutamine,siis tuli mulle ka meelde üks nõuka aegne kõmaka lugu,nimelt oli meil siin Kuusalus,nagu ka teistes majandeis üle Eesti NSV autode tehnilise hoolde ruum,kus aeg-ajalt käisid ka spetsialistide autod õlisid vahetamas,kui töö tehtud aeti auto ruumist välja teh-hoole ette ja mingil ajal tuli spetsialist ja viis oma auto ära,sel korral oli õli vahetusse oma auto toonud Allika osakonna juhataja,aga töökoja teistes ruumides oli tööl ka vigurväntasid,kellele see os.juhataja oli vahest pooliku jätnud tegemata mõne mootori või kummi rem eest ja vahest käis remondis ka kunstseemendaja masin kust sai võetud kilest katsumiskindaid,no ja nüüd need riuka mehed siis tegidki agronoomi masinale niukse värgi,et lasid selle katsumiskinda atsetüleeni segu täis,autolt üks küünal maha ja see koos piibujuhtmega kilekotti ja ruttu nööriga kinni ja pandi see mootori peale ja nüüd kui süüdet andis käis selline jumakas,et lõi kapoti tagurpidi lahti,igatahes vandumist oli terve töökoja õu täis.
Vasta

Võis olla aasta 1976/1977 kui olin saanud just II liigi load ja võtnud vastu bussijuhi koha TA-6 peale tolleaegses Järva-Jaani kolhoosis. Need olid ajad, kui suhteliselt suures autopargis oli iga päev midagi vedada kõigil autodel. Ja nii saadeti mind bussiga ühte osakonda, kus asus sigala, söökla jaoks liha tooma ja anti kaasa laadijaks üks paras vigurivänt Villu. Sigalas juhtus väga kiire aeg olema ja nii anti meile terve siga tükeldamata kaasa. Majandikeskusest läbi sõites palus Villu mul korraks kontori juures peatuda, et raamatupidamisse sisse astuda. Enne bussist väljumist tõstis ta aga sea ilusasti istme peale istuma, pani oma sonimütsi talle pähe ja "Priima" suitsu ette. Mul oli hirmus häbi, aga teha polnud midagi, sest Villu vempude vastu ei saanud keegi. Tänaseni on meeles nende kontorinaiste näoilme, kes sellest vaatepildist osa said.
Vasta

Üks komentaar sellele artiklile http://www.delfi.ee/news/paevauudised/va...d=63717626 "miilits Teras
01.01.2012 19:46 miilitsamajor mõõtis väikese väina tammil kiirust, teetööd ja piirang 30. Tuli Zigull täie lauluga. Teras peatas auto ja ütles juhile ``palun esitage oma lenduri paberid`` Muhu mees andiski dokumendi, kus kirjas Nõukogude lennuväe alampolkovnik Tustit. Miilits oli aumees, andis au ja lausus: lennake edasi"
Vasta

Aasta sai nii kähku otsa,et mõned Kasahstani lood jäid uude.Selle loo pealkiri võiks olla "Partisanid"
Ühel hommikul märkasime,et küla taha tühermaale oli tekkinud midagi mustlaslaagri sarnast.Püstitatud oli kümmekond suurt sõjavetelki,välikatlad tossasid ja ringi sibasid pleekinud,kulunud,isegi tükati narmendavates Punaarmee vanades mundrites keskealised mehed.Kohale olid saabunud "Partisanid",nagu nad ise endit nimetasid.Tegu oli siis kordusõppustele kutsutud endiste ajateenijatega,kes sõjaväeliste tarkuste omandamise ettekäändel saadeti suure kodumaa viljasaaki vedama.Autosid polnud kusagil näha ja nii nad tasapisi seal laagris päevi õhtusse saatsid - kaevasid laagri ümber kraavi ning ehitasid okastraadist aia.Õhtuti,kui pimedaks läks,sõitis kohale välikino.Ekraan rulliti lahti ja kuna tegemist oli ühe aparaadiga,siis iga filmirulli vahetamisel tekkis paus.
Vili oli juba kõik niidetud ja vaalud küpskuivad,kuid masindamisega algust teha polnud võimalik,sest sovhoosil endal autosid polnud,et terad ära vedada.Ja siis ühel hommikul need saabusid - terve pikk rivi tuttuusi GAZ-51-sid.Nüüd said mehed tõelise mahvi.Päeval vedasid vilja kombainide alt tokki ja öösiti tokist Bulajevo elevaatorisse.Minu paarimeheks oli keegi väga tore umbes 40 aastane hutsuul Karpaatidest.Kui olin tal veokasti kuhjaga täis laadinud,magas mees kabiinis,oli nii väsinud,et mingi valemiga ei õnnestunud teda äratada.Kuna ka kombaini punker oli täis,otsustasin ise koorma ära viia.Tokis aga tormas meie juurda partisanipealik,sest keegi oli vist talle juba jõudnud asjast ette kanda.Algul tuli neid matte nagu küllusesarvest,kuid tasapisi asi rahunes.Mõistlik mees oli,sai asjast aru ja vaikival kokkuleppel vahetasime edaspidigi mõnel korral kohad,sest hutsuulile meeldis hirmsasti kombainiga sõita,minule aga autoga mööda steppi kihutada.
Kui vili koristatud sai,müüdi need partisanide autod kohalikele kolhoosidele,mehed aga pidi viidama Ukrainasse suhkrupeeti vedama,kus nad pidivad jälle uued autod saama.Enne ärasõitu aga käis seal laagris korralik äri - kohalikud sõitsid oma logudega kohale,kus neil siis väsinud jupid ringi vahetati.Ka see auto,millega meid veeti,sai omale korraliku käigukasti.
Vasta

(02-01-2012, 03:37 AM)postimees Kirjutas:  Üks komentaar sellele artiklile http://www.delfi.ee/news/paevauudised/va...d=63717626 "miilits Teras
01.01.2012 19:46 miilitsamajor mõõtis väikese väina tammil kiirust, teetööd ja piirang 30. Tuli Zigull täie lauluga. Teras peatas auto ja ütles juhile ``palun esitage oma lenduri paberid`` Muhu mees andiski dokumendi, kus kirjas Nõukogude lennuväe alampolkovnik Tustit. Miilits oli aumees, andis au ja lausus: lennake edasi"
Olen ka ise seda lugu muhulase suust kuulnud. Ainult sõnastus oli veidi teine. Miilits olla käratanud: "Kas oled oma arust lendur või?" Juht vastanud: "Olen küll!" ja näidanud dokustaati. Eks iga lugu aja jooksul muutub ja tekivad eri versioonid. Mine sa võta pärast kinni, milline neist õige on. Kui üldse on.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

Vanamees, kadunuke, rääkis kuidas ta auruveduril kütjana sõites hobusemehe alla ajas. Vedurijuht istus ahju juurde sooja, et kesse suure külmaga ikka ringi koperdab. Küll rong sõidab ise kah. Vana ajas aga sütt ahju ja nii nad sõitsid, kuni käis matakas ära ja aknast olnud näha vaid õhus aeglaselt tiirlev look. Vedurijuht olnud näost kaame, lõug värisenud ega saanud sõna suust. Kuna väljas enam midagi näha ei olnud, sõideti jaamani välja. Vedurist välja ronides võttis neid vastu sõim - puhvaikas vanataat istus kaksiratsi puhvri otsas, kuhu ta kokkupõrkest lennanud oli ja lõugas. Endal tal midagi viga ei olnud, puhvaika pehmendas lööki. Hobusel nii õnnelikult ei läinud, soolikaid tuli veduri küljest lahti harutada ja reest oli saanud sületäis küttepuid.
Kas see lugu nüüd täpselt nii oli, või pani vana midagi omalt poolt juurde, aga oma nooruse ta raudteel veetis ja sõitis algul kütjana, pärast vedurijuhina pool Venemaad läbi.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

Oli siin stroibatist juttu kuskil. Ma ei mäleta, kust ma seda kuulsin, aga lugu suht tuntud vist iseenesest. Stroibat olla kuskilkandis meie oma Eestimaal ehitanud punaarmee ohvitseridele mitmekorruselist korterelamut. Tööde mingis faasis talvisel ajal oldi nii kaugel, et hakati põrandaid tegema, ent mingil põhjusel oli majas olnud sees sama külm kui õues. Sellesama külmaga tegid ehitajad oma häda nr 2-e sinnasamma, kus parajasti tööd käisid, ehk siis tehti häda ära ja löödi põrand peale. Nii toimiti ilmselt mitmel põhjusel- peldikut veel töökorras ei olnud ning eks meelitas ka kujutluspilt kunagi korterisse elama hakkavatest ohvitseridest, kes peavad tolle "üllatusega" mingi perioodi koos eksisteerimaSmile.
fekaal külmus loomulikult ära ja hakkas haisema alles siis, kui maja juba enam-vähem valmis oli ning vastsetele elanikele küte ka peale keerati... Kui tõsi see on, aga kuskilt kuuldud lugu.
Vasta

(30-12-2011, 22:24 PM)pontu6 Kirjutas:  B kati lubade sõidueksami tegemine käis niimoodi, et mingi väga logiseva mossega sõideti mööda Kärdla linna, kus tänaseni pole mingit liiklust, kohalik saareriigi ainus liiklusmiilits kõrvalistmel, kes märkmeid tegi ja teatas kuhu keerata ja pöörata.
Kaks kursanti veel tagaistmel ja sõit kestis kenasti seni, kuni miilits ootamatult teatas, et pea siin kinni ja mine maha, muidu kukud läbi...

Mis aastal eksamit tegid? Väga tuttav tunne, ise tegin 1985. aasta jõulude ajal. Ainult selle vahega, et eksami võttis vastu Haapsalu miilits. Mossele tagurpidikäigu sissesaamiseks tuli kulissides lauanoaga sobrada. Platsi tollal polnud, n-ö platsisõit toimus Hausmaa tee ristis praeguse politseimaja naabruses. Mul õnnestus igatahes keset eksamit hange kinni jääda ja teised kursandid lükkasid välja.
Vasta

(02-01-2012, 13:12 PM)Coger Kirjutas:  Kui tõsi see on, aga kuskilt kuuldud lugu.

Täiesti tõsi lugu. Olen seda olukorda oma silmaga näinud kuskil Loksa kandis kus poisid maja ehitasid.
Ise nad elasid ühes suvalises toas, mille aken oli vineeriga kinni löödud ja läbi selle käis välja pursuika korsten. Tuba ise oli niivõrd tahamane ja must seest, et ma ei kujuta ette kuidas sinna hiljem valge lagi saadi. Kuna väljas oli parajalt krõbe külm, siis loomulikult keegi kuhugi metsaalla minema ei hakanud. Asjad aeti ära kõrvaltoas. Ja põrand oli seal tõesti poole tegemisega. Kas seda ka edasi tehti, ma ei tea. Aga vaevalt, et selliseid pisiasju, mis põranda alla ära mahtusid, vaevus keegi koristama.
Ise sattusin sinna niimoodi, et kuna samasugune maja oli vaja ehitada Hiiumaale, Ristnasse, siis käisime sealt šnitti võtmas. Big Grin

(02-01-2012, 13:23 PM)ennww Kirjutas:  Mis aastal eksamit tegid?

Minu eksamisõit toimus aastal 1988.
(02-01-2012, 03:37 AM)postimees Kirjutas:  Muhu mees andiski dokumendi, kus kirjas Nõukogude lennuväe alampolkovnik Tustit.

Kas see Muhu mees võis olla hilisem Hiiu Kaluri bussijuht? Teadjamad kommenteerivad.

Vasta

Veidi ka üldisemat juttu.
Põhja-Kasahstani oblast on siber,Omski linn sealsamas kõrval ja põhja pool Petropavlovskit algab kohe siberi taiga.Aga seal,kus meie olime laiub lage tasane stepp -niivõrd tasane,et maakera kumerus on näha samamoodi,nagu merel.Millised seal talved on ei tea,aga augustikuu oli küll väga palav.Ega see +35 eriti hull ei tundunud,sest õhk on kuiv.Mõnel päeval ilmusid silmapiirile miraazhid mägedest,mis tegelikult asusid kuskil 1000km kaugusel.Muld on must nagu omaaegne kirsasaapa määre "Merikaru".Kuiva ilmaga on see kivikõva nagu asfalt,aga vihmaga muutub pealmine kiht kleepuvaks,nii kleepuvaks,et kord peale äikesevihma jäidki kombainid põllule - rattad muutusid nende külge jäänud mullast siledateks rullideks.Aga see muld tundus olema viljakas.Paarkümmend aastat oli seal ilma väetist vastu andmata ainult saaki võetud.Masindasime ka ühte seemnevilja põldu,kuhu oli külvatud sordiseeme ja antud korralik väetis.Sellel põllul oli saagikus vähemalt 50 ts/hektarilt.(sovhoosi keskmiseks tuli tolllel aastal 12,5 ts/ha)
Sellel suure saagiga põllul oskas hutsuul,kes järjekordselt minu kombaini roolis oli,trumli korralikult kinni ajada.Lahtikangutamise käigus libisesin ja priske raudkang maandus mulle sinna kohta,kus nina otsmikuga kokku kasvab.Verd kui palju ja silmaümbrused värvusid kenasti siniseks.Nüüd tuli medpunkti külastada.
Kenake medvelsker Marusja liimis haava kinni,pani plaastri peale ning soovitas paar päeva tööle mitte minna.Suurest igavusest veetsin need päevad põhiliselt medpunkti juures,sest ka temal oli igav,kuna tõbiseid eriti polnudToungue
Kui vili sai koristatud,taheti meid veel kündma panna,kuid suure kisaga sai selgeks tehtud,et peame ju kooli minema.Kojusõidupilet osteti meile Habarovsk-Moskva kiirrongile,mis ööpäevaga meid Moskvasse viis,kus suundusime Vnukovo lennujama.Õhtuks olime Tallinnas ja keskööks taksoga kodus.
Selle kahe kuuga teenisin pisut üle 500 rubla,mis tol ajal polnudki nii väga väike raha.Huvitav oleks tänapäeval sealmail ära käia,kuid unistuseks see vist jääbki.
Vasta

Ei ole kindel, et järgnev lugu on tõsi, aga tõsijutuna teda räägiti.
Olnud ühes autobaasis kõrgem ülemus (peainsener või direktor), kes meestega hästi läbi ei saanud ja seega töömehed temaga ka mitte.
Ülemuse Volga oli siis ühel päeval garaažis remondis ja muude tööde kägus otsustai mehele koht kätte näidata ja s*tuti käigukasti. Auto seistes oli kõik OK, aga kui sõitma hakati ja käigukast soojaks sai, oli autos ilge hais. Väidetavalt oli kogu masin algosadeks lammutatud, istmed-polstrid välja jne., aga haisupõhjust üles ei leitud...
Vasta

Peainsener ja direktor - kaks kõva ja tarka meest otsustasid kord, et parandavad ise Volga katkise kummi ära. Kumm oli torke saanud ja "ise parandamine" tähendas seda, et kummimehe käest võeti terve/parandatud õhukumm, mantli mahavõtmine-pealepanek oli kahe targa näputöö. Montaazipinke tol ajal polnud, kõik käis kummiheebli ja vasaraga. Ei tea, kas teadmatusest, või jäid mehed lobisema ja ei pannud tähele, aga igatahes pandi õhukumm valetpidi sisse. Lohvil on teadupärast ventiil ühe poolepeal, sest veljest välja peab ta tulema ka rohkem ühelt küljelt. Lohv sisse, mantel peale, õhk sisse - ja kas sa näe, ventiil kadus lupsti velje sisemusse! Kaks suurt juhti ja ülemust jäid lolli näoga üksteisele otsa vahtima. Kumm pooltühi, sõita nagu ei saanud, juurde pumbata ka ei saa - ventiili ei ole. Maha võtta kummi ka ei saa, niipalju rõhku oli siiski sees, et randilt maha suruda enam ei jõudnud. Paar möödakõndinud tarka soovitasid pussnoaga rehvi külje sisse auk teha, need saadeti ... või mujale halba kohta. Peainseneril tuli viieteistkümnendal minutil, pärast kahte suitsu geniaalne idee torgata läbi tühjaksjäänud ventiiliaugu õhukummile auk sisse ja õhk välja lasta. Mõeldud-tehtud. Toimis küll. Lohv välja, kummimehe käest uus asemele, seekord hoolikamalt peale ja oligi kalale (või jahile, või muidu jooma) minek... Kummimees ainult sajatas paar päeva takkajärgi, et "vaat, kus lollikesed, lõhkusid montirovkaga õhukummi pealepanekuga ära!"

Tarkus ei tule alati aastatega, mõnikord tulevad aastad üksi ka.
Vasta

(03-01-2012, 08:13 AM)Vana7 Kirjutas:  Millised seal talved on ei tea,aga augustikuu oli küll väga palav....

....Huvitav oleks tänapäeval sealmail ära käia,kuid unistuseks see vist jääbki...

Talv on karm. Kui sügisel tuiskama hakkab, ei saa kotte'õ manu kah käsa sooja panna Big Grin.
Novembris '90 laadisime masinaid tagasisõiduks rongile. Läbi tuisu näed heal juhul vaid oma jalgu Toungue.
Unistused saab alati täide viia. Rongid liiguvad endiselt. Ma pean kah ikka kunagi sääl maal veelkord ää käima. Hing ei anna rahu...
Vasta

(03-01-2012, 10:32 AM)ennww Kirjutas:  s*tuti käigukasti. Auto seistes oli kõik OK, aga kui sõitma hakati ja käigukast soojaks sai, oli autos ilge hais.

Sama lugu LAZ bussi kohta kuulnud.
Üks lugu saksa ajast. Elas Padise kandis Suta Evald. Sai kutse saksa sõjaväkke. Ise oli veidi teistsugune olnud. omisjoni ees kästi püksid maha lasta ja ümber keerata. Tal paistis kannikate vahelt õletuust, mingi tohtriherra tahtnud kangesti teada miks see seal on. Evald öelnud ainult: ära putu! Tõmbas see arst selle ikka ära ja põrand sai kõhulahtisuse tulemit täis.
Padise vallamaja ette sätitud uute kingade ostust ülejäänud kingakarp koos herilasepesaga ja ilusa lehviga kinni seotud. Ise jäädud passima. Tuli Mosse 400 või 401, mis tol ajal liikusid, sõitis mööda, pidurdas tolmupilves, ajas tagurpidi karbini, uks tehti lahti karp võeti autosse ja auto startis Rummu suunas. Paarisaja meetri järel uus pidurdus ja neli meest jooksid laiali.
68. nda aasta august, Kaliningrad, suurtükiväe polk Artilleeriiskaja tänaval. Juba kolmas päev aetakse tšehhi jama tõttu meie ATS-712 suurtükiveokeid häire korras käima. Üks tšurka on hädas, laseb õlirõhu üles ja veerandsekundiks starterit, nii juba mitmes kord. Kaptenil saab kannatus otsa ja suundub õpetama aga just sel momendil laseb starter mootori käima ja kogu tahmane konserveerimisõli paisatakse pihustatult ežektorite kaudu kaptenile näkku. Üks näopool õline, teine normaalne, nii otsib ta kaltsu, millega end harida. Muuseas, kolmandal päeval kui anti otboi, oli meil käivitamata kümmekond ATS-i. Ometi oleks häire korras pidanud linnak 24 tunniga isegi vooditest tühi olema, rääkimata siis sõjatehnikast.

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta

Paar mälestuskildu tuttavatelt veel:

Üks Eesti poiss oli Baku juures sõjaväes traktoristiks. Aga traktori mootoril midagi viga, vaja välja vahetada. Kust saada uus mootor? Ülemuste soovitus kõlast lihtsalt: "Hangi!". Võetigi siis treiler, sõideti pimeduse varjus lähima naftapuurtorni juurde, võeti sealt traktor ja sõideti väeossa tagasi.
Mootor vahetati ära, võõra traktori riismed jäid tagavaraks aia äärde...

1941. aastal, suure taganemise ajal, sõitis Kabalas üks punastega koormatud kolmesillaline GAZ-AAA teel olnud puu otsa. Ja nii õnnetult, et jäi põhjaga kinni. Autos olijad vudisid muidugi omal jõul edasi ja auto jäi maha. Aga kui sakslased kümmekond minutit hiljem kohale jõudsid, oli üks kohalik tehnikamees suutnud autolt juba maha monteerida starteri ja generaatori....






Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

Tehnikamehed on kiired. Enne Kariste silda panid talvel suure lumega kaks saksa väiksemat autot otse ja jäidki. Kuni sõjavangid taludest kokku aeti, labidad anti, oli autodest raamid järgi... Minu küüniski, mis 2 km eemal, oli veel hiljuti WH`ga esistange. No milleks, aga ära toodi.
Vasta

kiirete tehnikameestega seoses meenus seuke lugu. olgugi põhjas suisa polaarpäev suiti ja mudu ka temp igati suvine, siis ujumisvee lämmiks saamisega oli probleeme. kuskil mitmedkümned verstad murmanist lõuna poole aga oli kena ja madal ja liivane järveke ja see soojenes mõnusaks. solbareid ikke vahel veeti sinna. kord tulivad kodanikud selle uue uraliga, kus vist kamza mootor vahel. massin ise ka uus ja ilus. portekast ja tent. aparaat jäeti maantee serva ja kõik see mees traavis suplema. vast nii tunni või pooleteise pärast oli seltskond tagasi. koorem kasti, sohver ja vanem kabiini ja ...
ei midagi. pedaalid vedelevad vasta põrandat ja võtme liigutamine tulemust ei andnud. täpsemal uurimisel selgus, et massinal põle enam mootorit.
pidi ikke häda olema, kui suure piiteri magistraali ääres päise päeva ajal seuke liigutus ette võeti.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 2 külali(st)ne