NL aegsed lood...

Pilt küll alles eile hommikul tehtud aga meenutab küll nl aega Kokku oli seal platsipeal 3 haagisega Kamazi mis seal ringi tiirutasid ja 1 Paz buss mida vist ei saadud tööle ikkaki - 30
http://public.fotki.com/maamees/zzz/p2021218.html
Vasta

Tehnikast ja sellega tehtud viguritest on siin hulga juttu olnud. Eks selle NL aegse tehnikaga sai ju pidevalt kino. Tegelikult sai kino ikka rohkem tehnikameestega. Tehnika lihtsalt aegajalt nöökis. Aga seda tehnikat pidi ju keegi sohverdama ka ja selleks, et sohvri ammetisse pääseda pidi vähemalt III liigi lubasid (täna vastab C katile) omama. Kui amatööri load sai siis ekstrenina, lihtsalt läksid Autoinspektsiooni ja tegid liikluse ja sõidueksami, olidki autojuht valmis. Liigilubade saamiseks oli kaks võimalust kas läbi sõjakomisariaadi suunamisel ALMAVÜ autokooli või suuemate automajandite juures toimuvate kursuste. Kuna minu suhted sõjakomisariaadi onudega olid pehmelt öeldes kehvad, siis pidi otsima muid võimalusi. Minul oli au õppida autojuhiks Tallinnas I Autobaasi kursustel. Või oli ta siis juba Tallinna autovedude I Filiaal, vahet pole kuidas teda nimetati. Igaljuhul päris korraliku teooria põhja sai sealt alla. Kolm päeva koolipinki, kaks päeva töökoja kanalit ja kaks päeva hingamiseks. Nii iga nädal, pool aastat järjest. Maksti vist isegi mingisugust palka selle koolipingi nühkimise eest. Õppesõitu oli minu mälu järele selle poole aasta jooksul 160 tundi. Mitte akadeemilist või miski muu nimega 20 minutilist juppi vaid 60 minutit korda 160. Sõiduõpetajatest on meelde jäänud kaks markantset kuju Gustavson õpetas pika kabiiniga GAZ 52l ja Konimois GAZ 51. Mõlemad päris pikalt poisiotste õpetamisega ametis olnud, seega ka mõned trikid välja mõelnud. Paar nädalat sai mööda baasiümbruse tänavaid nühitud, siis viidi juba linnapeale. Üheks tõsiseks õppetükiks oli tagurdamine. Muidugi nagu toll ajal kombeks, ikka ühe jalaga astmelaual ja kael tahapoole kõveras. Treneeris Gusti seda tempu Staadioni tänaval, mäe otsas. Seal on puud ja äärekivid tänase päevani samasugusena säilinud. Võttis baasist neli poissi peale, kohale jõudes kamandas kõik kabiinist välja ja "selgitas" eelseisvat harjutust. Tagurpidi paremale puude vahele "garaazi", vasakule välja, uuesti garaazi ja pargid esialgsesse kohta. Jutt räägitud küsis suitsu. Kõik teadsid, et vana ei suitseta aga kui austatud õpetaja küsib, kuidas sa keelad. Vana korjas siis kõigilt suitsupakid kokku ja laotas "garaazi" pargitud auto ümber nii umbes 10 cm rehvidest. Siis oli meie aeg klassi näidata. Igaüks võib ette kujutada kui palju tuli pärast vaeva näha, et suitsupakist millest vähemalt 50 korda üle on sõidetud mõni suits tõmmatavaks restaureerida. Teine temp oli vanal vähe füüsilisem aga seda sai teha iga õppuriga ainult korra ja mõnega ei läinud se kuidagi korda. Tavaline õppesõit, maadled roolis vahegaaside, vahesidurite, ilma krobinata käikude lülitamise ja muu sarnasega mis GAZ tüüpi liikuriga lahutamatult kokku käivad. samas jälgid ka natukene ümberringi toimuvat, isegi higipühkimiseks pole aega. Vana kamandab "järgmisest tänavast keera paremale". Suund sisse, käik alla, pilk otsimas olematuid jalakäijaid. Pööre sooritatud tunned kuidas vaatamata jõulisele gaasisõtkumisele auto ei liigu. Paarkümmend meetrit ristist seisabki, selge topeltpedaalidel ju pidur täiesti olemas. Vana küsimusele "Mida sa nüüüüüd tegid" ei oska esimese hooga miskit mõistliku kosta. Seepeale kamandab vana sind vaatama, millise surmapatuga oled hakkama saanud. Muidugi, teeristis ripub tella oma aus ja uhkuses. Tagasi auto juures üritad kabiini ronida aga sooja kabiini asemel ulatab vana sulle istme tagant vända. Loomulikult autol tagurpidi käik sees ja siis väntadki. Sõltuvalt tee olukorrast, kui jäämäed väga suured ei ole siis nii 20 meetrit poole tunniga. Sõitu jätkates üritasin vaatamata vana protestidele vähemalt kolm korda kabiinikütet välja lülitada.

Ära vägista, võta suurm haamer!
Vasta

Hr. Simmerlingi jutt täitsa õige.Meil kestsid III liigi kursused pea üheksa kuud.Õppesõiduks oli vana GAZ-52 pika kabiiniga.Nii karm see õppimine küll polnud kui teil aga kui õnnestus mootor välja suretada,siis oli istme taga vänt käivituse jaoks.Starterit anda ei tohtinud.Instruktor saadanas pööras süüte välja ja sina said vändates naha soojaks ja otsmiku märjaks.Kui arvas et aitab, siis pöörati süüde sisse ja auto käivitus poolest pöördest.Sul hea meel ja temal ka.Enam ei tahtnud asja korrata.Kohaltvõtt jummala selge.Üldiselt tehti ikka asi korralikult selgeks.Õppesõit kestis meil kaks tundi järjest ja kui instruktori mõni tuttav tahtis midagi vedada ega keegi ära öelnud.Tööd said tehtud ja ise õppisid ka rohkem.Tagurpidi pidime ajama kivist väravate vahele peegliteni kuna kummalegi poole jäi vast 5cm vaba ruumi,ikka kõõlusid üle ukse vaadata.Vot nii.
Vasta

Ühel hommikul kui vägi sõbralikult õues tunnieelset suitsu tegi tuli meie kampa ka teine sõiduõpetaja, Konimois. Tõsine mees, pealt 190cm pikk ja õlgadest andis ka mehe mõõdu uhkesti välja. Jutt veeres siia sinna ja lõpuks jõudis sinnamaani, et vana sai säraval silmal kuulutada "Näe, naine käis eile kaubamajas ja puhta juhuslikult sattus peale kui karvamütsid müüki tulid." Loomulikult oli emand ka oma mehele sealt juhuste maailmast ühe kaasa rabanud. Ilmselt peab lisama ka väikese selgituse. Karvamüts oli aksesuaar, milleta ükski enesest lugupidav meeskodanik ennast talvisel ajal õues ei näidanud. Olid veel edasijõudnud meeskodanikud, need kandsid papahat. Edasijõudnud selles mõttes, et olid teenimas riiki või KPSSi, aga ühtegi niisugust meie hulgas ei olnud. Seega tegu läkiläkiga, materjaliks jänese, kassi või kutsa kasukas, mida just parasjagu Linda vabrikul juhtus laos olema või fondiga eraldatud oli. Aga hull defka oli, kui müüki tuli siis neediti järjekorras vaheletrügijate nina ja sõimati kaaskodanike valimatute sõnadega. Maksis 9 rubla ja 60 kopikat. Kust ma seda hinda nii täpselt tean? Aga mul üks isend kapis, originaal pakendis ja hinnasilt ka juures. Käisin sealt vaatamas. Nii kõva pargiga, et isegi koid pole 30 aastaga tahtnud.
Aga lugu ise oli niisugune. Haaranud suitsunurgast ühe õppuri, kes vana Koniga ühepikkune ja laiuses ka grammigi alla ei jäänud suundusid nad õppesõidule. Vanal oli õel komme kasutada nõksu mida ksf Kihutaja just kirjeldanud on. Põrutas õppurile "Jää siin seisma!" ja seda kindlasti peatumist keelava märgi all. Kui olid peale peatumist märgini tatsanud ja veendunud, et oled üks lootusetu puupea, kes liiklusmärkidest midagi ei tea, said auto vändast käima ajada, kuna aku ei ole laristamiseks ja üleüldse ammuks see starteri kasutamine moodi tuli.
Aga meie istusime tunnis kuulasime selgitust kuidas NSVL autotööstus on saanud hakkama järjekordse töövõiduga ja leiutanud enneolematu hammasratta, poldi või mutri, mida vastikud kapitalistid ei ole elus võimelised ise tegema vaid peavad meite pealt maha viksima. OK, nii hull se asi nendel kursustel ei olnud.
Möödas oli nii tunnike ja tera peale kui eestoast hakkas kostma pahurat porinat ja sinna hulka ka heledamaid hüüatusi. Samalajal imbus Koniga õppesõitu teinud kaasõppur vaikselt oma kohale. Äraseletatud nägu peas, kõikidele küsimustele vastas Matrossovi vaikimisega. Kuna mõmin eestoas läks aina kõvemaks ja klassis oli asi ka vaikusest kaugel siis kuulutas õpetaja välja suitsutunni.
Kaasõppuri ülekuulamise käigus selgus järgmine. Teinud rahulikult sõitu, Pärnu mnt, Tondi ja sealtkandi linnunimelised tänavad. Tagasitee baasi mööda Pärnu mnt parempöördega Kingissepa tänavale (Liivalaia). Pärnu mnt oli saavutanud juba tänase laiuse aga Kingissepa uulits oli siis veel 1+1 rida, kahel pool kõnniteed, kitsas ja aukus kui kurat. Igati auga välja teeninud Pärnu mnt risti märgi peatumine keelatud. Pärnu mnt maha keerates oli õppur osanud mingist põhjatust august läbi lajatada ja autoküljes oli miski asi kolisema hakanud. Vana Koni keris akna alla ja lükkas pea välja, et asjast sotti saada. Õppur samalajal oskas järgmise augu üles leida. Vanal muidugi põrutamise peale müts peast läinud, püüda ju kuidagi ei saanud, kaks 190 cm härga 51 kabiinis, ime seegi kuidas ta akna alla sai. Mütsi kadumise peale alustas vana kohe mantrat "Pea kinni, pea kinni, pea kinni........." Millepeale õppur vastas enesekindlat "Ei tohi, keelumärk oli.........." Sooritas siis õppur kenasti parema pöörde Veerenni ja jäi 15 meetri pärast seisma.
Vana oli pühkinud autost välja nagu paha vaim oleks kallae karanud. Muidugi kui tagasi jõudis oli ikka ilma mütsita, seega oli tutikas karvakas omale uue omaniku leidnud. Vana oli aumees, õppurile sanktsioone ei järgnenud.

Ära vägista, võta suurm haamer!
Vasta

Head lugu lugedes meenus endalegi analoogne seik mütsiga.
NLi aeg oli küll äsja lõpenud, kuid lugu järgmine: Töötasin siis väikeses ehitusfirmas ja objekt oli kodust kaugel. Nii tunnike sõitmist igal hommikul ja õhtul. Firmal oli selleks Gas 52, pika kabiiniga.
Niisis, ühel täiesti tavalisel suveõhtul, kui jälle kodupoole sõitsime ja igaüks omi mõtteid mõtles või aknast välja vahtis. Pikk tööpäev oli seljataga ja kõik jutud ammu räägitud. Eesistmel istus üks kutt, nokats tagurpidi peas ja pea aknast väljas. Ühel hetkel tuli juhil hea mõte ja ta rabas tüübil mütsi peast ja viskas selle meile taha istmele. Eks see aknast välja vaataja unistas juba eitea millest ja arvas, et tuul ta mütsi ära viis. Kukkus siis lõugama ja juht, mängides kaasa, tegi äkkpidurduse. Kutt kargas masinast välja ja pani jooksuga tuldud teed tagasi, mütsile järgi. Jupp maad maha joostud, sai ta aru, et temaga tehakse halba nalja. Ei tahtnud aga lolliks jääda ja tagasi tulles leidis teeäärest laiakssõidetud ja juba natuke halvasti lõhnava siili. Loomulikult võttis ta selle kaasa ja tõi autosse, mispeale tahtsid kõik ülejäänud autost lahkuda. Müts sai kiirelt omanikule tagastatud ja siili õnneks kaasa ei võetud. Big Grin
Vasta

Järjekordne lugu vanemate kolleegide varasalvest.
Oli nõukaajal ju kombeks maal ikka loomi pidada. Nii ka proua M-il.
No ja eks ikka juhtus teinekord, et mõni neist loomadest lahti pääses ja omal tahtel maailma uudistama läks. Seekord sai sellise tembuga hakkama proua M-i pull.
Proua siis otsib ja otsib. Lippab jooksujalu ikka ühele ja teisele poole. Mida ei ole, see on pull... Suurest otsimisest juba päris võhmal.
Ja siis keerab nurga tagant välja kolhoosi buss, selle juht laseb akna alla ja hüüab- Pulli otsid või?
Bussijuhi heatahtlikus sai kohe karistatud. Proua M-i täpse käega visatud kivi tabas bussi küljeaknasse.

Eks igaüks võtab asja oma rikutuse tasemel. Bussijuht oli lihtsalt tahtnud prouale teada anda, et väärtuslik kariloom paarsada meetrit kaugemal lepikusse takerdunud oli...
Vasta

Saanud üks vanem härra pika ootamise peale lõpuks autoostuloa ja peagi seisis Mustamäe paneelmaja ees tutikas läikiv 412. Ainuke mure oli see, et polnud ju tollel ajal veel väljamõeldud signalisatsioone ja muid ärandamise vastaseid seadmeid. Ka turvalist garaazi boksi polnud veel eraldatud. Mis teha, häda suur ja lahendust vaja. Lõpeks hea nõu leitud. Oma esimese korruse aknast veeti faasi juhe ja ühendati auto kere külge. Nüüd võis vastne autoomanik jälle südamerahuga magada. Tema tuliuus auto oli turvaliselt kaitstud, kes käe külge paneb see sirakat saab. Nii sai see auto seista seal öösiti nädala jagu. Ühel reede öösel juhtus sealtsamast mööda jalutama üks veidi vindine mees, kes restoranis palgapäeva tähistanud oli ja nüüd kergelt taaruval sammul lauluviisi ümisedes kodu poole kõndis. Paraku tundis mees kanget põie pakitsust ja selge oli, et niimoodi küll koju ei jõua vaid on vaja natuke oma koormat kergendada. Õnnetuseks sattus see meie tuliuus 412 olema, mille läikiva rattakilbi peale meie öine piduline oma põie sisu tühjendada otsustas.... Kui esimene valu mööda läks võttis mees maast telliskivi ja virutas südametäiega auto esiaknasse. Kohaletormanud ähmis autoomanik sai aga korraliku keretäie peksa.

Vasta

Hea klubikaaslase Heino jutusalvest:
Olnud Raasikul omal ajal üks meesarst. Hirmsal kombel ropu suuga, aga samas väga hea oma ala spets. Läinud siis Heino arsti juurde kontrolli. Too pärima: "Kuidas tervis?" "Mis seal ikka, kehvapoolne..." "No aga m..n ikka seisab?" Kõrvalt sekkub medõde: "Doktor, nii ei tohi rääkida!" "Ikka võib, see ju mehe tunnuseks..."

Heino käis oma ratastega ikka vajadusel filmivõtetel. Seekord siis filmiti "Reekviem'i". Filmi tugipunkt oli Valga kultuurimajas, kus siis meestele saksa mundrid välja jagati. Heino sõitis siis mootorrattaga treppi, ja läks vaatama, et riided saaks. Uksel kaks nagamanni pärima: "Onu, kuhu te lähete?" "Sõda mängima." Seepeale üks nagamann sosistab teisele kõrva: "Huvitav, palju neid ka ellu jääb?"

Heino kui Siberis käinud mees ei saanud pikki aastaid sõjaväepiletit, kuid ühel hetkel otsustati see ka talle välja anda. Ohvitser istub laua taga, kirjutab. Uurib siis vene keeles: "Teisest maailmasõjast osa võtsite? Lahingulisi autasusid on? "Jah, ikka võtsin, raudristi teine järk."
"Oih, tak ne nado" ja kribas edasi....

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

Jah, tõeline värskus on noolega kapis!
Meenub, kuidas kunagine kolleeg oli hädas suvilanaabri krantsiga. Käis muudkui aga tema hästihoitud ja läikiva 2101 ratta peale jalga tõstmas. Auto haises juba nagu peldik, suvine aeg oli. Kolleeg tahtis hakatuseks penile tappa anda, aga see oskas peale passida ja teda vältida. Ootas kusagil redus, kuni kolleeg valvamisest väsis või korraks kemmergusse lipsas ja kasutas siis kohe juhust. Nii nad mängisid mitu nädalat peitust, ilma et kumbki oleks tüdinenud. No ja siis läkski käiku seesama - faasiots auto külge.
Aktsiooni ennast kolleeg muidugi ei näinud, krants oskas momenti valida. Aga heledat koerakisa olnud terve suvilarajoon täis! Ja meelde jäänud krantsile selle ainsama korraga...
Minu ema sattus noorena ühes Lõuna-Eesti haiglas kokku ühe vanamutiga, kes mingi kergema hädaga küll haiglasse sattunud, aga ei tahtnud enam koju minna. Üksi ta elas kuskil talumajas, ju siis oli seal igav ja pidi ise enda eest hoolitsema. Küta, korista ja tee süüa. Haigla oli tema jaoks nagu lukshotell, kus sai tasuta elada ja pealekauba teiste muttidega ladrata. Ega siis olnud nii nagu praegu, et haiglapäev umbe kallis ja jalad vaevalt alla võtnud inimesele antakse jalaga tagumikku ning saadetakse koju paranema.
Kui sisse võeti, siis enne kuud aega tavaliselt välja ei saanud. Peaarst võis seda aega veel lõputult pikendada. Nõukogude meditsiin hoolitses sinu eest seni, kuni olid valmis kasvõi akna kaudu põgenema!
Hea küll, oli see mutt siis seal ja mõtles endale haigusi välja, iga nädal uue. Peaarst sai aru küll, aga viskas käega. Tal oli sügavalt savi. Pealegi tegi asi talle nalja.
Kord oli jälle suurel visiidil ja küsis muti käest muiates, et mis siis täna viga on? Mutil olid kõik tuntud haigused juba otsas ja ütles parema puudumisel: "Kael on nõnda kuum ning jalatallad õhukesed!"

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

Sepa Mari, veidi kohtlane, sattus mingi naistehädaga arsti juurde. See andis talle raviküünlaid, õpetas: "pange tuppe". "Kuhu?" -Pange tuppe!!- "Kuhu?" Arstil hing täis, käratab: "Pista p...i !" "Ahah, aiteh sis" Ega ta õiget nime keegi enam mäletanud, ikka "Kuhu". Vend oli tal see natimees, kes tagurpidisõiduga hakkama ei saanud, haakeriista ikka endajärel traktorile taha tõi...
Vasta

(18-02-2012, 12:42 PM)pen.skar Kirjutas:  Sepa Mari, veidi kohtlane, sattus mingi naistehädaga arsti juurde.
Jajah, umbes sama lugu oli ühe kihnu naisega Pärnus. Läks munasarjapõletikuga arsti juurde ega osanud kuidagi peenemas keeles öelda, mis viga on. Lõpuks pahvatas: "P***ijuurikas valutab!"
Teine kihnu mutt jälle trüginud sünnitusmajja sisse. Küsiti et mis asjus, tema vastu et on lihtsalt vaja! Küll sõditi vastu, et pole külastusaeg, tulge homme. Tema ikka üritas ja ja läks juba kähmlusekski, kui mutt äkki hüüdis: "Juba tuleb!"
Ta tulnud sünnitama, aga kuna ise paks oli ja hunnik kihnu stiilis undrukuid ülestikku, siis polnud arugi saadud. Aastaid juba ka paljuvõitu ning jutt kah teisel na segane...
Kolmas kihnu eit uuris mehega kodutarvete poes panne. Võttis ühe pihku ja hindas pilguga, kuidas suurem kala peale mahuks. Kommenteeris kõva häälega: "See ei kata mette putsugi ää!"
Ja veel üks lugu kihnu naisest: sügaval NL ajal oli haljasalal ehk muruplatsil käimine keelatud. Kui miilits nägi, võis trahvi teha.
Kord sattunud miilits oma sõbraga muruplatsi ääres juttu ajades nägema, kuidas kihnu mutt otse üle muru tatsab. Ega temal, looduslapsel, saksema rahva kommetest aimugi polnud. Miilits hüüdis ta enda juurde ja tegi suunõsalise märkuse. Kihnlane käratas talle peale: "Mine p***i!" ja pani üle muru minema. Siis tuli talle midagi meelde, pööras ringi ja tuli tagasi. "Teine mies koa, ning!" ja pani jälle minema, ikka üle muru.
Ei ta olevat trahvi saanud ega midagi. Mõlemad mehed olnud naerust nii kõverad, et polnud võimelised midagi ette võtma.
Mitte et ma kihnu naisi halvustada tahaksin, nad on uskumatult sitked ja töökad. Peavad nad ju tihti oma purjus meheraasu eest kõik ära tegema, ka võrgud merest välja tooma. Ema kunagine töökaaslane on rääkinud, kuidas ta(naisterahvas) käis tihti üksi aerupaadiga mandril poes leiba ostmas. Olnud tavaline asi.
Kaugemaltnurga rahvale teadmiseks, et lähim maismaa asub Kihnust 12km kaugusel Munalaius, Pärnusse on 21 meremiili ehk umbes 38km...
Aga jah, mandril tekkis neil vanasti vahel kentsakaid olukordi. Smile

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

(04-02-2012, 00:00 AM)Simmerling Kirjutas:  Minul oli au õppida autojuhiks Tallinnas I Autobaasi kursustel. Või oli ta siis juba Tallinna autovedude I Filiaal, vahet pole kuidas teda nimetati. Igaljuhul päris korraliku teooria põhja sai sealt alla. Kolm päeva koolipinki, kaks päeva töökoja kanalit ja kaks päeva hingamiseks.

Vist ei olegi üllatav, et kaasvõitleja, sm Simmerling mulle koolivennaks on osutunud...
Mina sain ka sellise "koolituse" osaliseks ja jutustuses esinevad nimedki on kuidagi tuttavad.
Käisin selles koolis siis, kui tehti õppevahendit nimega Gaz-24. St, kogu Volga, kaasa arvatud kõik agregaadid, olid pooleks saetud. Mingeid rellakaid tol ajal polnud ja kogu töö tuli teha käsitsi rauasaega... Pärast siis poolekssaetud auto, poolekssaetud agregaatidest kokku panna, tulevastele põlvedele vaatamiseks, kuidas selline riistapuu töötab.
Seda tegevust nimetati praktikatundideks.
Mingi el.mootor pandi seda asja ringi ka ajama, nii et ikka oli näha, kuidas kolvid liiguvad ja käigud vahetuvad.
Selles koolis oli kindlasti veel hulga koloriitsemaid kujusid, kui kaasvõitleja Simmerlini jutustuses... iseasi, kas neid nimesid ja tegusid oleks nüüd viisakas siinkohal, ilma nende loata, laiale avalikusele teada anda?!
Kuigi, vist enamus selle aja "pedagooge" peaksid juba manalamehed olema...
Vasta

Nii väike see maailm ongi. Minu esimestes lubades ilutseb väljaandmise kuupäev 13.06.1973.a. Klassiruumi taga asus ju päris suur ruum, kuhu niisugused vähe töödeldud liikurmassinad ja nende agregaadid olid paigutatud. Ise osalesin GAZ 53 mootori kokkupanekul selle muuseumi tarbeks. Nagu ksf ja koolivend samodelkin asjakohaselt märgib oli koloriitseid kujusid seal piisavalt. Aga minumeelest sujus kõik päris kenasti ja põhilne, load sai kätte. Eks selle teooria osaga oli nii nagu oli. Ise kahetsesin mõne ajapärast kibedalt, et autoehituse tundides mõlemad kõrvad lahti hoidsin, ühest sisse, teisest välja. Aga eks lollus on alati karistatav olnud ja aastakese pärast vene kroonus ajasin venekeelses manuaalis näpuga järge. Mismoodi see GAZ 52 tüüpi mootor ikka kokku käib. Mispidi rõngad sees ja kui kõvasti vända ja kepsu lukud kinni tõmmata. Tuli nimelt teha väeosa ainumale transpordi autole kobestus remonti. Nii nagu ikka - saaled rõngad, väike klapi lihv ja käis jälle. Kuna osutusin selleks hetkeks kogu väeosa peale ainukeseks kodanikuks kes mootorit seestpoolt näinud oli. Polgs teeninud meestel ei tasu ära ehmatada, ei olnud hälvikute väeosa vaid Leningradi tsiviilkaitse linnaväline komadopunkt. Mehi kokku 33 ja väeosa komandör oli van. leitnant. Enamus seltskonda sideasjanduse kunnid, liikurtehnikast puudus igasugune ettekujutus. Peale minu oli veel kolm autojuhti aga need olid mingist Usbekisani utsepkast load saanud ja seib aeti mutriga segi nagu lipsti. Teisel aastal hakkasid juba polte muust kolast eraldama.
Ega siis uhkus ei lasknud tunnistada, et ettekujutus mootori sees toimuvast selleks hetkeks veel üsna udune oli. Mida kuradit, reisilennukid lendavad üle helikiiruse ja rahvamassid hakkavad kohe Kuule ümber kolima, asi see GAZ tüüpi mootor siis ära ei ole. Täpsuse huvides peab lisama, et TU144 umbes sellel ajal mõned üle helikiiruse reisijatega lennud ka tegi aga sinna see jäi.
Seega karter alt ära, pea maha. Rõngad vahetatud, uued saaled kepsudel sees, hakkasin kolbe sisse panema. Kepsulukud pingutada xx kg, ütleb manual. Tunnistan ausalt, dünamomeetrilisest võtmest olin selleks ajaks küll kuulnud aga milline niisugune elukas peaks välja nägema, sellest puudus igasugune ettekujutus. Seepeale sai korraldatud sööklas (seal oli ainuke kaal) katsed kaalupommide ja mitmesuguste padrunisabade pikkuste/pikendustega. No see xx kilo sai siis meelde,õieti kätte jäetud, et umbes nii kõvasti ja nii pika pikendusega peab tõmbama.
Kolvid sees läks raamide vahetuseks. Kuna raamilukul pingutus XX+X kg siis sellele vastavalt sai ka pikendust pikendatud ja pisut enam jõudu rakendatud. Paigalt sai mootorit liigutada hammasvööst ja parajalt pika heebliga. Muudest toimetustest midagi eriti meeles ei ole, juu siis läksid need valutult.
Koitiski pidulik päev, kisub käivitamiseks. Akuotsad külge ja starterit. Ei ööd ega mütsi. Tähendab aku kahe nädalaga, mil mootorit sai tehtud, tühjaks vajunud. Aku ööseks laadima. Hommikul peale, ikka null emotsiooni. Vänt starterile lisaks, ikka mitte halligi. Nooo bljaa... vaata kui hea tuuga mootor sai. Urjukile käsk kätte ja 66le hääled sisse, Trossiga 66le sappa. III käiguga asfaldi peal jutid maas aga ei mingit pöörlevat liikumist kapoti all. Siis hakkas vaikselt mustad mõtted pähe tulema. Mida kuradit seal siis nüüd nihu läks.
Viimane katse: komandör, see sama van. leitnant stange peal, vänt jala all, 66 trossiga ees, GAZil III käik sees, minul varvas starteril. Süüde, ja poehali. Kui paras hoog sees siis karjun "DAVAI", annan starterit ja päästan siduri. Pealik pressib samal ajal vänta. Ja kujuta pilti, mootor hakkas ringi käima!
Aastakene hiljem, kui kirsad nurka viskasin ja koju tulin sõitis see auto samas komplektis, samade saaledega. Mismoodi saalesid ringi ei tõmmanud, see on minule tänase päevani tõsine mõistatus aga nii ta läks.

Ära vägista, võta suurm haamer!
Vasta

Ära põe! Ka sõjaväes- uudismaal peale Zil 164 saalevahetust seoti plekitahvel esisilla külge, sellele selili mees heebliga hooratast kangutama. Juht roolis ja starterit andmas ja Zil 157 eest tõmbamas. Oli isegi erialasõna "sorvath" sellise tegevuse kohta. Ja oleks ükski mootor nii untsu läinud, ei.
Vasta

(19-02-2012, 21:00 PM)pen.skar Kirjutas:  Ära põe! Ka sõjaväes- uudismaal peale Zil 164 saalevahetust seoti plekitahvel esisilla külge, sellele selili mees heebliga hooratast kangutama. Juht roolis ja starterit andmas ja Zil 157 eest tõmbamas. Oli isegi erialasõna "sorvath" sellise tegevuse kohta. Ja oleks ükski mootor nii untsu läinud, ei.

Ja ma mõtlesin, et minu elu esimene kap.remonditud ZMZ53/66 mootor sai liig tihedasti kokku laotud!
ringikäinud 0,0 saaled läksid vahetusse 0,25 vastu (ne jebjot, naidi!), raamid, kepsud korralikult kinni (eiei, ma ei viitsinud küll söökla vahet joosta).
Vähemalt käis mu kätetöö isegi starterist 1/4 pöörde kaupa ja pukseerides käis 4. käiguga mootor ringi. siis juba 3.-da ja lõpuks saime isegi käima.
Uudismaal käis see mootor ära, tuli isegi omal jalal tagasi, aga "zastutšal" millegipärast pool aastat pärast kapitaali... Remondiks kasutasime vahetusfondi mootorit, mille "leidsime" öösel kõrvalväeosa garaažist.


Vasta

No see saalede pigistamine andis ka mulle tegevust. Nimelt on selline lugu,et peale väntvõlli lihvimist ja uute õiges mõõdus saalede paigaldamist on asi ikka nii tihe,et ei jõua starterist ringigi ajada.... Kuskil oli kirjas,et peale sellist remonti peab väntvõll vabalt ringiaetav olema...kus sa sellega.......
Eks tuligi esimene kord vedada....... see päris normaalne asi...Big Grin Peale 10 minutilist mootori töötamist käis asi nagu kellavärk,aja või peoga ringi....
Vasta

Minu autokoolis käimine oli aastal 1980. Suunamine küll 1 autobaasist, või filiaalist, tollasel Tisleri tänaval, aga kool ise asus Lasnamäel.
ATMM õppekombinaat nimeks.
Teist korda käisin seal koolis 1986, siis sai liiki tehtud.
Oli seal siis selline sõiduõpetaja, kellel põrandakalts käigukangi juures vedeles ja kui mõnda märki eirasid, siis saatis õpilase seda märki porist puhtaks nühkima...

Õppevahendi meisterdamisest on veel meelde jäänud see, kui tagasilla poolekssaagimisel mul juba kolmas rauasaeleht puruks läks.
See rauasaeleht oli vene ajal väga suur defitsiit! Anti mulle siis kolmkantviil pihku ja praktikatunni lõpuni tuli mul sellega "saagida" Põhimõttel, et "viilida, mitte viilida"...

Sellised pedagoogilised lähenemised toovad siiani kõik venekeelsed "joped ja matid" meelde!

Siiski oli mul hiljem kahju, et kogu õpe oli eestikeelne - aasta hiljem tuli kroonu minna ja seal oli isegi ohvitseridele üsna raske selgeks teha, et vene auto juppe eesti keeles kuidagi teisiti nimetatakse...

...järgneb.

Huvi pärast toksisin mõne tollase õpetaja nime googlisse ja üllatuseks töötab siiani tollase (nais)sõiduinstruktori enda nimeline autokool!
Nii, et nimede ja sündmuste nimetamisega peab ettevaatlik olema - kunagi ei või teada, millal see ACTA, või midagi analoogset vastu võetakse ja kellegi nime loata netis kasutamine kuriteoks võib muutuda!

Minu teada olid autobaasides, vähemasti bussipargis, omaremonditud mootorite esmakäivitamiseks elektrimootoriga "vändaasendajad" kasutusel.
Vanemad mehed peaksid seda ehk paremini teadma?
Vasta

Aga kasuta koodnimesid... Jüri või Jaan või Eda. Siis ei hakka õige hõlma keegi.


Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

(19-02-2012, 22:30 PM)samodelkin Kirjutas:  Minu autokoolis käimine oli aastal 1980. Suunamine küll 1 autobaasist, või filiaalist, tollasel Tisleri tänaval, aga kool ise asus Lasnamäel.
ATMM õppekombinaat nimeks.
Teist korda käisin seal koolis 1986, siis sai liiki tehtud.
Oli seal siis selline sõiduõpetaja, kellel põrandakalts käigukangi juures vedeles ja kui mõnda märki eirasid, siis saatis õpilase seda märki porist puhtaks nühkima...

Eks ta ole. Mulle tundub, et meie olime vist üks viimaseid lende, kes Tisleri tänaval koolis käis. Mis puutub nimede kasutamist siis pole siin midagi häbeneda. Need naljad mis meiega tehti olid ju tegelikult süütukesed. Igas seltskonnas kus sõiduõpetajate tembud on jutuks tulnud on need ikka ja alati naljana võetud. Lõppude lõpuks, kui julgesid teha siis julge ka kommentaar vastu võtta. See nagu rohkem amide komme see "poliitkorrektsus", et neegrit ei tohi neegriks hüüda. Aga see selleks.
13. juunil saime load, peale seda anti nädal puhkust ja siis ammetisse. Esimene nädal tuli veeta koos vanema kolleegiga ja seda nimetati stazeerimiseks. Selle nädalaga pidid kõik nõksud ja nipid selgeks saama, et sinu edaspidine sohvri elu mitte üle kivide ja kändude ei kulgeks. Oleme vaesed aga ausad, paljud ksf ilmselt ei saa aru mida tähendavad väljendid nagu baasi voolik ja palgamasin, rääkimata sellest mis nimetet elukatega peale hakata. Aga need asjandused olid igapäevaselt vajalikud selleks, et palgapäeval kassaluugist välja laotav pakk oleks normaalse paksusega.
Üldiselt kaks nädalat peale lubade saamist olin rind kummis valmis startima. Tehnikaks eraldati ZIL 130 MMZ555. Kulp nagu neid kutsuti oma ümmarguse kasti pärast. Noore värk, auto oli kanalil ja mitmendat päeva vahetati veepumpa. Õhtuks sain pumba ja muud vajalikud kabulad külge ja auto sõiduvõimeliseks. Hommikul siis kell 7 dispetseri juurest leht, tohtri juurest läbi ja tööle. Tööks oli 1 baasi noortele asfaldi vedu. Oli muidugi ka igasuguseid SU sid ja muid peenemaid kohti aga need tulid hiljem. Asfaldi vedu oli karm. Pikka aega oli seoses Peterburi mnt remondiga asfaldi masin Maardu karjääris, kohe peale prügimäe silda paremat kätt. Sõidan sealt vähemalt kaks korda päevas mööda. Sellest, et masin parasjagu asfalti tegi said aru vaid selle järele, et korstnast tiba rohkem auru tuli. Ei tolmu, tossu ega haisu. 73 aasta asfaldivabtik nägi välja pisut teisiti. Tähendab tunda oli teda kaugele ja nähtavuspiirkonnas võisid ilmeksimatult kilomeetri pealt ära öelda millega tegu. Üks niisugune oli Veerenni tänavas kahe raudtee vahel. Just kahe raudtee vahel, kitsarööpmelise ja selle mis seal tänagi on. Praegu on seal mingid majad ja väike kaubikumüügi plats. Kutsuti seda tahmavabrikuks, kuna asfaldisegistit köeti masuudiga. Segistid võisid vabalt olla esimese vabariigi aegsed, igaljuhul täielik käsitöö. Massinist kargas seal üleval ühest massina äärest teise, kiskus kange, keeras kraane ja kõva 10 minutiga lasi segistist tonni asfalti kasti. Nii korduvalt kuni koorem täis. Selleks, et segisti alt kaalule saada pidi seestpoolt paar head laksu vastu esiklaasi põrutama, et tolm vähegi maha variseks ja veidigi näha oleks kuhu liikled. Paprid korras startisid objektile. Parasjagu käis Vabaduse pst ja Männiku tee risti remont
Seal ootas asfaldilaotaja kuhu oma koorem tuli maha poetada. Siin hakkas mängima Staadioni tänaval õpitu ja meenusid lapikuks sõidetud suitsupakid. MMZ ja asfaldilaotaja koostöös oli loodud olukord kus 5 cm viltu laotaja ette aetud auto kallas pool koormat asfalti lihtsalt punkrist mööda ja see tuli käsitsi punkrisse kühveldada. Tegemist võis olla tervist ja vara kahjustava tegevusega kuna labidatega toimetasid tulest veest ja ilmselt kõikidest maailma torudest läbi käinud vene mammid. Eriti ohtlikuks muutis nad nagu valitult 120+ kg kaal. Oskasin minagi niisuguse olukorra korraldada. Kiiruga kallates, ilmselt (kogust kontrollida ei olnud teatud põhjustel võimalik) pool koormat maha ja peale seda kui ühe röögatuse peale see 120+ mammide vägi kabiini poole sööstis startisin mina neid ära ootamata. Üks nendest liikus ilmselgelt väga nobedalt ja temast jäi mälestuseks mõlk kabiini aknaraamil, õnneks oli aken lahti, vähemalt klaas jäi terveks.

Ära vägista, võta suurm haamer!
Vasta

(19-02-2012, 22:30 PM)samodelkin Kirjutas:  Minu teada olid autobaasides, vähemasti bussipargis, omaremonditud mootorite esmakäivitamiseks elektrimootoriga "vändaasendajad" kasutusel.
Vanemad mehed peaksid seda ehk paremini teadma?

kellest vanem, kellest noorem, aga stendid olid jah remonditud mootorite ringiajamiseks või ka koormamiseks, faasirootoriga elektrimootori pöördeid või koormust reguleeriti suurte vedelik - reostaatide abil (vähemalt üks versioon oli selline), Türi EPT-s oli 2 tk, automajandis ja MTZ - traktorite remonditsehhis aga ega neid vist eriti küll ei kasutatud.

Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne