NL aegsed lood...

Vanapaberi ja kaltsude eest sai jah talonge. Eestlastest korilastele oli aga tähtsam teine sealne kaup: purgikaaned.

Isegi sai paar suve taskuraha eest vanapaberit pressitud. Suurem rõõm oli muidugi sealsest paberikuhilast lugemist väärivaid raamatuid välja noppida. Üks 1817. aasta saksakeelne Uus Testament seisab mul siiani kodus.

A.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

Jutud lähevad siin meeldivalt retrogastronoomiliseks. Noorema ja Nõukogude aega peaaegu üldse mitte kogenud inimesena küsiks, et kuidas oli seis (toidu)poodide tegeliku varustatusega. Seda just tavaliste linna- ja maakaupluste mõttes, jättes kõrvale igasugused esinduspoed ning muud propagandistlikud väljanäitused. Eks see sõltus perioodist (erinevad kümnendid) ja piirkonnast isegi väikese Eesti NSV ulatuses. Ometi kipuvad inimeste mälestused siingi diametraalselt lahknema - on neid, kes ütlevad, et esmatarbelised toidukaubad sai ostja peaaegu alati kätte ja leidub neidki, kelle väitel valitses lettidel igavesest ajast igavesti absoluutne tühjus.

Meenuvad ühe kaubandustöötaja (ETKVL) memuaarid 60ndate algusest. Tollal elas kogu NSVL elanikkond kohe-kohe saabuva kommunismi ootuses. Hruštšovi aja “sula”, mis muud. Näiteks kehtinud ideaali järgi nõue, et igas keskmises toidupoeski peab olema korraga müügil paar-kolm vorstisorti, millest osad olgu kindlasti suitsutatud. Mõnes ETKVL-i maapoes (nt kolhoosikeskustes) niisuguse saavutuseni ajutiselt isegi jõuti. Ainult inspektorid-revidendid pidid laskma müüjatel hallitanud suitsuvorstidest otsi maha lõigata, kuna vähese ostujõuga tarbija eelistas loomulikult tunduvalt taskukohasema kilohinnaga keeduvorsti ehk nn proletaarlase batooni. Samas meenuvad teisegi üsna tuntud avaliku elu tegelase mälestused. Tema tahtnud kord 70ndatel Tallinna linnas osta pudeli piima, mida vajas haigestunud tütar. Oli juba õhtune aeg ning ka poole linna toidukaupluste läbikammimise järel jäigi piim leidmata...
Vasta

(23-10-2012, 15:09 PM)Mister X Kirjutas:  ...kuidas oli seis (toidu)poodide tegeliku varustatusega. ...Ometi kipuvad inimeste mälestused siingi diametraalselt lahknema - on neid, kes ütlevad, et esmatarbelised toidukaubad sai ostja peaaegu alati kätte ja leidub neidki, kelle väitel valitses lettidel igavesest ajast igavesti absoluutne tühjus. ...
Meie külapoes olid 1970-ndatel (mida paremini mäletan, kuna enne olin liig tatikas ja hiljem aastaid Eestist ära) teisipäev ja neljapäev kaubapäevad, kui toodi piima- ja vorstitooteid jms, samadel päevadel käis ka leivaauto. Juust, kohupiim, või ja vorst/sardell said kohe otsa, leiba ikka jäi ka järgmiseteks päevadeks. Aga nendel päevadel tuli enne auto tulekut kindlalt kohal olla ja nii kogunes kogu ümbruskonna külarahvas poetrepile ja toimus aktiivne infovahetus. Seejärel aktiivne sabatamine ja siis kraami kojutarimine (mul nt jalgratta või tsikli pakiraamil kartulikotitäis lehmaleiba ca 30 pätsi, seljakotis parem leib-sai nii kümmekond pätsi ja lenksusarvede otsas võrguga vorst, limps jms kui õnnestus saada). Eks müüja ikka normeeris, igaühele tema pere suuruse järgi vorstijupp. Ebaametlik see oli aga keegi ei protestinud.
Vahepealsetel päevadel olid letid tühjad mis tühjad.
Vasta

71, 72 või 73 aasta oli Saunametsas kas õdede või meditsiinitöötajate kokkutulek või suvepäevad. Viisin sinna pirukamossega muu kraami seas ka sada või rohkem paberkotis portsu suitsuangerjat, vist poolekilosed. Õnnestus üks poolekilone kotike omale kaubelda. Ainus kord kaubanduses angerjat kohata. Üldse pakiti kogu kaup paberisse, ka tünnist võetud soolaheeringas. Müüjatel oli käe sees paberist tuutu keeramine, selleks kulus 1 sekund. Komme hoiti suuremais poodides väljakallutatavates sahtlites ja võeti kühvliga. Kühvliga võeti ka mannat-suhkrut-kruupe. Kuda seda tänavajuppi kutsutakse, mis Viru tn-lt Raekoja platsi jõuab, seal oli vasakut kätt alkoholi pood. Ostsin 71-l sealt kaks vana tallinnat, keerati kumbki eraldi paberisse. Mujal nii viisakad polnud, anti paljas pudel. 70-ndate algul olen veeretanud puuvaatides õlut 51 kasti, ikka mööda kaht planku. ei mäleta enam kaalu, paras punnimine kahekesi. Tühjad vaadid sai üksi üles visatud. Seda mäletan ka, et kast õlut või limpsi kaalus 26 kg. Puitkastid olid, plekknurkadega. Jõukatsumise korras sai autolt korraga 7-kastine virn sülle võetud ja poodi viidud. Muidu korralikult maha ei ulatunud panna kui üks kast pidi enne põrandal all olema. Vat kükitades oleks tasakaal käest läinud. Vaadid läksid lahtise õlle müügikohtadesse ja juba ilmusid ka poole väiksemad alumiiniumvaadid. See vaadi lahtilöömine oli ka üks paras osavust nõudev trikk.
Kaup veeti päeval poodi ja õhtuks polnud tavaliselt paremaid palasid järgi. Kui kisa suureks läks, ilmus mingi määrus, et osa kaupa tuleb müüki panna tööinimesele sobival ajal, siis peale kella viit.
Isegi võipaki oli müüja kohustatud poolitama ostja soovil. Hästi on see poolitamine välja toodud Keskpäevases praamis filmi algul, kus poiss ostab kopikate eest paki Priimat ja laseb leiba seni poolitada kui arve tasutav tundub.

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta

"Retrogastronoomiliselt" ka jätkame, esmalt oponeeriks kallebile. Omal selle venemaa leivaga küll head mälestused. Sai omal ajal mitu pikka aastat venemaad hõõrutud ja kui kodupoole tulek oli, siis alati mõned pätsid kaasa võetud. Võibolla oli asi selles, et ikkagi "välismaa" kaup, kuid oma pere ja sugulased, sõbrad olid alati rõõmsad, kui pätsi lauale panid. Eriti läks peale valge leib. Ärge nüüd arvake, et ma paadund kommunist olen, lihtsalt meenutan.

Keegi küsis eespool, et kuidas ja kui palju seda toidukraami lettidel leidus. Eestist on siin juba räägitud aga paneks ühe killu, mis Kiievis, "Universamis" juhtus. Olime pisut napsused kui käisime seda va hundijalavett juurde toomas ja marssisime sisse ka toiduosakonda. Seal oli kaks pikka letti, vahet pole kui pikka, aga üks oli täis merikapsa konservi, ilusti kunstipäraselt püramiidi laotuna ja teine lett oli täis mingit hernekommilaadset maiustust. Mitmes eri värvis. Meie ebaõnn oli aga see, et me küsisime vorsti. Sellest tekkis selline skandaal, et meile taheti miilitsat kutsuda. Seda võeti kui müüja mõnitamist. Õnneks saime asja ajada selle kaela, et ikkagi teise NSV kodanikud ja pole kursis olukorraga antud oblastis. Aga sõimata saime me nii-et aitab. Edaspidi soovitati mitte segi ajada fašistlikku eestit ja ülejäänud Nõukogude Venemaad.
Vasta

no see beloi hleb oli hoopis teine asi , utsebkas Rostovis-Doni ääres Novotserkasskis anti reeglina valget leiba sest muud neil polnudki, see maitses hästi ja kõrvetisi ei tekkinud

Kaliningradis lineikasse saabudes oli sööklas ainult must leib , mingi eriline kõige madalama sordi oma , veega keedetud kartulipuder(parasha) , happeline kapsas ja punane 3 sordi kala ning kombizir

ühesõnaga toidu poolest paras veshalka

aga meenutame siinkohas veel hea sõnaga ühiskondlikke autoinspektoreid, miilitsate tublisid abimehi , osad olid isegi miilitsatest innukamad ja teenisid rahva seas ära ka vastavad hüüdnimed

[Pilt: 2aefabac357d0ee6c8eefd0c2c17205e.jpg]

ja ärge unustage ka nõukogude kainestusmaja

[Pilt: P3244515.jpg]

[Pilt: master%20sporta.jpg]
Vasta

Aga revidendi isiku õigsus võis ka kaheldav olla. Wink

https://www.youtube.com/watch?v=HPGJIlom4MA

Alates 48. minut.

Selliseid tegelasi figureeris toonagi. Meenutades kasvõi K-Järve inkassaatorite röövi.
Vasta

(22-10-2012, 21:55 PM)IIIFFFAR Kirjutas:  Miskiaeg hakkas vist ikka 20 kopikat olema. Siis kui säädus veel ei luband aga õlu juba maitsema hakkas...

Tõepoolest 80-ndatel maksis õllepudel 20 kopikat. Kui õhtul sai tehtud mõned õlled, siis piisas hommikul kõigest 2 tühjast pudelist (40kop.), et päev rõõmsaks teha.
Liiter piima tetrapakis 24 kopikat, 2 viiekopkast lihapirukat (kokku 10 kopkat), magustoiduks moosipirukas 5 kopkat ja terve kopika sai veel müüja käest tagasi. Smile




`73 Hanomag-Henschel F46KA
Vasta

Sööklatoidud olid samuti odavad. Mäletan, kui kooli ajal sai praktikal käidud, anti hommikul kodust 1 rubla kaasa. Terve rubla!! Selle eest sai töölissööklas kere täis parkida, ilma et oleks tulnud rehkendada, palju miski maksab. Võtsid lihtsalt mis maitses. Reeglina jäi ka üle nii palju, et koduteel kommi osta või toidupoes klaas mahla võtta, mida klaastorbikust lasti.
Ei ole ka tänane juudirubla ehk jevro nii kange raha, et kassipoegki sellest kõhu täis saaks. 10 vene rublaga aga käisid kõvemad mehed õhtul Rannahoones laiamas ja kui üle ei pingutanud, siis sai jätkus ülejäägist taksoga kojusõiduks. Ise olin tol ajal nolk ja seda laiamist tean rohkem hilisematest töökaaslaste meenutustest.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

Kuna minu kodukoht asus nõukogude Hiiumaal, siis väga eredalt on meelde jäänud selline delikatess nagu Saaremaa Borodino leib. Seda sai ainult tutvuste kaudu mõne Saaremaal käinud lähedase inimese käest. Korra õnnestus endalgi osta, kui käisime naabersaarel kooliekskursioonil. Talvel oli muidugi natuke lihtsam. Kui jää kandis, siis mõni hakkajam mees ikka autoga üle jää Saaremaal kaubareisil käis. Toungue
Vasta

(23-10-2012, 20:38 PM)Basilio Kirjutas:  Sööklatoidud olid samuti odavad. Mäletan, kui kooli ajal sai praktikal käidud, anti hommikul kodust 1 rubla kaasa. Terve rubla!! Selle eest sai töölissööklas kere täis parkida, ilma et oleks tulnud rehkendada, palju miski maksab.

Aastal umbes 1983-85 valmis Laagris läbi raskuste (oli ja vaja meil tattidel öösit saboteerimas käia) V.I. Lenini nimelises köögiviljakas....blabla sovhoosis uhke kompleks kuhu kuulus ka uus ja moodne söökla. Meil oli korraldatud üleauuliline sotsvõistlus, et kes suudab kõige rohkem raha maha süüa ühe korraga. Võitjat enam ei mäleta, kuid summaks jäi 1 rubla 20 kopikat.

Oehhh... mida kõike head see Nõukogude võim inimkonnale on andnud!!! Alla Pugatšova, Linnahalli, Baikonuri kosmodroomi, Moskvitši... sinu, minu...
Vasta

Kärdla sõõklas, mis asus toidupoe teisel korrusel ja kus õhtuti tegutses restoran, maksis kõige odavam söök 11 kopikat. Suur taldrikutäis kartuliputru. Ajaarvamine võis olla siis kuskil kaheksakümmnendate alguses.
Vasta

Jutt kandub sööklatele. Nõukogudeaegsete sööklate peamine voorus seisnes, nagu varasemaltki välja koorunud, nende odavuses. Neis pakutud toidu kvaliteet (esteetilised parameetrid, konsistents ja maitseomadused) on hoopis teine teema. Vist mitte asjata pole omandanud mõiste "töölissöökla" tugevalt negatiivset alatooni. Oli kord au muljetada omaaegse Estonia kolhoosi ühe varustajaga. Tema ütles midagi sellist: "Kui meie töölissööklates pakutu oli veel suhteliselt talutav, siis näiteks kuulsa Gorki autotehase töölissöökla toit osutus lihtsalt jubedaks - kõrvetisi tekitav supp ja mingi guljašilaadne terava maitsega kaste mõnel kartulil." Seda perioodil, mil ametlik propaganda ketras legende partei ning valitsuse hoolitsusest töötajate eest. Teisalt olnud nii mitmegi Eesti kolhoosi-sovhoosi sööklatoit üpris söödav.
Vasta

(23-10-2012, 20:24 PM)korvimees Kirjutas:  
(22-10-2012, 21:55 PM)IIIFFFAR Kirjutas:  Miskiaeg hakkas vist ikka 20 kopikat olema. Siis kui säädus veel ei luband aga õlu juba maitsema hakkas...

Tõepoolest 80-ndatel maksis õllepudel 20 kopikat. Kui õhtul sai tehtud mõned õlled, siis piisas hommikul kõigest 2 tühjast pudelist (40kop.), et päev rõõmsaks teha.
Liiter piima tetrapakis 24 kopikat, 2 viiekopkast lihapirukat (kokku 10 kopkat), magustoiduks moosipirukas 5 kopkat ja terve kopika sai veel müüja käest tagasi. Smile


lihapirukad olid sellised pulgakujulised ja õlis keedetud

ei soovitatud osta vanaeitede käest ja baltijaamast sest võisid olla koera või kassilihast
Vasta

(23-10-2012, 22:26 PM)Mister X Kirjutas:  ... sööklate peamine voorus seisnes, nagu varasemaltki välja koorunud, nende odavuses. Neis pakutud toidu kvaliteet (esteetilised parameetrid, konsistents ja maitseomadused) on hoopis teine teema. ... Teisalt olnud nii mitmegi Eesti kolhoosi-sovhoosi sööklatoit üpris söödav....

Eks see kõige suurem vahe seisnes ikka selles, et restoranis oli e t t e k a n d j a aga sööklas e t t e a n d j a...Big Grin
Vasta

Kunagi Kilingi-Nõmmes kauge sugulase sünnipäeval oli külaliste hulgas jalutu daam. Tema lugu: Oli poemüüja, Joss vast elas veel. Puudujääk mõni rubla. Kohus, istuma. Seal kutsuti jutule- nii, estonka, paneme sind kaasmaalaste juurde. paned tähele, mida räägivad ja räägid meile ka. Müüjanna lõi selja sirgu- panite mind ilmaasjata kinni ja nüüd hakka pealekaebajaks ka. No net! Pandi ööseks kappi, kus põlvini külm vesi. Noore tüdruku jalad ei kannatanud seda- gangreen ja võeti maha...
Vasta

Nostalgiahuvilistele on siin lugemist ja meenutamist. NB! Vene keele oskus vajalik või google tõlge abiks.
Vasta

(23-10-2012, 22:26 PM)Mister X Kirjutas:  Vist mitte asjata pole omandanud mõiste "töölissöökla" tugevalt negatiivset alatooni.

Tead, kulla Mees, nüüd solvun!
Ma käin nüüdki aegajalt "kolhoosisööklas!" Eks osati nostalgia muidugi, ent hääd toidud ja sõbralikud kodanikud.
Seekord bussipargi söökla..

loll on loll olla.
Vasta

Oh teid oma sööklajuttudega. Kui meenutan Tartu söökla "Võit" bövstroogonovi, "Kalda" kohviku sööki ja Konservitehase söökla plovi, jookseb mul siiamaani sülg suhu... grrlõnks... Annaks kasvõi pool kuningriiki, et veel kasvõi kordki elus midagi sellist maitsta saaks. See, mida praegu enamuses nn. restoranides pakutakse, on ikka tõsine kräpp võrreldes sellega, mida 25 aastat tagasi sööklatest sai. Hindadest parem ei räägigi.

Puruks ja pool pööret tagasi!
Vasta

Solvuda ei maksa. Iseäranis Pärnu ATP sööklast räägitakse palju kiitvat. Ise pole sinna sattunud, aga head kuulsust arvesse võttes ilmselt tasub. Üldsusel (või vähemusel?) on üks arvamus, mis ei pruugi kattuda individuaalse arvamusega.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne