10-09-2019, 12:16 PM
Kätte on jõudnud GAZ 11 projekti kolmas aasta. Pojekti esimene faas, ehk nimetame seda suure vaimustuse faasiks, on ammu läbi. Ka teine faas, ehk pikk paus on läbi saanud. Olen jõudnud kolmandasse faasi, ehk suurde masendusse. Tõenäoliselt poleks ma seda asja iial ette võtnud, kui tagantjärgi tark olla. Pole suure, endise kodumaa avarustes mitte keegi GAZ 11-73 originaalse taastamisega hakkama saanud, ammugi mitte GAZ11-40-ga. Alla andsid leedukad, Riia Moto Muuseumis tehti praktiliselt ainult kere. Sverdlovski või tänapäeva Jekaterienburgi projekt jooksis liiva. Üks fanaatik Venemaal, kes üritas ka midagi teha ja kelle tööst mõni pilt siin eelnevalt kusagil sai postitatud, andis alla. Praegu on veel 2 auto tegemist alustatud Moskvas ühe mega rikkuri tellimusel. Müüsin neile 1 mootori ja praegu peavad läbirääkimisi Leedukatega sealse pooliku projekti ostmiseks. Leedukad küsivad väga kõva hinda aga tõenäoliselt see lõpuks Moskvasse läheb.
Niisiis mis sai siis Augustis tehtud. Alustan pisividinatest. Õhupuhastaja, mis muuseas on ülim haruldus sai puhastatud ja ootab värvimist.
Paigatud sai esimesi uksi, mis tegelikult, nagu selgus, tuleb lühemaks teha.
Taastatud sai käigukasti kate.
Puhastatud, värvitud veljed. Ikkagi puudu velg tagavara rattale.
Esiporitiivad tuli tellida. Need on käsitööna valminud Jekaterienburgis. Kuigi mees ütles 100% originaal, siis tuleb ka neid ümber teha, sest üks on teisest isegi paar senti pikem. Tõele au andes, tulidki Vene tehastest sellised mõõdutud asjad välja. Mul on Zimmide tegemisest ka välja tulnud, et mõned tiivad on pikemad, mõned lühemad.
Raami ja poritiiva vahele käib veel selline plekk. Ei oskagi talle nime anda.
Gaz 11-l on teisugused silla liuge puksid (vene keeles bjugelja), mis on vajalikud, et tagada silla pöörlemine toru kardaani puhul. Kuna auto oli ümber ehitatud tava kardaanile, siis oli üks pool silla külge keevitatud, mis nõudis küllalt suurt vaeva, et tervena kätte saada. Siiski keevitus ja aeg on oma töö teinud ja taastamine küllaltki töömahukas. Samasugused peaks olema ka GAZ 67-l või ma eksin??
Tagaluugi alaäär ma ussitanud, no võrreldes muude hädadega tühi asi.
Teen väikse pausi ja hiljem juba suuremate asjade kallale.
Niisiis mis sai siis Augustis tehtud. Alustan pisividinatest. Õhupuhastaja, mis muuseas on ülim haruldus sai puhastatud ja ootab värvimist.
Paigatud sai esimesi uksi, mis tegelikult, nagu selgus, tuleb lühemaks teha.
Taastatud sai käigukasti kate.
Puhastatud, värvitud veljed. Ikkagi puudu velg tagavara rattale.
Esiporitiivad tuli tellida. Need on käsitööna valminud Jekaterienburgis. Kuigi mees ütles 100% originaal, siis tuleb ka neid ümber teha, sest üks on teisest isegi paar senti pikem. Tõele au andes, tulidki Vene tehastest sellised mõõdutud asjad välja. Mul on Zimmide tegemisest ka välja tulnud, et mõned tiivad on pikemad, mõned lühemad.
Raami ja poritiiva vahele käib veel selline plekk. Ei oskagi talle nime anda.
Gaz 11-l on teisugused silla liuge puksid (vene keeles bjugelja), mis on vajalikud, et tagada silla pöörlemine toru kardaani puhul. Kuna auto oli ümber ehitatud tava kardaanile, siis oli üks pool silla külge keevitatud, mis nõudis küllalt suurt vaeva, et tervena kätte saada. Siiski keevitus ja aeg on oma töö teinud ja taastamine küllaltki töömahukas. Samasugused peaks olema ka GAZ 67-l või ma eksin??
Tagaluugi alaäär ma ussitanud, no võrreldes muude hädadega tühi asi.
Teen väikse pausi ja hiljem juba suuremate asjade kallale.