[Janka]

Ludiidid.

Sellest on nüüd aastaid muidugi möödas.
Olin kohe-kohe alustamas teekonda tagasi frangiriiki. Käisin vaid korraks kodomail lumisemat või sügisesemat õhku hingamas, kes seda enam nüüd täpselt mäletabki...
Aga kole-maru kiire oli igas't asjatoimetustega, kui ühtäkki laekus telehvuuni sisse sõnum paki saamise teatega. Omast arust polnud nagu midagi tellinud, aga näe, sain paki...
Oli tema tulnud kuskile Kuressaare pakiautumaati, hoopis teisele nimele, aga minu numbrile. Oleks..., oleks..., aga kui oleks tulnud Viljandisse? Mis siis? Oleksin läinud ja võõra vara rahulikult omastanud? Võib-olla. Ei tea siiani.
Aga jah, tookord oli nii kuradima kiire, et reisuks valmistumise käigus unus mõistusel isegi saatjat tema veast teavitamast. Et võtku otsigu nüit õige nummer välja ja teavitagu saajat, et pakk on kohal. Võis olla, et oli teinud ühe numbriga eksimuse, sõnum läks teise küla otsa ja... - ja tulemus sai paha.
Nüüd takkaperra seda meenutades ei teagi kellele seda jama omas hajameelsuses põhjustasin. Aeg-ajalt ikka kiusab see mõte. 
No sain ää kurta vähemalt. Kergem hakkas. Vist. Ehk oli õpetuseks kah. Meile kõigile, kes aeg-ajalt miskit tellime või keskile edastame.