[Janka]

Vihata pole viimasel ajal suurt midagi. Teisiti on saanud küll ja küll ja see on siin riigis üks hea märk. Inimesed on suhtlema hakanud. Isegi siis, kui käkiga on hakkama saadud, julgetakse seda tunnistada ja alati on saadud ka kahepeale lõpplahendus kokku klopsitud. Vähemalt minul on nii olnud.

Helistas kuller (täpsemini gjuller), et on kohe-kohe ukse ees ja tahab kaubast lahti saada. Ma olin juba kodunt jeelet teinud, omal marsruudil pea kümmekond kilti eemal ja andsin kullerile teate edasi, kuhu kaup maha poetada. Siis aga hakkas hing pitsitama, et kurat, mul on ju seda kola ikkagi täna nüüd ja kohe tarvis. Keerasin otsa ringi, läksin koju tagasi.
Avan seal siis kokkulepitud kohas improviseeritud panipaiga luugi ja ohohh - asju polegi! Helistan kullerile, toru ei tõsteta. Pommitan ja pommitan viieminutiliste vahedega, lõpuks vastab...
Selgus ränk eksitus. Tüüp oli minu asjad sorteerimisjaama maha jätnud. Alles siis märkas, kui mu koduuksel neid kaasa võtmata asju maha laadima hakkas   Omaette muidugi vandusin, et on kuradi tohmu, oleks võinud ju kohe teatada, et nässu läks see trett...
No juhtub, eksole, mis siin ikka nüüd enam teha....  Vähemalt pinnisin välja juhised, et kus see kaubajaam tal asub ning sain sealt siis oma nodi kohe ka kätte. Väike viiekümne kildine ring tuli vaid endal teha, a no sitta kah! Muidu ongi elu liiga üksluine