09-10-2017, 14:51 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 11-10-2017, 00:43 AM ja muutjaks oli Formika.)
Tulen välja uue teemaga, väga intrigeerivaga ja selleks ka intrigeeriv pealkiri. Sest me kõik teame, et 15-ndat Tchaikat pole olemas. Nii arvasin ka mina aga mu viimasel ja ka esimesel Gruusia reisil tehti selgeks et on. Aga kõik omal ajal ja järjekorras. Kui kedagi see jutt ei huvita siis vähemalt endale tempel mällu igaveseks.
Siin oma teiste projektide juures sai mainitud, et käisin hiljaaegu tööasjus Gruusias, kuna mu äripartneritel Norras olid igasugu huvid selle maa ja eriti nende veinide vastu ja ma neil ainuke tuttav, kes valdab vabalt, noh seda vist liiast öelda aga normaalselt nii vene kui inglise keelt. Võeti mind seal väga hästi vastu, asjad sai joonde ja muidugi kasutasin juhust, et uurida ka vanatehnika olukorda ja eriti võimalusi mõne vidina saamiseks eriti oma M1 kui M11 projektile. Laupäeval pidi kuskil suur vanakraami turg olema, kus ka hulgaliselt auto juppe pidi saadaval olema. Käisin ka ühes restaureerimis töökojas, kus parajasti restaureeriti üht GAZ 4-ja. Kes ei tea, mis see on vaadaku Wikipediast järele. Ausalt öeldes mul oli sellest projektist kahju, sest nii haruldane auto oli otsesõnu persse keeratud. Aga ega ma seda neile öelnud. Andsin oma nimekirja mis mind väga huvitab, lubati aidata???
Õhtul sellitasin niisama hotellitoas kui helises telefon ja alt registratuurist öeldi, et minuga tahab üks härra kokku saada. Läksin alla ja kohtusin mehega, kes nimetas ennast Zaur ja teatas, et kuulis minust ja et tal on pakkuda müüa 15-s Tchaika. Katsusin teda pilve pealt alla tuua ja ütlesin, et sellist masinat pole olemas. Tema jälle jumalakeeli, et oma silmaga näinud, asub 160 km kaugusel Tbilisist ja võib mu homme hommikul vaatama viia. No kuna ta nii veenev oli, siis lubasin tulla, muidugi kahetsedes, et vanakraamiturg jääb käimata.
Hommikul panime siis minema. 3 tundi mööda küllalt maagilisi mägiteid ja jõudsime kohale. Kuna Gruusia on küllalt vaesustunud (keskmine palk c 150€) siis koht kuhu jõudsime nägi küll väga armetu välja. 15-s pidi seism garaaži all, mis küll rohkem sara meenutas. Uksed löödi valla ja vastu vaatas mulle ZIL 115, ehk hilisema markeeringuga ZIL 4104. Võttis sõnatuks. Miks panin sellise pealkirja, sest hinda küsiti natuke rohkem kui 14-da Tchaika eest Baskiiriasse maksin. Kaasas oli ainult 3 tonni. Sellist võimalust ja pakkumist ei tohtinud raisku lasta. Helistasin kohe oma Hollandi kunagisele äripartnerile, sest teadsin, et ta müüs oma Eesti firma maha ja tal vajalik summa ja palju rohkem, seisab SEB-s arvel. Lubas kohe aidata. See probleem lahendatud. Hakkasin kauplema ja arutama võimaluste üle auto Eestisse tuua. Pill oli nende jutu järgi seisnud viimased seitse-kaheksa aastat. Kõigepealt proovisime eluka käima saada. Küla pealt leiti kaks normaalset akut ja 20 L bentsu. Suure meelitamise ja topka andmise järel läks elukas käima aga turtsus hirmsasti. Igatahes sarast sõitis välja. Õlirõhk külmal mootoril oli 4-5 vahel. Vesi kallati sisse ja podisema ta jäi. Algas arutelu sõidu ja maksmise üle. Lõpuks sain asja nii kaugele, et mägede pojad olid minuga nõus kaasa tulema Eestisse ja siin oma raha kätte saama. Andsin kõik raha mis mul oli neile ja kaup oli koos. Nemad katavad kulud Kiievini, mina edasi. Poistega pidin Kiievis kokku saama (nad tulid Movanoga maad mööda, tõid kaupa renoveerimiseks ja ka igasugu äriga seotud toiminguteks). Selge oli see, et sellise podiseva ja jõuetu mootoriga me Batumisse laevale ei jõua. Telliti evakuaator, laaditi peale aga dokumentide kontrollimisel selgus, et auto on naise nimel. Öeldi, et pole probleemi, mehel volitus. Palusin näha volitust, naer tuli peale, see puha nende hieroglüüfides. Õnneks oli rajoonikeskus lähedal ja elukas juba evakuaatori peal. Nii et põrutasime nende ARK-i. Ühesõnaga aeg hakkas otsa saama, kuid paberid said naise venna nimele ja meie selja taga keerati ka uks lukku. Kui evakuaator minema sõitis, jäi küll tunne, et minu 3 tonni on läinud.
Aga öö veetsin seal külas, anti ohtralt väga head veini ja toitu. Kuna auto omaniku mees ja vend, kes minuga kaasa pidid tulema omasid kahe peale 20 kohalist Mersu bussikest ja vedasid sellega reisijaid nii Tbilississe kui Batumisse, siis ei saa ju tühisõitu teha, vaid logistati mööda auule ja korjati rahvast peale. Kui lõpuks Batumisse jõudsime teatati mulle võidurõõmsalt, et 20€ puhtalt on raha teenitud. Suur rõõm muutus varsti kassiahastuseks, kui selgus, et piletikassa oli pool tundi tagasi suletud. Ühesõnaga peale pikka helistamist ja anumist said nad oma piletid kätte aga see läks maksma täiendavalt 120€. Pärast seda pidin pool tundi kuulama üksteise sõimamist (väga emotsionaalset). Õhtul jõudis evakuaator koos elukaga ka kohale ja laaditi sadama parklasse maha.
Hommiku, tänu Jumalale olime varakult kohal aga ront enam käima ei läinud. Tõstsin kapoti üles - üks aku läinud. Vanamees ütles, et arvas, et käivitub ka ühe akuga aga tutkit. Algas jälle suur kisa, lõpuks saadi jälle mingid kontaktid, üks vana tuli VAZ 2102-ga kohale, posu vanu akusid peal. Sealt siis valit üks kobedam välja ja üks veel juhtmetega toeks ja siis saime elukale hääled sisse. Ja õnnelikult laeva. Laev Batumist - Odesasse sõidab 48 h. Teha polnud midagi, palusin meeskonnal luba minna autotekile elukat remontima. Lubati, isegi kastitäis võtmeid anti. Kontrollisin juhtmeid, koolist oli meelde jäänud süütejärjekord 1-5-4-2-6-3-7-8, see klappis. Mõtlesin , et kontrollin karbussi, eemaldasin õhufiltri ja siis jäi silm pidama plokil oleval numbrite real. See oli süütejärjekord ja hoopis teine, mis mina teadsin. Praegu pole see enam meeles aga kui kedagi huvitab, võin järgi vaadata. Igatahes 3 juhet oli valesti. Isegi Wikipedia annab sellele autole vale süüte järjekorra. Igatahes pärast seda toimingut mootor laulis kui linnuke. Kandsin gruusinidele ette, et mootor on korras. Neid tabas suur õnne tunne, sest arvasid, et nüüd saab omal jalal Kiievisse sõita ja hoiab hulga raha kokku. Mina nende vaimustust küll ei jaganud, sest Odessast Kiievisse on 500 km-d. Lõpuks jõudsime Odessa, laeval olnud 20 sõiduautode kontrollimiseks kulus 5h. Nõuti igasugu asutuste külastust (raha maksmist). kokku tuli koguda 6 templit. Kõige nõmedam oli, et öeldi kuna tegu on kaubalaevaga tulevad kõik autod registreerida lattu ja sealt uuest välja. Ladu kujutas endast haledat sara, kuhu sõiduauto poleks sissegi mahtunud aga kandis uhked nime SKLAD nr 26. Kaks mutti pühendunud näoga vormistasid pabereid, ega vist saanud mõhkugi aru oma toimingu mõttetusest. Laeval oli ka üks Taani perekond, no neil jooksis täiega juhe kokku. Aitasin neid palju sain aga nad ei uskunud mind põrmugi, kordasid ainult not possible, ja sinna nad jäid.
Lõpuks saime sadamast tulema ja otse bentsujaama. Kuna Gruusias mägedes kallati 20l paaki siis tangiti 100 L ja öeldi et aitab.
Bentsunäitaja näitas üle poole. Paak pidi olema 120 L. Vana istus rooli, temast hulga noorem naisevend kõrvale, mina saks taha ja sõit läks lahti. Vana sõitis 70 - 80 km/h, pidin ära surema. Autot seisma jätta ka ei julgenud jätta, kuna hommiku käivitus väga vaevaliselt. Ühe metsapeatuse järel viskasin Vana taha ja istusin rooli. Kohe sai selgeks mitu asja
1. Pidurid praktiliselt puuduvad, teise korraga võtsid põhjast
2. Roolilõtk on kohutav, auto täitsa ujus tee peal.
3. Generaator ei laadi
4. Suunatuled ei tööta.
Panin 90-ga Kiievi poole, kuna päev vajus kiiresti õhtasse ja genekas ei laadi. Ja juhtus see, mis juhtuma pidi. 60 km enne Kiievit sai bensiin otsa. Jäime tee peale kõige lollimas kohas kus üldse jääda saab, Nimelt seal oli teeremont ja kiirtee oli suunatud ühte poole. Viimase hingetõmbega sain auto juhtida vastassuuna vööndi teepervele. Tuli jälle kuulata pool tundi Gruusiakeelset kisa ja koos selle lõpuga läks ka pimedaks. Siis hakati tegutsema. Üks hääletas ühele poole, teine teisele. Lõpuks peatus üks evakuaatori mees. Bensiini tal ei olnud aga küll juhtmed, millega ta asus meie juba peaaegu kustunuid akusid laadima. Ka oli tal tühi kanister. Saime ka ühe pirukamehe nõusse, kes oli nõus meile bensiini tooma. Kogu see toiming võttis aega ja ma ei tea palju see Grusiinidele maksma läks. Igatahes tagumine Vana tõstis juhi ja reisijatevahelise klaasseina üles et mitte noorema kisa kuulata. Tankisime veel 30 L ja nüüd juba pilkases pimeduses jätkasime sõitu. Tuled neelavad batareid kõvasti ja ma juba tundsin, et auto hakkab tõmblema, jätsin ta ühte bensiinijaama seisma, kus ta paar minutit hiljem kustus. Helistasin oma Kiievi tuttavatele, et olen Kiievis ja probleemide küüsis, lubati aidata. Läks üle tunni, enne kui mu tuttavad saabusid kahe akuga. Kell oli juba ühe peal ja ma keeldusin hotelli sõitmast, sest järgmisel hommikul ilma piduriteta Kiievi möllus küll sõita ei tahtnud. Otsustasime siis auto töökotta viia ja pärast seda hotelli. Lõpuks kõik laabus ja 3.30 olime hotellis.
Järjejutt järgneb, kuna praegu sai trükkimisest kopp ette.
Siin oma teiste projektide juures sai mainitud, et käisin hiljaaegu tööasjus Gruusias, kuna mu äripartneritel Norras olid igasugu huvid selle maa ja eriti nende veinide vastu ja ma neil ainuke tuttav, kes valdab vabalt, noh seda vist liiast öelda aga normaalselt nii vene kui inglise keelt. Võeti mind seal väga hästi vastu, asjad sai joonde ja muidugi kasutasin juhust, et uurida ka vanatehnika olukorda ja eriti võimalusi mõne vidina saamiseks eriti oma M1 kui M11 projektile. Laupäeval pidi kuskil suur vanakraami turg olema, kus ka hulgaliselt auto juppe pidi saadaval olema. Käisin ka ühes restaureerimis töökojas, kus parajasti restaureeriti üht GAZ 4-ja. Kes ei tea, mis see on vaadaku Wikipediast järele. Ausalt öeldes mul oli sellest projektist kahju, sest nii haruldane auto oli otsesõnu persse keeratud. Aga ega ma seda neile öelnud. Andsin oma nimekirja mis mind väga huvitab, lubati aidata???
Õhtul sellitasin niisama hotellitoas kui helises telefon ja alt registratuurist öeldi, et minuga tahab üks härra kokku saada. Läksin alla ja kohtusin mehega, kes nimetas ennast Zaur ja teatas, et kuulis minust ja et tal on pakkuda müüa 15-s Tchaika. Katsusin teda pilve pealt alla tuua ja ütlesin, et sellist masinat pole olemas. Tema jälle jumalakeeli, et oma silmaga näinud, asub 160 km kaugusel Tbilisist ja võib mu homme hommikul vaatama viia. No kuna ta nii veenev oli, siis lubasin tulla, muidugi kahetsedes, et vanakraamiturg jääb käimata.
Hommikul panime siis minema. 3 tundi mööda küllalt maagilisi mägiteid ja jõudsime kohale. Kuna Gruusia on küllalt vaesustunud (keskmine palk c 150€) siis koht kuhu jõudsime nägi küll väga armetu välja. 15-s pidi seism garaaži all, mis küll rohkem sara meenutas. Uksed löödi valla ja vastu vaatas mulle ZIL 115, ehk hilisema markeeringuga ZIL 4104. Võttis sõnatuks. Miks panin sellise pealkirja, sest hinda küsiti natuke rohkem kui 14-da Tchaika eest Baskiiriasse maksin. Kaasas oli ainult 3 tonni. Sellist võimalust ja pakkumist ei tohtinud raisku lasta. Helistasin kohe oma Hollandi kunagisele äripartnerile, sest teadsin, et ta müüs oma Eesti firma maha ja tal vajalik summa ja palju rohkem, seisab SEB-s arvel. Lubas kohe aidata. See probleem lahendatud. Hakkasin kauplema ja arutama võimaluste üle auto Eestisse tuua. Pill oli nende jutu järgi seisnud viimased seitse-kaheksa aastat. Kõigepealt proovisime eluka käima saada. Küla pealt leiti kaks normaalset akut ja 20 L bentsu. Suure meelitamise ja topka andmise järel läks elukas käima aga turtsus hirmsasti. Igatahes sarast sõitis välja. Õlirõhk külmal mootoril oli 4-5 vahel. Vesi kallati sisse ja podisema ta jäi. Algas arutelu sõidu ja maksmise üle. Lõpuks sain asja nii kaugele, et mägede pojad olid minuga nõus kaasa tulema Eestisse ja siin oma raha kätte saama. Andsin kõik raha mis mul oli neile ja kaup oli koos. Nemad katavad kulud Kiievini, mina edasi. Poistega pidin Kiievis kokku saama (nad tulid Movanoga maad mööda, tõid kaupa renoveerimiseks ja ka igasugu äriga seotud toiminguteks). Selge oli see, et sellise podiseva ja jõuetu mootoriga me Batumisse laevale ei jõua. Telliti evakuaator, laaditi peale aga dokumentide kontrollimisel selgus, et auto on naise nimel. Öeldi, et pole probleemi, mehel volitus. Palusin näha volitust, naer tuli peale, see puha nende hieroglüüfides. Õnneks oli rajoonikeskus lähedal ja elukas juba evakuaatori peal. Nii et põrutasime nende ARK-i. Ühesõnaga aeg hakkas otsa saama, kuid paberid said naise venna nimele ja meie selja taga keerati ka uks lukku. Kui evakuaator minema sõitis, jäi küll tunne, et minu 3 tonni on läinud.
Aga öö veetsin seal külas, anti ohtralt väga head veini ja toitu. Kuna auto omaniku mees ja vend, kes minuga kaasa pidid tulema omasid kahe peale 20 kohalist Mersu bussikest ja vedasid sellega reisijaid nii Tbilississe kui Batumisse, siis ei saa ju tühisõitu teha, vaid logistati mööda auule ja korjati rahvast peale. Kui lõpuks Batumisse jõudsime teatati mulle võidurõõmsalt, et 20€ puhtalt on raha teenitud. Suur rõõm muutus varsti kassiahastuseks, kui selgus, et piletikassa oli pool tundi tagasi suletud. Ühesõnaga peale pikka helistamist ja anumist said nad oma piletid kätte aga see läks maksma täiendavalt 120€. Pärast seda pidin pool tundi kuulama üksteise sõimamist (väga emotsionaalset). Õhtul jõudis evakuaator koos elukaga ka kohale ja laaditi sadama parklasse maha.
Hommiku, tänu Jumalale olime varakult kohal aga ront enam käima ei läinud. Tõstsin kapoti üles - üks aku läinud. Vanamees ütles, et arvas, et käivitub ka ühe akuga aga tutkit. Algas jälle suur kisa, lõpuks saadi jälle mingid kontaktid, üks vana tuli VAZ 2102-ga kohale, posu vanu akusid peal. Sealt siis valit üks kobedam välja ja üks veel juhtmetega toeks ja siis saime elukale hääled sisse. Ja õnnelikult laeva. Laev Batumist - Odesasse sõidab 48 h. Teha polnud midagi, palusin meeskonnal luba minna autotekile elukat remontima. Lubati, isegi kastitäis võtmeid anti. Kontrollisin juhtmeid, koolist oli meelde jäänud süütejärjekord 1-5-4-2-6-3-7-8, see klappis. Mõtlesin , et kontrollin karbussi, eemaldasin õhufiltri ja siis jäi silm pidama plokil oleval numbrite real. See oli süütejärjekord ja hoopis teine, mis mina teadsin. Praegu pole see enam meeles aga kui kedagi huvitab, võin järgi vaadata. Igatahes 3 juhet oli valesti. Isegi Wikipedia annab sellele autole vale süüte järjekorra. Igatahes pärast seda toimingut mootor laulis kui linnuke. Kandsin gruusinidele ette, et mootor on korras. Neid tabas suur õnne tunne, sest arvasid, et nüüd saab omal jalal Kiievisse sõita ja hoiab hulga raha kokku. Mina nende vaimustust küll ei jaganud, sest Odessast Kiievisse on 500 km-d. Lõpuks jõudsime Odessa, laeval olnud 20 sõiduautode kontrollimiseks kulus 5h. Nõuti igasugu asutuste külastust (raha maksmist). kokku tuli koguda 6 templit. Kõige nõmedam oli, et öeldi kuna tegu on kaubalaevaga tulevad kõik autod registreerida lattu ja sealt uuest välja. Ladu kujutas endast haledat sara, kuhu sõiduauto poleks sissegi mahtunud aga kandis uhked nime SKLAD nr 26. Kaks mutti pühendunud näoga vormistasid pabereid, ega vist saanud mõhkugi aru oma toimingu mõttetusest. Laeval oli ka üks Taani perekond, no neil jooksis täiega juhe kokku. Aitasin neid palju sain aga nad ei uskunud mind põrmugi, kordasid ainult not possible, ja sinna nad jäid.
Lõpuks saime sadamast tulema ja otse bentsujaama. Kuna Gruusias mägedes kallati 20l paaki siis tangiti 100 L ja öeldi et aitab.
Bentsunäitaja näitas üle poole. Paak pidi olema 120 L. Vana istus rooli, temast hulga noorem naisevend kõrvale, mina saks taha ja sõit läks lahti. Vana sõitis 70 - 80 km/h, pidin ära surema. Autot seisma jätta ka ei julgenud jätta, kuna hommiku käivitus väga vaevaliselt. Ühe metsapeatuse järel viskasin Vana taha ja istusin rooli. Kohe sai selgeks mitu asja
1. Pidurid praktiliselt puuduvad, teise korraga võtsid põhjast
2. Roolilõtk on kohutav, auto täitsa ujus tee peal.
3. Generaator ei laadi
4. Suunatuled ei tööta.
Panin 90-ga Kiievi poole, kuna päev vajus kiiresti õhtasse ja genekas ei laadi. Ja juhtus see, mis juhtuma pidi. 60 km enne Kiievit sai bensiin otsa. Jäime tee peale kõige lollimas kohas kus üldse jääda saab, Nimelt seal oli teeremont ja kiirtee oli suunatud ühte poole. Viimase hingetõmbega sain auto juhtida vastassuuna vööndi teepervele. Tuli jälle kuulata pool tundi Gruusiakeelset kisa ja koos selle lõpuga läks ka pimedaks. Siis hakati tegutsema. Üks hääletas ühele poole, teine teisele. Lõpuks peatus üks evakuaatori mees. Bensiini tal ei olnud aga küll juhtmed, millega ta asus meie juba peaaegu kustunuid akusid laadima. Ka oli tal tühi kanister. Saime ka ühe pirukamehe nõusse, kes oli nõus meile bensiini tooma. Kogu see toiming võttis aega ja ma ei tea palju see Grusiinidele maksma läks. Igatahes tagumine Vana tõstis juhi ja reisijatevahelise klaasseina üles et mitte noorema kisa kuulata. Tankisime veel 30 L ja nüüd juba pilkases pimeduses jätkasime sõitu. Tuled neelavad batareid kõvasti ja ma juba tundsin, et auto hakkab tõmblema, jätsin ta ühte bensiinijaama seisma, kus ta paar minutit hiljem kustus. Helistasin oma Kiievi tuttavatele, et olen Kiievis ja probleemide küüsis, lubati aidata. Läks üle tunni, enne kui mu tuttavad saabusid kahe akuga. Kell oli juba ühe peal ja ma keeldusin hotelli sõitmast, sest järgmisel hommikul ilma piduriteta Kiievi möllus küll sõita ei tahtnud. Otsustasime siis auto töökotta viia ja pärast seda hotelli. Lõpuks kõik laabus ja 3.30 olime hotellis.
Järjejutt järgneb, kuna praegu sai trükkimisest kopp ette.
isikupärane auto. Palju sa kokku selle eest siis välja käisid (ilma kojutoomiskuludeta)?
