19-10-2017, 10:59 AM
Eestlased on sada aastat aru saanud, et Eesti on vaba maa... tegelikult ei tahtnud siinses tehnikafoorumis hakata ajama mingit juttu sellest kuidas silm läheb niiskeks ja süda tilgub verd ja maarjamaa kamar on meile sünnitanud mehepojad, kes võitlevad, või siis vist ei võitle, või on noh nagu rohkem niisama, või mida iganes. Igastahes on juba vanadel eestlastel olnud komme suuremate pidupäevade puhul midagi ohverdada, tuua midagi südamele kallist, näiteks oma süütu tütar, isuäratav lammas või paluke rukkileiba, tuua see ohvrikivile, hiide, panna põlema, võtta kätest kinni, lausuda ussisõnu ja luua seeläbi maailm uueks. Meie loos on inimesed võtnud oma väe kokku ja viinud metallihundi lõugade vahele Eesti ühistranspordi ajaloo sündimata lapse, ehk tehasest välja lohistatud ja mitte meetritki omal jõul sõitnud autobussi nimega TA 6...
Jah, see on see sama puhas TA 6, mille puhul kõik teavad, et gaasipedaal asus keskel ja mis vihmase ilmaga ei nagisenud ja mille juures poisid pandi igal suvel kruvisid üle keerama. Ehk siis see vana Tartu kapitaalremondi tehase buss, mis on selle vanema ninaga, kus on ees neli klaasi ja millega kõik kooliõpilased on koolis või põllul käinud. Keegi ei arvanud, et mõni selline on veel Eestis säilinud komplektsena ja sõiduvõimelisena. Aga oli küll.
Nüüd on selline keeruline seis, kus Eesti inimesed tahtsid ohverdada hingeomast puust bussi metallikokkuostuplatsil, aga meie tõmbasime kiire liigutusega selle keset riitust ära. Hullunud ja pungis silmadega rahvariides inimesed tantsivad omaenese laulujärgi ja kraana keerleb tühikäigul ja on ainult aja küsimus kui nad märkavad, et bussi enam pole. Kui ohverdamist ei viida lõpuni, kas siis Eesti kaotab oma iseseisvuse, kas meie peale tuleb tume pilv, kas me ikka jääme rahvana kestma. Kas inimesed panevad needuse peale neile, kes ohvrianni minema tarisid. Mul on kohe mure.
Tõime Viluka vihje peale Rakvere Kuusakoskist ära TA 6 bussi, mis oli sinna päev varem viidud, kopaga lagipähe lajatatud ja punase tojootaga üritatud jõuliselt paaritada. Buss on väljunud tehasest aastal 1985 lõpus või siis tegelikult alles järgmise aasta alguses ja veetud poolfabrikaadina, ehk siis lõpetamata elektriseadmete paigaldusega, slepis üle mudase maa EPT töökotta, kus keegi ei viitsinud tööd lõpuni viia ja bussi sõitma panna. Asi on mustanumbri registris juba algselt, mingit komisjoni ei käinud ja mingit tabelit ei koostatud. See et see must number on aastast 1960 ja mis viidi remonti ja mismoodi täiesti uus buss ikkagi aastal 1985 valmis, seda ma ei suuda siin lahti seletada, seda peab iga huviline ise minevikumasin.ee leheküljelt lugema ja arusaama. Ühesõnaga suurem skisofreenia.
No, teeme siis korda, pole hullu. Esialgne plaan näeb ette teha nii vähe kui võimalik. Kopavigastused võiks ära parandada, sest peale jõulist pruukimist oleks ikka kena keha kinni katta. Selles osas muidugi enam originaali ei ole, aga ehk suudame teha nii, et vähe silma torkab. Uued rehvid paneks ka alla, sest need, mis on, on igaüks ise paarist ja ei püsi täis. Paneks ka bussi sõitma nii, et liiklusesse ei tormaks ja registrisse ei võtaks, aga et kinnise platsi peal saaks paar korda aastas ikka sõita ja ei peaks liigutamiseks nõmedat naabrit appi kutsuma. No ja ongi kõik, rohkem ei teeks, las olla selline nagu on - ehe kunstiteos meie oma bussitööstuse kujutava kunsti akadeemiast.
Siin paneme tulevikus mõned pildid huvitavatest kohtadest ja toimetamise hetkedest ja üldiselt kingime bussi eesti rahvale meie riigi 100 sünnipäeva puhuks, et joig, äng ja peenistöö oleks ka tulevaste põlvede seas ikka au sees.
Jah, see on see sama puhas TA 6, mille puhul kõik teavad, et gaasipedaal asus keskel ja mis vihmase ilmaga ei nagisenud ja mille juures poisid pandi igal suvel kruvisid üle keerama. Ehk siis see vana Tartu kapitaalremondi tehase buss, mis on selle vanema ninaga, kus on ees neli klaasi ja millega kõik kooliõpilased on koolis või põllul käinud. Keegi ei arvanud, et mõni selline on veel Eestis säilinud komplektsena ja sõiduvõimelisena. Aga oli küll.
Nüüd on selline keeruline seis, kus Eesti inimesed tahtsid ohverdada hingeomast puust bussi metallikokkuostuplatsil, aga meie tõmbasime kiire liigutusega selle keset riitust ära. Hullunud ja pungis silmadega rahvariides inimesed tantsivad omaenese laulujärgi ja kraana keerleb tühikäigul ja on ainult aja küsimus kui nad märkavad, et bussi enam pole. Kui ohverdamist ei viida lõpuni, kas siis Eesti kaotab oma iseseisvuse, kas meie peale tuleb tume pilv, kas me ikka jääme rahvana kestma. Kas inimesed panevad needuse peale neile, kes ohvrianni minema tarisid. Mul on kohe mure.
Tõime Viluka vihje peale Rakvere Kuusakoskist ära TA 6 bussi, mis oli sinna päev varem viidud, kopaga lagipähe lajatatud ja punase tojootaga üritatud jõuliselt paaritada. Buss on väljunud tehasest aastal 1985 lõpus või siis tegelikult alles järgmise aasta alguses ja veetud poolfabrikaadina, ehk siis lõpetamata elektriseadmete paigaldusega, slepis üle mudase maa EPT töökotta, kus keegi ei viitsinud tööd lõpuni viia ja bussi sõitma panna. Asi on mustanumbri registris juba algselt, mingit komisjoni ei käinud ja mingit tabelit ei koostatud. See et see must number on aastast 1960 ja mis viidi remonti ja mismoodi täiesti uus buss ikkagi aastal 1985 valmis, seda ma ei suuda siin lahti seletada, seda peab iga huviline ise minevikumasin.ee leheküljelt lugema ja arusaama. Ühesõnaga suurem skisofreenia.
No, teeme siis korda, pole hullu. Esialgne plaan näeb ette teha nii vähe kui võimalik. Kopavigastused võiks ära parandada, sest peale jõulist pruukimist oleks ikka kena keha kinni katta. Selles osas muidugi enam originaali ei ole, aga ehk suudame teha nii, et vähe silma torkab. Uued rehvid paneks ka alla, sest need, mis on, on igaüks ise paarist ja ei püsi täis. Paneks ka bussi sõitma nii, et liiklusesse ei tormaks ja registrisse ei võtaks, aga et kinnise platsi peal saaks paar korda aastas ikka sõita ja ei peaks liigutamiseks nõmedat naabrit appi kutsuma. No ja ongi kõik, rohkem ei teeks, las olla selline nagu on - ehe kunstiteos meie oma bussitööstuse kujutava kunsti akadeemiast.
Siin paneme tulevikus mõned pildid huvitavatest kohtadest ja toimetamise hetkedest ja üldiselt kingime bussi eesti rahvale meie riigi 100 sünnipäeva puhuks, et joig, äng ja peenistöö oleks ka tulevaste põlvede seas ikka au sees.
Tõnu Piibur
5116265
Me muidugi ei tea kõiki asjaolusid. Ei või ka kopajuhti kiruda,sest ka tema tegi ju ainult oma ausat tööd. Paaritamine v.a. 
Huvitav oleks teada mis sai autorite loomingulisest kollektiivist, loodame et et lõpetanud külmal maal ega seina ääres.