31-10-2017, 10:56 AM
Niisiis, mis mina jõudsin nende aastatega ära teha. Esiteks lõikasin keevitustest lahti kõik uksed ja viskasin minema. Need ei kannatanud kriitikat. Õnnestus hankida uued, st. heas korras kasutatud, muidugi klaasi raamidega. Maha neid ei lõiganud vaid jätsin selle tulevikuks, küll meistrid teavad, kust ja kuidas. Tagumised poritiivad said ka paremad, vanad läksid Kuusakoskisse. Neist polnud midagi järele. Peterburist sai toodud komplekt iluliistusid aga nagu hiljem selgus, sain petta. Neid liiste toodetakse sealsamas Dnepropetrovskis ja oleks saanud 2x odavamalt. Mootor remonditud, leitud õige käigukast. Peal oli kangiga põrandalt, vist varase Pobeda oma. Alt sai võetud sillad, vahetatud kogu piduri värk uute vastu, puhastatud, värvitud. 3 vedrulehte olid katki. Nii pikki Eestis teha ei saavat, siis lasin kokku keevitada. Muidugi tühi töö. Dnepro mehed lubasid täiesti uued teha tehase jooniste järgi. Muidugi lasin ka Võrus liivpritsi teha, peale mida selguski auto reaalne olukord, kohati on ikka lapitud 3-4-s kihis. Ah jaa, kaitserauad olid küllaltki normaalsed. Esi iluvõre ka suht normaalne aga mõned rooste täpid siiski on. Auto oli valget värvi. Muidu suht komplektne, mis ära pettiski. Paksu tõrvakihi all polnud reaalne olukord nähtav. Algselt oli mootor ka tuksis, puudus veepump. Istmed olid mingi kotiriidega üle tehtud, mille all oli mingi hall vakstu taoline materjal. Vist see oligi originaalis kasutusel. Originaalis oli auto selline Vene sõjaväe roheline. Igatahes uksed olid näruse polstri all seda värvi. Teadmata jääb, kas paraadautona olles kasutati teda rohelisena, või värviti ümberehituse käigus valgeks. Või tehti seda hoopis hiljem. Nüüd on kogu eellugu teada, eks kui suvatsetakse Dniprost mõni pilt saata, siis panen ka siia üles.