[Formika]

Mõned päevad tagasi sai kahetsusega teatatud, et ZIM Faetoni piinad on kuni sügiseni edasi lükatud ja et huviliste huvi ei langeks panen siia üles oma kolmanda ZIM-mi elu ja saamisloo. Põgusalt olen sellest isendist siin ja seal postitustes maininud aga see nii kui nii kõigil kõrvust mööda jooksnud. Nii siis alustame. Issanda aastal 1996 sattus üks Itaalia ärimees  ja vana auto huviline Alessandro Riiga, kus tal jäi silma müügil olnud ZIM Gaz 12. Auto oli heas korras ja nii rändaski teadmata hulga krabisevat ühest taskust teise ja Lõunamaa poeg sai ZIMmi omanikuks. Auto nägi välja selline.
   
Vastne ZIMmi omanik oli ka mingi vana autode klubi liige ja küllap sai ta seal kõva tähelepanu osaliseks, omades sellist elukat.
   
   
Veel mõned pildid Itaaliast.
   
   
Aga siis 2014 aastal kutsuti Alessandro Issanda palge ette ja teda jäid leinama ZIM ja juba aastates tütar, kes ei osanud üksteisega midagi peale hakata. Nii jõudiski minuni informatsioon Itaalias müügis olevast ZIM-st. Pakkusin 4000.-€. Jäädi nõusse ja auto oligi minu. Kui masin oli kodus tegin põhjaliku inventuuri ja selgus meeldiv üllatus. Masin oli ime heas seisukorras. Kere ei vajanud mingit keevitust. Kunagine omanik oli kõik paksu määrdega kokku määrinud ja muidugi ei teinud autole miskit paha ka Itaalia kliima. Kannatada olid saanud mõned külje ilu liistud ja kadunud originaalne õhupuhasti ja ka pidurisüsteem oli ümber ehitatud ja võimendiga värk paigaldatud.
   
   
   
Sisu oli küll minu arust kuidagi imelik. ZIM-il peaks see olema sineli riie ja armatuur puiduimitatsiooni. Aga see oli nagu Pobeda.
   
   
   
Autol oli originaal mootor, korras hüdromuhv ja käiguosa. Tookord ei postitanud ma veel omi projekte ja selle auto juures oleks see piirdunud mõne ämbritäie tõrva ja õli jääkide eemaldamisega. Mis poleks vist kellelegi huvi pakkunud. Mis siis edasi sai, jätkan homme. Täna enam ei viitsi trükkida ja neid pilte vähendada.

Järgneb ....