[pen.skar]

Kalevipojaks käimisel ikka plusse on. Sõbra tütar võttis kätte ja põrutas Austraaliasse (isa lasi tingimusel, et üksi ei lähe, leia peigmees ja kaasa). Paari aastaga jõudis automehaanikuks. Nüüdseks jõukana tagasi. Oli pärismaalastega hädas- neil pägalikel viinaviga küljes ja riik poputab. Autouksi üldse lukku ei maksnud panna- lõhutakse uudishimust ? öösel lahti.
Jõulukaarte tuleb Iirimaalt. Mu poisid käisid seal "kalevipoegi" puhkusekuudel asendamas. Ikka kogemus neile. Üks mu poistest juhtus lausuma, et vetarstiks õpib. Kohe "erialasele" tööle- 400 põrsast päevas kastreerida või vaktsineerida! Nii siiber, et teenis kohalikule haigettegemise pärast pubisse sisenemiskeelu ( ka karistus sealmaal!). Elumajad seal huvitavad- kanalisatsiooni ja veetorustik kinnitatud väljaspoole seinale. Ju siis ilm alla nulli ei lähe. Vanaaegsed teed kitsad kiviaedade vahel. Mitu poolakat ja lätlast kiire ja hoolimatu sõiduga hukka saanud.
Vahet sissetulnutega ikka tehakse. Tean lähikonnast vaid üht, kes pangatellerina Iirimaal töötades leidis omale keerulise nimega pruudi. Tema küll kodumaale kadunud, kui nüüd seal hobikorras pulmaisana-peokorraldajanagi toimetab.
Naabripoiss viis siit pruudi kaasa- sealsed ei võta vedu. Pensionisambaks ostab iga aasta siit kodutalule maad, metsa juurde- loodab tagasi tulla.