[Necro]

Ma ei jaga kalevipojandusest midagi. Pole väljamaal tööl käinud, küll aga olen tööalaselt käinud koolitustel nii Iirimaal, Saksamaal, kui ka Soomes. Päris null see nägemine pole. Praegu olen hea ameti peal, millest aastaid tagasi nägin ainult und. Mäletan, kuidas trakatsi rooli taga istudes ja masinat jäglides hakkas mingi moment ajuollus tuimaks jääma.  Mul ei olnud elus ettekujutust, et praeguse töökoha peale satun ja et ennast siia olen vedanud. Aga nii need asjad käivadki vist. Astud ühe sammu, siis teise ja peale viieteistkümnendat sammu vaatad, et kuidas kurat ma juba siia sain. Kursavendadega sai kooliajal plaane tehtud, et Austraaliasse lennata ja seal tööd rügada. Aga sinnapaika see jäigi...


Kuigi, Viimastel aastatel on ikkagi mõte olnud, et kaoks kuhugi kaugemale ära. Üle ookeani, või kuhugi, kus käivad asjad teistmoodi, on teistmoodi kultuuriga inimeseloomad jne. Nagu austet ksf. Janka on enda postitutes välja toonud. Käid rändad ringi seni, kuniks veel võimalust on. Kas see kuradi ümarik sfäär, mille peal me pesitseme on selle jaoks, et sa istud oma kodus, teed 8-5ni tööd, käid korra kuskil reisul ja siis kunagi lähed hauda ning valetad endale, et kuradi hea elu oli.... Ma saan aru, et raha on vaja teenida, et enda eluks vajalik tagada jne.  Ei saa muidugi kaasa rääkida kõikide mätaste otsast vaadates, sest endal järelkasv puudub, pole erilisi juuri maapinda veel ajanud, et end paikseks peaksin arvama momendil. Aga ilma tahaks küll näha. Kodumaal jõuab ju elu lõpuni rahulikult tuisata mööda neid kruusateid, kuulata virisemist ja vaadata neid lõustasid, kes seal pealinnas igasugu veidrusi korda saadavad. Ei väidagi, et see kant siin halb on. Vastupidi, siia ajaks oma juured kindlasti alla ning paneks elu vohama, kuid enne tahaks näha, mis on kaugemal, kui tagahoov. Sest ilmas ringi tuuseldades tekib mingisugune teistmoodi vaatenurk, kohati kaob isegi ära see pidev jauramine ja virisemine, et kõik on pahasti jne.  See vist tekib keskkonnavahetusest.  Raske seletada, aga ma arvan, et enamus kes on käinud sedasi aimavad, millest jutt käib. Ehk selleks ei peagi isegi väljamaale minema. Siin saab täitsa adekvaatselt olla, kui käed püsivad otsas ja pea lõikab, seda enam. AGA. Siin ei tasu ära unustada, et igaüks näeb asja enda mätta otsast. Kui empaatia võimaldab seda ka teiste omade otsast näha, seda parem.