29-12-2017, 20:00 PM
(29-12-2017, 17:01 PM)alfredo Kirjutas: Aastal 2004 sai käidud ühel töövestlusel. Rootsist pärit ärimees(pealtnäha ehtne svenn) tuli vist banaanivabariiki orju kokku ostma. Räägime maast ja ilmast, kõik on lõbusad ja rõõmsad, kuidagi kahtlane. Kõik oligi seni kena, kuni sai omapoolne palgasoov välja räägitud. Sai vist mäletamist mööda küsitud 110 eesti krooni/h ja naerunägu kadus eest härral. Koheselt sooviti head teed, kuid enne seda peeti tasuta väike loeng teemal kapitalist ja kontsentratsioonist. Et temal on eelarve ja kõik juba paigas, aga töötada sai vaid normtundidega, kuskil üksikul saarel, söögid oma raha eest, vahetus kaks kuud, ühesõnaga - palju õnne ori. Küsisin pika jutu lõpuks, et mida ta siis maksma on nõus ja pakkus 50eeki tunnis. Ütlesin seepeale ausalt, et teenisin kodumaal eelmises kohas 60 tunnis, pluss preemia mõnikord. Tegi nägu, nagu oleks ma talle varba peale astunud ja vangutas virilalt pead. Hilisem tagasiside sekretärilt oli, et eestist ei palgatudki kedagi. Las teevad siis ise.
Las teevad siis oma mustade pommivöödega
