[41Degree]

Sulge sundis haarama viimane postitus kus kolleegi väljaütlemist üks lugupeetav pidas piuksatuseks mis on pooltõde. Kodus kirjutuslaua taga võib tõesti tunduda, et käib mingi lahmimine aga võin kinnitada täie vastutustunde juures, et selline suhtumine on tõesti logistikute poolt olemas.

Alustame esimesest poolest, kus "kirjutuslaua taga tundub, et käib lahmimine". Ei käi siis või? Mainiti mingit konkreetset juhtumit, kus üks sohver saadeti kontori poolt kukele, kui ta oli proovinud reisi planeerimise osas kaasa rääkida. Ilma täit lugu teadmata ei oska mina küll näpuga kellegi poole näidata. Pikaltsaatmisele eelnevatest detailidest on puudu see, mis planeerimises valesti oli, mis sohvrile ei meeldinud ning millal ja kuidas ta sellest teada andis. Samuti on puudu järellugu ehk see, kas pärast kümnendat olulist eriarvamust jäädi endiselt mitte midagi tegemata ootama, et äkki üheteistkümnendal, kahekümne esimesel ning sajandal korral enam selliseid eriarvamusi ei teki. Või oli see informatsioon kuskil olemas, ma ei pannud seda tähele ning tegelikult on olemas objektiivne alus ZIL 131 loole tuginedes konkreetsele logistikule virtuaalset nüplit anda?
Teise poole peale julgen ma kinnitada samuti täie vastutustunde juures, et on olemas logistikuid, kes on kas juba normaalsed või vähemalt õppimisvõimelised, st oskavad kuulata ja aru saada. Miks peaks tegema koostööd nendega, kes ei saa, ei oska ja ei taha?

Kuna keelt ei osata, ei eesti ega mingit muud võõrkeelt siis on paljud suluseisus.

Muus osas olen maailmavaatelt pigem konservatiiv, aga tööturu osas olen ma küll liberaal või kapitalist, kes kuidas soovib. Tööelu osas on minu arvamust ja nägemust mööda juhusel lühikeses perspektiivis oluline roll ning pikas plaanis olematu, see tähendab, et pikaajalised pingutused jäävad pärjamata ainult vähestel ja õnnetutel erandjuhtudel. Keel(t)e mitteoskamine ei ole 99% juhtudest kaasasündinud meditsiinilise probleemi tagajärg, mille puhul tuleks kätt hoida ning sotsiaaltoetust maksta. See on aastakümneid kestnud süsteemse laiskuse ja viitsimatuse tulemus. Kas keegi takistab parklas kohvi kõrvale ning suitsu asemel igal hommikul 15 minutit eestikeelset Sipsikut lugeda ning sõnastiku abil seda endale arusaadavaks tõlkida?
Ma olen lähemalt rääkinud oma kümnekonna venekeelse lihttöötajaga ning ma tean ainult üht näidet, kelle puhul on objektiivselt mõistetav, et üksikvanema kohustuste ning mitme töökoha kõrvalt ei ole mõeldav keelt õppima hakata. Aga see konkreetne isik saab ikkagi vähemalt eesti keelest aru, mis on juba pool võitu.

Võib-olla tundub karm, aga praeguses ühiskonnakorralduses on süsteem nii, et tööjõud on tööandja jaoks kaup nagu iga teinegi. Olles ise kauba staatuses, tuleks end korra asetada hoopis teisele poole lauda ning endalt küsida: "Kui minu töö eest makstaks mulle rohkem palka, siis mis on minu poolt ettevõttele pakutav lisandväärtus, mis teeb vähemalt suuremad kulutused tasa?" Kui ainuke asi, mis pähe tuleb, on iga viie aasta tagant kohustusliku ametikoolituse läbimine, siis on nimekiri vist natuke lühikesevõitu...

PS: võib-olla tekib kellelgi eelmise lõigu valguses küsimusi, mil viisil ma omale leiva lauale saan. Olen suurettevõtte palgatöötaja ehk samuti tavaline tööturu kaup, oma ettevõtmised puuduvad. Töö kõrvalt käin koolis ka ning selle jaoks on põhjuseid kaks: esiteks uudishimu ning teise jaoks võib lugeda üle-eelmist lõiku uuesti.