[v6sa]

Madala lisaväärtusega koostetööd tegevale ettevõttele kohe kindlasti on personalikulu (palk+maksud) suurim eelarverida. Nutikat asja tegeval ettevõttel mitte.

Mis puudutab "ülekvalifitseeritud" lüpsjat, siis jälle: idioodist farmer väärib nimelist esiletõstmist. Tõenäoliselt on tal senimaani lüpsjast puudust, kui ta üleüldse enam farmerdab...

Teine asi on kõrgharitud noored, kel tegelikku töökogemust pole päevagi. Põhikool-->gümnaasium-->ülikooli baka-->ülikooli magister ja siis äkki peab midagi tegelikult tegema hakkama. Kohutav.

Mõlemad äärmused on küll kaunikesti sõnakad ja sõjakad, kuid kumbki elu edasi ei vii. Liignõudlik farmer on ilmselt juba lõpetanud tootmise, kuna kahe aasta tagune piimahinna langetamine (ja mitte langemine!) tegi päris karmi harvendust. Järelejäänud on sitkemast puust.

Lapsemeelsetele üliharitutele teeb elu kiirkoolituse kohe, kui vanemad kodunt välja viskavad. Mida peaks tegelikult rohkem praktiseerima, eriti emmed. Ei ole midagi haletsusväärsemat, kui emaga elav neljakümneviiene oma eluta mees...

Aga nagu juba korduvalt öeldud, kõrvalt on lihtne targutada, katsu ise hakkama saada. No meie pere on seni saanud. Ja kavatseme seda ka jätkata. Ilma välismaale majanduspakku jooksmata.

Tööriietesse puutuva ja töölistesse suhtumise osas olen küll nõus - siin on enamusel Eesti tööandjatel üksjagu arenguruumi. Võib ju õigustuseks öelda, et kuna tööjüud on voolav, siis on tööriiete kulu asjatu väljaminek, aga teisipid: kui palk on madal igal pool, siis peaks vähemalt tööriided olema priimad. Nende eest ei tule ju maksta riigimakse rohkem, kui käibedeklari miinuse jagu. Samas võib väike viisakas žest olla head töötajat paigal hoidvaks stiimuliks.

Vähesed ettevõtjad (ja riigiasutuste juhid) taipavad, et tegelikult tuleb nende sissetulek lihtsa töötaja kätest (ja vahel ka ajust). Aga seda tugevamad need ettevõtted on, kus juht ei pea töötegijaid mitte kontrollima, vaid suunama.