[vant]

Sujuvalt on üle mindud kalevipoja teemast ettevõtlusele ja paistab, et seal võtavad nüüd vist juba sõna ka need, kes ise vahetult asjaga kokku puutunud pole.
 Tööriietest.
 Põhimõtteliselt on kolm valikut:
 a)Kas firmaomanik(ud) lepivad töötajatega kokku, et firma annab kogu riietuse
 b)Lepitakse kokku, et töötaja ise ostab kogu riietuse
 c)Lepitakse kokku, et töötaja ostab riietuse ja see kompenseeritakse talle.
 Millegi kokkuleppimisel on eelduseks, et ka töövõtja oskaks alguses oma nõudmisi esitada, vajadusel kas või paberile panna. Pole mõtet hiljem kuskil foorumis ruiata, et tööandja ei osta...
 Jutt sellest, et küll see välismaa tööandja on hea ja meie oma tõbras, on ka selline pehmelt öeldes pool kommunisti jutt. Tõpraid on igal pool. Selge see, et skandinaavia sotsialismis on töölisel väga suured õigused ja seetõttu on siit minejal tihti suu ammuli- et oi näe, mihuke hoolivus. See hoolivus on riigi poolt ette kirjutatud, nagu ka kõik muud hoolivused- lumesajus tingimata ehitusel prille kanda, nädalavahetusel relakaga mitte lõigata jne.
 Edasi see palga jutt. Et skandinaavia tööandja justkui raatsiks maksta, meie oma mitte. Uskuge, tööandja tahab maksta alati nii vähe kui võimalik ja töötaja saada nii palju kui võimalik. Numbri paneb paika kokkulepe. Number ei saagi ju olla ühesugune sama töö eest kui võrrelda kas või riikide skp-sid. Siis võiks ju puhtalt solidaarsusest ja maailmarahu huvides töötada meiegi põllul, no ütleme,ugandalase palga eest.
 Numbri paneb üldiselt paika riigi arengutase, maksud, töö iseloom, töötaja kvalifikatsioon, nõudlus ja igasugu muud faktorid. See puudutab muidugi ettevõtlust.
  Omaette kõrgem klass ja rass on riigi ja omavalitsuse ametnikud, kus need reeglid ei pruugi kehtida ja ei kehtigi. Sinna võib ametisse saada suhteliselt juhuslike kriteeriumite läbi, kas või metoo programmi raames näiteks.