17-01-2018, 15:37 PM
Okei, panen kirja loo, mis konkreetselt minuga juhtunud ja miks ma Eestist ära läksin. Igaüks otsustab ise, et kas usub või liigitab ulmevaldkonda.
Töötasin Eesti firmas rahulikult 5a ja kobinat ei olnud, autojuhina siis. Masu alguses tuli firmasse logistikaga tegelema firma omaniku vend, kes oma firma pankrotti lasi ja uutele väljakutsetele avatud oli. Töötasin rahulikult edasi, kuni härral väga igav hakkas ja otsustas logistikapoolt reformima hakata. Varem leppisime teiste juhtidega ise kokku, et kes kus käib ja mida teeb. Enda arust oli see mõnus süsteem, mis tagas mõningase paindlikuse ilma, et kvaliteet kanataks. Härra otsustas nüüdsest ise, et kus keegi käima hakkab, ei häda, elu läheb edasi. Vahest lihtsalt ta unustas ära, et oli kellegi juba kuhugi saatnud ja oli juhuseid kus 2 autot olid samas kohas samal ajal. Kus viga näed laita, seal tule ja aita, nii ütleb vanasõna, kuid see ei käi kõigi kohta. Pakkusin välja, et teeme nii nagu enne, töö saab tehtud vähema peavaluga ja saaks lõpetada teiste juhtidega vaheldumisi nädalas ehk 2 korda 2h varem. See oli suur viga.
Järgmisena tulid Exelis koostatud nimekirjad kus tuli märkida kliendi juures viibitud aeg ja paluda ka kliendi allkiri lehele. Kliendid pööritasid silmi ja mina laiutasin käsi. Iga õhtu tuli lehed härra lauale panna koos sõidumeeriku ketastega (aasta siis oli 2009 ja kasutati kettaheitemasinaid) . Mina loll jälle, et seadus ju käsib mul kanda kaasas 28 päeva kettaid, mis pean politseile esitama nõudmise peale. Härra seepeale, et mingi seadus teda ei huvitavat ja tema kontrollib just siis sõidulehti ja kettaid kui tema soovib. Võtsin seadused näppu ja läksin firma omaniku juurde seletama asja, et nii siiski ei saa ju. See sai nagu asjast aru ja lepisime kokku, et esitan iga kell kettad kui nõutakse. Jumala needus oli minusuguse tühisusele garanteeritud... Vaikselt läksid tööpäevad selles toredas firmas ja mingil hetkel lisandusid sõidud Soome. Tööle kella 5:30 (oma autoga, kulusi ei kompenseerita, ühistransport siis veel ei liigu) ja tunni pärast sadamas olla ning 7:30 laevaga Helsinki. Seal paaris kohas vaja käia ja tagasi, kuna kohad asuvad Helsinki ja Vantaa eri otstes ja vahest tuleb ka oodata enne kui laadima saab, siis alati ei jõua 16:30 laeva ja tulin harva 3h hilisemaga tagasi. Seega, parematel juhtudel tööpäeva pikkus 5:30-19:30, kehvemal päeval lõpetasin kella 22:30 ajal. Tööleping oli mul 8h päevas ja 40h nädalas, nii nagu enamustel. Korjasin oma julguseriismed kokku ja müts näpus lähen küsima, et vaadake, päevad lähevad kole pikaks ja ületöö eest raha niikuinii ei maksta, et saaks siis vähemalt päevarahagi palgale lisaks. Ei saanud, küll aga sain teada, et ma ei tee poole päevast mitte midagi, sest vedelen kajutis ja saan ka kaks korda päevas sooja toitu süüa niipalju kui mahub ja peaksin väägade õnnelik olema. Kuna vigin läks suureks ja hakkas härrat häirima, siis tõi ta mingi tuttava venelase tööle, kes sõitis Soome vahet ja oli sellega rahul, et pool päevast ei tee midagi ja saab süüa, noh, mul oli muid kulutusi ka pere näol, neid ju ei saa sööma kaasa võtta, kahjuks.
Mingil hetkel otsustati minuga arenguvestlus läbi viia kuna minu pidevalt langev töömoraal ja mitte ülemäära entusiastlik suhtumine oli silma jäänud. Kõik ülemused aeti kohale ja mind ka. Sain palju huvitavaid asju teada enese suhtumisest ja soovidest. Näiteks seda, et eesti majanduses olla väga rasked ajad praegu ( tuletan meelde, et jutt käib aastast 2009/2010) ja ma peaksin olema väga õnnelik, et mul üldse töö on. Paljudel pole sedagi ja nad kõik tahaksid justnimelt minu töökohta. Osad olla isegi miinimumpalga eest tööd tegema ja venelane, kes Soome vahet sõidab, olla väga õnnelik. Firmal ka ei pidavat hästi minevat ja üldse ei maksta mingit ületööd kinni ja ammugi päevarahasi... ja mina pidavat siiski veel hakkama autosi remontima, sest politsei võttis minu autolt ülevaatuse Tallinna sadamas ära, kuna mootorist lahmab õli välja niipalju, et 10minutiga on mingi 10 ruutsentimeetrine loik all. See olevat ka veel minu süü, et üldse vahele jäin, neil nüüd peavalu juures.
Vegeteerisin veel mõned kuud selles firmas kuni mind ilusti ära koondati. Pole elus midagi paremat juhtunud, ausõna. Hilem küll kuulsin teisest kohast, et nad siiski lootsid, et kuna majanduses raske aeg, siis lähen tagasi roomates ja oleksin nõus olnud ümbrikupalgaga, kuid õnneks nii ei läinud. Firma ise tegutseb siiamaani ja suht edukalt, kuigi kaadrivoolavus pidavat suur olema. Mina tulin Soome peale seda ja si*amaitse pole siiani suust ära läinud sellest suhtumisest. Samas on Eestis ka normaalseid firmasi, kellele töötaja väärtus on suurem kasvõi haamri omast ja suhtumine inimlik ning arvestav. Lihtsalt mulle ei juhtunud sellist ja nüüd asjatan piiri taga.
Töötasin Eesti firmas rahulikult 5a ja kobinat ei olnud, autojuhina siis. Masu alguses tuli firmasse logistikaga tegelema firma omaniku vend, kes oma firma pankrotti lasi ja uutele väljakutsetele avatud oli. Töötasin rahulikult edasi, kuni härral väga igav hakkas ja otsustas logistikapoolt reformima hakata. Varem leppisime teiste juhtidega ise kokku, et kes kus käib ja mida teeb. Enda arust oli see mõnus süsteem, mis tagas mõningase paindlikuse ilma, et kvaliteet kanataks. Härra otsustas nüüdsest ise, et kus keegi käima hakkab, ei häda, elu läheb edasi. Vahest lihtsalt ta unustas ära, et oli kellegi juba kuhugi saatnud ja oli juhuseid kus 2 autot olid samas kohas samal ajal. Kus viga näed laita, seal tule ja aita, nii ütleb vanasõna, kuid see ei käi kõigi kohta. Pakkusin välja, et teeme nii nagu enne, töö saab tehtud vähema peavaluga ja saaks lõpetada teiste juhtidega vaheldumisi nädalas ehk 2 korda 2h varem. See oli suur viga.
Järgmisena tulid Exelis koostatud nimekirjad kus tuli märkida kliendi juures viibitud aeg ja paluda ka kliendi allkiri lehele. Kliendid pööritasid silmi ja mina laiutasin käsi. Iga õhtu tuli lehed härra lauale panna koos sõidumeeriku ketastega (aasta siis oli 2009 ja kasutati kettaheitemasinaid) . Mina loll jälle, et seadus ju käsib mul kanda kaasas 28 päeva kettaid, mis pean politseile esitama nõudmise peale. Härra seepeale, et mingi seadus teda ei huvitavat ja tema kontrollib just siis sõidulehti ja kettaid kui tema soovib. Võtsin seadused näppu ja läksin firma omaniku juurde seletama asja, et nii siiski ei saa ju. See sai nagu asjast aru ja lepisime kokku, et esitan iga kell kettad kui nõutakse. Jumala needus oli minusuguse tühisusele garanteeritud... Vaikselt läksid tööpäevad selles toredas firmas ja mingil hetkel lisandusid sõidud Soome. Tööle kella 5:30 (oma autoga, kulusi ei kompenseerita, ühistransport siis veel ei liigu) ja tunni pärast sadamas olla ning 7:30 laevaga Helsinki. Seal paaris kohas vaja käia ja tagasi, kuna kohad asuvad Helsinki ja Vantaa eri otstes ja vahest tuleb ka oodata enne kui laadima saab, siis alati ei jõua 16:30 laeva ja tulin harva 3h hilisemaga tagasi. Seega, parematel juhtudel tööpäeva pikkus 5:30-19:30, kehvemal päeval lõpetasin kella 22:30 ajal. Tööleping oli mul 8h päevas ja 40h nädalas, nii nagu enamustel. Korjasin oma julguseriismed kokku ja müts näpus lähen küsima, et vaadake, päevad lähevad kole pikaks ja ületöö eest raha niikuinii ei maksta, et saaks siis vähemalt päevarahagi palgale lisaks. Ei saanud, küll aga sain teada, et ma ei tee poole päevast mitte midagi, sest vedelen kajutis ja saan ka kaks korda päevas sooja toitu süüa niipalju kui mahub ja peaksin väägade õnnelik olema. Kuna vigin läks suureks ja hakkas härrat häirima, siis tõi ta mingi tuttava venelase tööle, kes sõitis Soome vahet ja oli sellega rahul, et pool päevast ei tee midagi ja saab süüa, noh, mul oli muid kulutusi ka pere näol, neid ju ei saa sööma kaasa võtta, kahjuks.
Mingil hetkel otsustati minuga arenguvestlus läbi viia kuna minu pidevalt langev töömoraal ja mitte ülemäära entusiastlik suhtumine oli silma jäänud. Kõik ülemused aeti kohale ja mind ka. Sain palju huvitavaid asju teada enese suhtumisest ja soovidest. Näiteks seda, et eesti majanduses olla väga rasked ajad praegu ( tuletan meelde, et jutt käib aastast 2009/2010) ja ma peaksin olema väga õnnelik, et mul üldse töö on. Paljudel pole sedagi ja nad kõik tahaksid justnimelt minu töökohta. Osad olla isegi miinimumpalga eest tööd tegema ja venelane, kes Soome vahet sõidab, olla väga õnnelik. Firmal ka ei pidavat hästi minevat ja üldse ei maksta mingit ületööd kinni ja ammugi päevarahasi... ja mina pidavat siiski veel hakkama autosi remontima, sest politsei võttis minu autolt ülevaatuse Tallinna sadamas ära, kuna mootorist lahmab õli välja niipalju, et 10minutiga on mingi 10 ruutsentimeetrine loik all. See olevat ka veel minu süü, et üldse vahele jäin, neil nüüd peavalu juures.
Vegeteerisin veel mõned kuud selles firmas kuni mind ilusti ära koondati. Pole elus midagi paremat juhtunud, ausõna. Hilem küll kuulsin teisest kohast, et nad siiski lootsid, et kuna majanduses raske aeg, siis lähen tagasi roomates ja oleksin nõus olnud ümbrikupalgaga, kuid õnneks nii ei läinud. Firma ise tegutseb siiamaani ja suht edukalt, kuigi kaadrivoolavus pidavat suur olema. Mina tulin Soome peale seda ja si*amaitse pole siiani suust ära läinud sellest suhtumisest. Samas on Eestis ka normaalseid firmasi, kellele töötaja väärtus on suurem kasvõi haamri omast ja suhtumine inimlik ning arvestav. Lihtsalt mulle ei juhtunud sellist ja nüüd asjatan piiri taga.