[viplala]

Ma arvan, et me arvame, et me oleme viimased saurused kelle teadmiste ja oskuste najal maailm veel püsti püsib. Me arvame, et tulevased põlved 
on juba ette hukka määratud, kuna nad ei oska Jumzi nukkvõlli puhtaks lakkuda õige nurga alt või veedavad oma aega rohkem netist porri vahtides kui kodus nõusid pestes.
Me arvame, et me teame mis tulevik toob, sest me oleme seda ju näinud, muidu meid ei oleks ju siin. Me arvame, et kõige alus siin elus on just meie oskused ja teadmised ning ainus võimalus elus hakkama saada on kasutada just neid tarkuseterasid. Tegelikult meie olemegi kõige targemad

See kõik oleks muidugi õige kui ajaloo kodar ainult ringiratast käiks. Õnneks muudab ratas ka suunda vahepeal ning sama kiirelt kui ader muutub ilma mootorita vanarauaks, muutuvad ka vastavad teadmised folklooriks. Kui täna tuleks mõni ürgne esiisa ja hakkaks teile teadmisi edasi andma, kuidas elu ainus eesmärk on oskus toikaga puukoore seest üraskeid korjata, et muidu surete raskel ajal nälga, see poleks ju eriti tõsiselt võetav või järgitav, või kuidas? Sama teema on ka tänaste põlvedega. Kedagi ei pruugi huvitada see Jumzi lakutud nukk, sest tulevikus on olemas 3D printer, mis suudab molekulaartasandil ise selle valmis printida, vaja oleks hoopis oskust taoline proge kirjutada või seda kasutada. Ja siit jõuamegi sinna, et äkki peaks õpetama oma lastele hoopis Linuxis programmeerimist kolmel erineval viisil, mitte takistama lapsi tatti pidi arvutis istumast. Olete muidu mõelnud selle peale, et äkki see takistamine hoopis pärsib nende tulevikku, erinevalt teie arusaamadest nukkvõlli olemusel baseeruvast elust? 

Muutustega kaasnevad alati ka igasugu muud muutused, nii need mis meile ei meeldi, mida meie ei ole teinud ega teeks, ja ka need mis peale meie ka pea kõikidele teistele eriti ei meeldi. See on kahjuks paratamatus, kuid mitte alati halb. Ka kõige negatiivsemad muutused tekitavad omakorda muutusi millest kasvabki välja tulevik. Kui ma vaatan ajas tagasi läbi inimkonna ajaloo, siis mulle küll meeldib see mis ma siin ja praegu näen. Ma ei usu, et suures plaanis asjad väga hullemaks läheksid ja inimkonna areng seiskuks. Pigem on teema meie kartustel, mis tekivad meile omaseks saanud keskkonna muutuste tõmbetuultes.

Elu on alati olnud muutustes. Alati on tulevik olnud tume, lapsed lollid, noored hukas ja kohe kui ma ära suren kukub maailm kokku. Aga äkki ei kuku. Äkki me ise oleme lollid ja tagurlikud pidurid kelle ainus mure on omi teadmistest ja arusaamadest reegleid kehtestada ning tänu sellele visata võimalikult palju kaikaid kodaratesse uutele põlvedele. Olete sellele mõelnud...