[mossepower]

Ka meie perepoeg venitas peale kooli oma lapsepõlve pikemaks  ja sattus  muu hulgas ka Austraaliasse .
Palk oli Eesti mõistes hea ja kohapeal sai selle eest kamba peale korteri üürida ja jäi ülegi . Kahjuks ei olnud meie pere lugu nii õnneliku lõpuga kui ksf Jankal. 
  Asi lõppes sellega ,et aastaga säästetud  raha kulutas poiss mõõda Kagu Aasiat  ringi kolades ära ja oli siis kõpsti Eestis  tagasi.Töötas veel ka Norras ja Rootsis kuid nüüd toimetab juba mõnda aega kodumaal. 
Proovin ise näha asjas siiski ka positiivset, tore on lapselapsi kasvamas näha ja nendega emakeeles suhelda .

Eestlastel kipub olema selline sissesööbind v. emapiimaga kaasaantud kohustus, et peaks võimalikult kasinalt elama ja pidevalt raha säästma ja kõrvale panema. Elulise näitena on kasvõi A.H. Tammsaare, Tõde ja õigus, kui väga armastatud ja lugupeetud rahvuslik töötegemise õpik.

Endal juba julgelt 15+ erinevat tuttavat Austraalias käinud ja paljudel oli ka algne eesmärk raha kõrvale panna. Õnnestus see üsna üksikutel ja vähesel määral. Ebaõnnestumine tuleneb sellest, et lisaks eestlastele on seal ka väga palju teistest rahvustest valgetest inimestest seljakotirändureid ja igasugu tegelinskeid. Teistest riikidest pärit inimeste jaoks on selline reisimine rohkem aga elu nautimiseks ja enese täiendamiseks.

Lisaks on ka selline asjaolu, et odavates hostelites, mis noortele seljakotiränduritele taskukohased on, käib igal õhtul raju pidu ning raha kipubki igapäevaselt erinevate asjaga kaasaskäivate meelemürkide peale ära kuluma. Tagasihoidlikel eestlastel ongi tihtipeale seetõttu soov, kalduvus kamba peale oma korter võtta, et rahulikult elada kuna Eestis harjutud pigem rahulikuma eluga kui iga päev pidu panema.

Ja sellises keskkonnas olles vaatab ka eestlane otseloomulikult, et miks mina elan selleks, et töötada kui pigem võiks töötada selleks, et elada. Sellist meele/suhtumise muutust olen üsna palju kõrvalt tähele pannud. Ja seetõttu kipubki elustiil selliseks minema, et teenitakse hunnik raha, siis nauditakse elu ja kui raha otsas siis hakatakse uuesti töö peale mõtlema. Õige eestlane kipuks aga kohusetundlikult kogu aeg tööl käima.

Ise ei poolda otseselt kumbagi, lillelapsena lõputut elunautimist ega ka eestlaslikku "ennast surnuks" töötamist. Tõde on kusagil vahepeal ja kindlasti igaühe jaoks veidi erinev.

Eelnev arutelu kehtib muidugi kohustusteta noorte kohta. Kui ikka oled juba omale täiskasvanute kohustused võtnud (nt. naine & laps, pangalaenud vms.), siis sellise suhtumisega ära ei ela. Seega oma jutuga mitte mingil juhul ei taha õigustada neid, kes selliste kohustuste eest "laia ilma rändama" põgenevad kuigi ka see on kahjuks üsna levinud variant.