19-07-2019, 18:54 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 25-08-2019, 06:29 AM ja muutjaks oli alfredo.)
Lgp.mäger, anna andeks, kui nüüd edasised sündmused ette ära räägin.
Eelmäng
õhtal, kella 23.15 paiku algab ameerika kodudes teleotseülekanne kuumissioonilt. Ennem veel praetakse kotletti ja installeritakse need saiavahelisse ruumi, peale loomulikult magus gaseeritud jook. Lapsed on puhtaks pestud ja kasitud, valge rassi ülemvõimus pole hetkel kahtluseraasugi.
Äktion
Ja sealt ta tuleb, Kuu ma mõtlen, üha lähemale. Operatsioon "Kolme jalaga kindlal pinnal" õnnestub ilma naljata. Isegi tolmu ei tõuse, niivõrd kindel oli resisööri käsi. Näidatakse lummavaid maastikke ja tonnide kaupa tuhkjaid kraatreid. Luiis Aamstong teeb mõned kohmakad sammud allakäigutrepil ja puhub kaamerasse naeratades oma igikuulsad sõnad - väike samm inimese jaoks ja veel väikesem inimkonnale. Kõik plaksutavad ja matsutavad rahulolevalt, tublid poisid, mitte mingid kuradi kommerid. Julgemad teevad nikku, ilma kübarata.
President Nikson teatab traagilisel ilmel, kui hästi on ämeerika hakkama saanud ja surub kosmosekauboidel kätt. Vaatergeidini on jäänud kolm aastat, neli kuud ja kaks päeva. Õnneks ei tea seda veel keegi. Seejärel hakatakse tagasi tulema.
Teine osa
Algul on kõik kontrolli alla, tõusva Maa taustal tehakse selfisid ja maitstakse põltsama õunamarmelaadi. Kuid tehniline rike ei lase end kaua oodata. Tundub et kus häda kõige lähemal, seal peagi jama majas. Aga ei. Kuuratsanikud on kindlad, et suudavad abruumis, kus hoiti moppe ja vanu kummikuid, üle elada mitmepäevase reisi läbi tühjuse. Selleks valmistatakse vanast gaasimaskist õhuionisaator ja uriinile leitakse taaskasutusvõimalus. Ka küpsised nummerdatakse. Väheste televiisorite ette on naelutatud juba ka Nõukogudemaa eesrindlased, kes traagilisele sündmusele innukalt kaasa elavad, peetakse miitinguid. Saadetakse ühistelegramm. Kurjast ja vaenulikust keskkonnast lahutab ilmaruumirändureid ju vaid paar sentimeetrit imeõhukest alumiiniumi ja pisikeste kanaada hanepoegade sulgi! Van helleni vööst ei tea keegi veel halligi.
Järelmäng
Palvetatakse. Side kaob. Palvetatakse uuesti. Side taastub. Nüüd tuleb kuumoodulil teine ots ette keerata, et ei nähtaks punast kukke. Väikesed pahad vietkongid asuvad sihtima. Kahjuks ei ole maa pealt veel mitte midagi näha. Komandör hakkab seepeale psihhuitama. Nähtavus on tõesti shiit. Ta teibitakse harja külge ja suletakse kingakarpi, juhtimise võtab üle kolmas tüürimees. Õnneks on aknale joonistatud märklaud. Sihitakse veel hoolikamalt ja rannavalvelaevastiku otsingukopter jõuab kaks sekundit pärast ookeanisse sulpsatamist sündmuskohale. Kogu meerika ohkab rõõmust, tehakse triipu. Vedurid lasevad vilet, mõni vaiksemalt, mõni koledama häälega. Ka mafioosnikud katkestavad hetkeks raske päevatöö. Labidaile antakse pisut puhkust, keegi nuuskab nina. Isegi kiireltkõvanev betoon püüab kahanemisel mitte krabiseda, et ülev hetk ei kaoks, taamal tilgub higi. Vietkongid sülgavad seepeale südametäiega ja istutavad oma aakaad sohu. Dsonn Fetserald Kennedi nimelises kosmosekeskuses langeb pikalt püsind pinge, julgemad suudlevad. Teispool maakera, seevastu, lüpstakse rekordgraafikus kitsi ja kogu üleplaaniline toodang saadetakse kangelastele. Kosuge poisid, kosuge. Ikkagi inimesed.
Eelmäng
õhtal, kella 23.15 paiku algab ameerika kodudes teleotseülekanne kuumissioonilt. Ennem veel praetakse kotletti ja installeritakse need saiavahelisse ruumi, peale loomulikult magus gaseeritud jook. Lapsed on puhtaks pestud ja kasitud, valge rassi ülemvõimus pole hetkel kahtluseraasugi.
Äktion
Ja sealt ta tuleb, Kuu ma mõtlen, üha lähemale. Operatsioon "Kolme jalaga kindlal pinnal" õnnestub ilma naljata. Isegi tolmu ei tõuse, niivõrd kindel oli resisööri käsi. Näidatakse lummavaid maastikke ja tonnide kaupa tuhkjaid kraatreid. Luiis Aamstong teeb mõned kohmakad sammud allakäigutrepil ja puhub kaamerasse naeratades oma igikuulsad sõnad - väike samm inimese jaoks ja veel väikesem inimkonnale. Kõik plaksutavad ja matsutavad rahulolevalt, tublid poisid, mitte mingid kuradi kommerid. Julgemad teevad nikku, ilma kübarata.
President Nikson teatab traagilisel ilmel, kui hästi on ämeerika hakkama saanud ja surub kosmosekauboidel kätt. Vaatergeidini on jäänud kolm aastat, neli kuud ja kaks päeva. Õnneks ei tea seda veel keegi. Seejärel hakatakse tagasi tulema.
Teine osa
Algul on kõik kontrolli alla, tõusva Maa taustal tehakse selfisid ja maitstakse põltsama õunamarmelaadi. Kuid tehniline rike ei lase end kaua oodata. Tundub et kus häda kõige lähemal, seal peagi jama majas. Aga ei. Kuuratsanikud on kindlad, et suudavad abruumis, kus hoiti moppe ja vanu kummikuid, üle elada mitmepäevase reisi läbi tühjuse. Selleks valmistatakse vanast gaasimaskist õhuionisaator ja uriinile leitakse taaskasutusvõimalus. Ka küpsised nummerdatakse. Väheste televiisorite ette on naelutatud juba ka Nõukogudemaa eesrindlased, kes traagilisele sündmusele innukalt kaasa elavad, peetakse miitinguid. Saadetakse ühistelegramm. Kurjast ja vaenulikust keskkonnast lahutab ilmaruumirändureid ju vaid paar sentimeetrit imeõhukest alumiiniumi ja pisikeste kanaada hanepoegade sulgi! Van helleni vööst ei tea keegi veel halligi.
Järelmäng
Palvetatakse. Side kaob. Palvetatakse uuesti. Side taastub. Nüüd tuleb kuumoodulil teine ots ette keerata, et ei nähtaks punast kukke. Väikesed pahad vietkongid asuvad sihtima. Kahjuks ei ole maa pealt veel mitte midagi näha. Komandör hakkab seepeale psihhuitama. Nähtavus on tõesti shiit. Ta teibitakse harja külge ja suletakse kingakarpi, juhtimise võtab üle kolmas tüürimees. Õnneks on aknale joonistatud märklaud. Sihitakse veel hoolikamalt ja rannavalvelaevastiku otsingukopter jõuab kaks sekundit pärast ookeanisse sulpsatamist sündmuskohale. Kogu meerika ohkab rõõmust, tehakse triipu. Vedurid lasevad vilet, mõni vaiksemalt, mõni koledama häälega. Ka mafioosnikud katkestavad hetkeks raske päevatöö. Labidaile antakse pisut puhkust, keegi nuuskab nina. Isegi kiireltkõvanev betoon püüab kahanemisel mitte krabiseda, et ülev hetk ei kaoks, taamal tilgub higi. Vietkongid sülgavad seepeale südametäiega ja istutavad oma aakaad sohu. Dsonn Fetserald Kennedi nimelises kosmosekeskuses langeb pikalt püsind pinge, julgemad suudlevad. Teispool maakera, seevastu, lüpstakse rekordgraafikus kitsi ja kogu üleplaaniline toodang saadetakse kangelastele. Kosuge poisid, kosuge. Ikkagi inimesed.