[viplala]

Siin on veel mitu kavalust, kuidas loodus on ettetulevate sitalaadungite ja kuivaperioodidega hakkama saama õppinud, aga kõige aluseks on ioonide liikumine vesilahuses (mis ei pea alati olema mitte vaba vesi, vaid ka osakeste pinnale seotud vedelik kõlbab). Väga oluline tundub olema mükoriisa, millest me veel suurt midagi ei tea.

Ma ei mõista seda tsüdeemi eriti, aga maru kavalalt on see välja mõeldud küll.

Jah sellest ma suures pildis saan aru, kuidas sisteema enamjaolt toimib kasvu ajal aga arusaamatuks jääb siiski vedeliku suur osakaal kevadel, kui kaselt ja vahtralt mahla võetakse. Sellist ulmelist vee liikumist ei saa minu meelest seletada ainult läbi rakkude aurustamise või ioonide liikumisega... midagi peab seal veel olema mis märkamatuks jääb. 

Ma hakkasin mõtlema, et äkki on tegemist öise ja päevase temperatuuride vahest tingitud muutusega. Kevadel on öine temp üsna madal ja tänu sellele tõmbub ka puu kokku, päeval soojaga paisub. Öisel ajal surutakse vedelik edasi üles poole, päeval kui puit paisub, tekib X kohtadesse alarõhk, mis siis kandub juurteni välja. Üsna puusalt tulistatud teooria aga ega ma suuda midagi targemat ka välja mõelda.