[viplala]

Oli üks traktor kolhooside algusajal, vist KD ehk kata millel oli sisselaske kollektori vahel lihtne elementaarkarburaator just nimelt vee jaoks. 
Isa rääkis, et sügisel kündmise ajal andis täitsa tunda kui vesi otsa sai. Nii et päris kõrvade vahel ainult asi pole. Lihtsamal mootoril on veest isegi abi.

Selleks peab teadma täpselt mida vesi seal mootoris tegi ja kuidas mootori süsteem töötas ning milliseid kütuseid kasutati jne. Võibolla kasutati vett seal tänapäevase intercooleri asemel, võibolla mingi selle aja kütuste omaduste pärast vms. Võibolla oli terve mootor konstrueeritud vastavalt, et oleks vajadus veega mängida. Kuid see kõik ei laiene automaatselt kõikidele mootoritele maailmas ning rusikareegliks ökonoomsuse saavutamisel. Ainus teema võiks olla jahutus, kuid ka seal tekib küsitavusi tänapäevaste teadmiste kõrval. Esiteks miks peaks võtma silindri mahtuvusest ära veega ruumi, kui seda annaks säilitada intercooleri kasutamisega. Vesi põlemisel kasulikku rolli ei mängi, pigem toob litakat alla. Vee osakaalu suhtes saaks vabalt rohkem kütust või õhku silindrisse juhtida. Olen kuulnud ka sellist väidet, et vesi lõhustub silindris vesinikuks ja hapnikuks, mis on minu meelest samuti täielik jama.

Kui keegi mulle ära seletaks kuidas tõstab vesi mootori võimsust... Ka ökonoomsus peaks läbi võimsuse kasvu tekkima, sest vastasel juhul on tegemist mootori kägistamisega, mis sobib mu teooriaga vee omaduste suhtes kütuses, ülihästi.  Omaette teema on muidugi persetunnetus rooli taga. Üldiselt kipub ka see olema kaldu vastavalt sinna poole mida parasjagu usud või sumpsist kuuled. Momendil jääks vee suhtes vägagi kahtlevale seisukohale.