[v6sa]

Ega ma udupeenelt kõrgel rõhul toimetava kõrgpingeülelöögi füüsikat jaga, aga koolist on meelde jäänud nii.

Töötamisel kattuvad küünla elektroodid mitmesuguse huvitava materjaliga. Osa sellest on teatud oludes ära põlev, osa on jääv. No meie kütuste juures tundub, et seda jäävat on märkmisväärses koguses.

Mida paksem on kultuurkiht elektroodidel, seda rohkem peab volte juhtmesse kokku pressima, et säde kontaktide vahelt üle lööks. Mida kõrgemaks aetakse pinge, seda väiksemaks jääb sädeme energia sama primaarpinge juures (mäletate, energia jäävuse seadus ja alati läheb osa maksudeks). Ehk mida šitem on küünal, seda lahjemaks jääb säde. Mida lahjemaks jääb säde, seda väiksema tsooni see süütab esimestel kriitilistel millisekunditel. Vahe on väike, aga mõnel puhul määrava tähtsusega. Siinkohal tuleb siis meeles pidada, et meil on kasutada seesama üks konkreetne pool selle konkreetse mootori küljes. Kui panna võimsam pool, saab küünalde vahetust edasi lükata... Mida väiksema tsooni suudab küünal aga süüdata, seda aeglasemalt liigub põlemisfront silindris. Mida aeglasemalt see liigub, seda halvem on efektiivsus (ja nigelamad heitgaasid). Mäletate, siin räägitakse napilt üle piiri olevast katlast.

Samasugune efekt on ka liigse sädevahe tekkimisel. Kui puhta kütusega ja hea hooldusega mootoris küünlad väga kaua töötavad, siis kuluvad elektroodid sedapalju, et enam ei suvatse sekundaarpinge hüpata läbi sädevahe (mäletete, kõrge rõhk), vaid paneb juhtmest õkva mättasse. Ega ta loll ole, et kitsasse kohta poeb.

Tõenäoliselt on siin veel midagi, aga kogemus on seda ülimalt lihtsustatud arutluskäiku kinnitanud küll: uute küünaldega käib mootor paremini, kuigi ka vana küünal veel praksub kontrollimisel.