26-09-2018, 20:01 PM
... jätkame siis oma matkaga.
Olles siis tuisanud matkateele tagasi oma moodsa, käsitsi reguleeritava küttepumbaga, panime järgmiseks sihiks Voronezi.
Ehhki meil oli kaasas täiesti usaldusväärne maakaart - mitu värvi, palju huvitavaid kohanimesid, kaks erinevat poolt, ühtlasi oli ta ka kergesti volditav ja vägagi kergesti pealeistutav, jäi meie lp hr Direktor Paljurännanu pidevalt usaldama mingit täiesti mõttetut kandilist jublakat. Kinnitas selle otse esiklaasile - ja seda unikaalsele vanaautole, mille erinevad värvilaigudki on juba looduskaitse all, halloo! - ja muudkui vaatas sealt midagi. Kohalikud inimesed kutsusid seda Dziii-Piii-Esssiks, ja osutasid tema vastu samasugust arusaamatut lugupidamist, mistõttu tuli teda peatuspaikades pidevalt diivani alla v kindalaekasse peita.
Eriti hämmastav oli see, et selle jublaka sees elas naispäkapikk, kes pidevalt tegi märkusi sõiduki kiiruse ja suuna osas. Kuigi me korduvalt soovitasime tal 'iseennast ümber kalkuleerida', jätkas nimetet naiskodanik pidevalt nõuannete väljastamist. Otsustasime lõpuks, et ilmselt on see mõeldud ainult hr Direktori kõrvadele - näiteks kuldsel tandemil Krjukovil ja Kibuspuul oli kunagi selline sketsh, kus üks oli Direktor ja teine Sekretar ja viimane osutas pidevalt lõputuid teenuseid, nagu näiteks telefoni hargilt tõstmine v puu otsas käona kukkumine - ja me võime seda kindlameelsete eesti meestena rahulikult ignoreerida.
Sõnaga, kihutasime me Voronezi välja ja seal leidsime ühe täiesti võrratu korteri, millel oli täiesti võrratu sisehoov (vt pilti all kus meie Peaekspert nr 2 ei suutnud terve hommiku ühtegi kultuurset sõna kuuldavale tuua) ja veelgi võrratum perenaine. Aga kuna me enne sinna jõudmist hakkasime liiga hoolikalt eelviidat naispäkapikku kuulama, oleks me selle käigus pea-aegu alla ajanud kohaliku autofanaatiku. Nimelt tormas mingil ristmikul meie juhipoolse külje alla ise-ehitatud tsiklil keegi noorsand, kes meeleheitlikult üritas kehamärkide ja ebastabiilse sõidustiiliga märku anda, et ta soovib meiesuguste marslastega kontakti astuda. Härra Direktorile meenutas see kõik ühte ulmefilmi, kus taeva- ja maa-tegelased üritavad üksteisega kontakti astuda, ent kuna ufonaudid on väiksed kui putukad, siis nad lüüakse tüütult sumisevate kärbeste pähe maha.
Õnnekaupa läksime üle kõigi vangistatud rahvaste ühisele keelele ja selgus, et noosand on kogu oblasti ainuke Ameerika autode taastaja ja ta ei suutnud taeva õnne uskuda, et keset hilist ja täherikast ööd kodulinnas jääb ta ühele sellisele lihtsalt alla. Siis kui hr Direktor Paljurännanu oma värvirikka elu võimsaimad kaardid lauda lõi ja noore spetsialisti pea-aegu hulluks ajaks juttudega sellest, mis autosid tal on olnud ja mis autodega eestlased (automoto eestlased siis) üldse garaazis aega veedavad, siis hakkas tunduma, et me jääme terveks ööks sinna teeristile.
Kuna aga selgus, et samale klubiliikumisüritusele Krasnodari tulev järgmine tiim hakkab meile pea järgi jõudma (kaasas ka järgmine orginaalne küttepump) otsustasime, et lokkav fännivaimustus on äge, aga lebada mõnusal välivoodil on veelgi parem. Mõeldud, tehtud.
Olgu öeldud ka, et Vornez on suur tööstus- ja põllumajandussaaduste ja toodete tootja, energeetika ning keemiaettevõtete asupaik ning väga kuulsa nn mustmullavööndi piirkond, lõpuks, Eestis on tuntud ka kui paik, kus asuvad Tartu Ülikoolist ära viidud kunstivarad.
Järgmine hommik oli meie jaoks veelgi päiksepaistelisem, ning olles oma äsja saabunud küttepumba Peaekspertide kiirete ja täpsete randmeliigutusega installeerinud (vt pilti all), tormasime järgmise suurema sihtlinna, Rostov-na-Donu poole, väikse vahepeatusega 1/6 maakera konkurentsitult kõige koledamate sisse-ja väljasõidu teedega alevisse, nimega Millerovo. No positiivse poole pealt võib teatada, et seal on vähemasti kaks diskopaika
Sõnaga, selle piirkonna kiirmaanteed (neil tuleb ka veidi tasu maksta iga natukese aja eest, aga see on tõesti odav) on head, ja meie meeleolu kirgas. Kuna olime jõudnud piirkonda, mida iseloomustavad igat eesti korralikku farmerit vaid ainult unenägudes külastavad kivivabad hiigel-põllumassiivid, tuli meile meelde ka mitu töökate lõunamaalaste rahvajuttu (üks näiteks on vahvast viinamarja-rikka maa põllumehest, kes aitab teist meest puu otsast alla nööri abil) ja edasisõitu kaunistasid ühe vaimukamad teeäärsed söögimajad - näiteks Mosse-WiFi tüüpi asutused.
Ees ootasid uued kilomeetrid täis kalambuure ja rahvamuistendeid ja Pontiac laulis kui orel.
Või vähemasti nii meile see hetkel tundus.....
Olles siis tuisanud matkateele tagasi oma moodsa, käsitsi reguleeritava küttepumbaga, panime järgmiseks sihiks Voronezi.
Ehhki meil oli kaasas täiesti usaldusväärne maakaart - mitu värvi, palju huvitavaid kohanimesid, kaks erinevat poolt, ühtlasi oli ta ka kergesti volditav ja vägagi kergesti pealeistutav, jäi meie lp hr Direktor Paljurännanu pidevalt usaldama mingit täiesti mõttetut kandilist jublakat. Kinnitas selle otse esiklaasile - ja seda unikaalsele vanaautole, mille erinevad värvilaigudki on juba looduskaitse all, halloo! - ja muudkui vaatas sealt midagi. Kohalikud inimesed kutsusid seda Dziii-Piii-Esssiks, ja osutasid tema vastu samasugust arusaamatut lugupidamist, mistõttu tuli teda peatuspaikades pidevalt diivani alla v kindalaekasse peita.
Eriti hämmastav oli see, et selle jublaka sees elas naispäkapikk, kes pidevalt tegi märkusi sõiduki kiiruse ja suuna osas. Kuigi me korduvalt soovitasime tal 'iseennast ümber kalkuleerida', jätkas nimetet naiskodanik pidevalt nõuannete väljastamist. Otsustasime lõpuks, et ilmselt on see mõeldud ainult hr Direktori kõrvadele - näiteks kuldsel tandemil Krjukovil ja Kibuspuul oli kunagi selline sketsh, kus üks oli Direktor ja teine Sekretar ja viimane osutas pidevalt lõputuid teenuseid, nagu näiteks telefoni hargilt tõstmine v puu otsas käona kukkumine - ja me võime seda kindlameelsete eesti meestena rahulikult ignoreerida.
Sõnaga, kihutasime me Voronezi välja ja seal leidsime ühe täiesti võrratu korteri, millel oli täiesti võrratu sisehoov (vt pilti all kus meie Peaekspert nr 2 ei suutnud terve hommiku ühtegi kultuurset sõna kuuldavale tuua) ja veelgi võrratum perenaine. Aga kuna me enne sinna jõudmist hakkasime liiga hoolikalt eelviidat naispäkapikku kuulama, oleks me selle käigus pea-aegu alla ajanud kohaliku autofanaatiku. Nimelt tormas mingil ristmikul meie juhipoolse külje alla ise-ehitatud tsiklil keegi noorsand, kes meeleheitlikult üritas kehamärkide ja ebastabiilse sõidustiiliga märku anda, et ta soovib meiesuguste marslastega kontakti astuda. Härra Direktorile meenutas see kõik ühte ulmefilmi, kus taeva- ja maa-tegelased üritavad üksteisega kontakti astuda, ent kuna ufonaudid on väiksed kui putukad, siis nad lüüakse tüütult sumisevate kärbeste pähe maha.
Õnnekaupa läksime üle kõigi vangistatud rahvaste ühisele keelele ja selgus, et noosand on kogu oblasti ainuke Ameerika autode taastaja ja ta ei suutnud taeva õnne uskuda, et keset hilist ja täherikast ööd kodulinnas jääb ta ühele sellisele lihtsalt alla. Siis kui hr Direktor Paljurännanu oma värvirikka elu võimsaimad kaardid lauda lõi ja noore spetsialisti pea-aegu hulluks ajaks juttudega sellest, mis autosid tal on olnud ja mis autodega eestlased (automoto eestlased siis) üldse garaazis aega veedavad, siis hakkas tunduma, et me jääme terveks ööks sinna teeristile.
Kuna aga selgus, et samale klubiliikumisüritusele Krasnodari tulev järgmine tiim hakkab meile pea järgi jõudma (kaasas ka järgmine orginaalne küttepump) otsustasime, et lokkav fännivaimustus on äge, aga lebada mõnusal välivoodil on veelgi parem. Mõeldud, tehtud.
Olgu öeldud ka, et Vornez on suur tööstus- ja põllumajandussaaduste ja toodete tootja, energeetika ning keemiaettevõtete asupaik ning väga kuulsa nn mustmullavööndi piirkond, lõpuks, Eestis on tuntud ka kui paik, kus asuvad Tartu Ülikoolist ära viidud kunstivarad.
Järgmine hommik oli meie jaoks veelgi päiksepaistelisem, ning olles oma äsja saabunud küttepumba Peaekspertide kiirete ja täpsete randmeliigutusega installeerinud (vt pilti all), tormasime järgmise suurema sihtlinna, Rostov-na-Donu poole, väikse vahepeatusega 1/6 maakera konkurentsitult kõige koledamate sisse-ja väljasõidu teedega alevisse, nimega Millerovo. No positiivse poole pealt võib teatada, et seal on vähemasti kaks diskopaika
Sõnaga, selle piirkonna kiirmaanteed (neil tuleb ka veidi tasu maksta iga natukese aja eest, aga see on tõesti odav) on head, ja meie meeleolu kirgas. Kuna olime jõudnud piirkonda, mida iseloomustavad igat eesti korralikku farmerit vaid ainult unenägudes külastavad kivivabad hiigel-põllumassiivid, tuli meile meelde ka mitu töökate lõunamaalaste rahvajuttu (üks näiteks on vahvast viinamarja-rikka maa põllumehest, kes aitab teist meest puu otsast alla nööri abil) ja edasisõitu kaunistasid ühe vaimukamad teeäärsed söögimajad - näiteks Mosse-WiFi tüüpi asutused.
Ees ootasid uued kilomeetrid täis kalambuure ja rahvamuistendeid ja Pontiac laulis kui orel.
Või vähemasti nii meile see hetkel tundus.....