27-09-2018, 11:14 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 27-09-2018, 11:24 AM ja muutjaks oli koterman.)
Nii nagu eelnevas osas reisijutt pooleli jäi, olime siis kihutamas, mööda kvaliteetset kiirmaanteed järgmise sihtlinna poole.
Päike paistis, tuju oli reibas ja tihedas liiklusvoos püsimiseks tuli usinasti põigelda Kamzade, Scaniate, Mazide, Freightliner'ite (neid on päris sagedasti näha) ning Ural'ide jpt vahel. Haagistega nad kõik, muidugi. Nagu vene raskeautotööstust tunduvad inimesed võivad teile pajatada, siis mitte kõik need veokad ei sõida ühtlaselt, kiiresti ja ammugi mitte tossamisvabalt. Sestap hindasime sisse seda tõelisele arengumaale iseloomulikku 'soljarka' vingu, ümisesime viiskest '...ja meil laulud aitavad elada-võita...' ning lugesime spordi mõttes kokku erakätes olevate sõidukite enam v vähem tuntud nimesid, viimaste hulgas paistsid ühe populaarsemad (lisaks vanale vene tehnikale) olema Hiina ja Lõuna-Korea päritolu masinad.
Siis - nagu ikka - teatas hr Direktor, et aeg on mõnda Lukoil'i, Tatneft'i, Tjumeni Naftakompanii, KubanNeft'i v Rosnefti vms naftafirma tanklasse pöörata ja taas paaki täita (Pontiac'i kulunorm püsis kaunis ühtlaselt ca 15L juures per 100km, ja kohalik kütteliiter jäi ca 41...43 RBL per liiter tasemele). Ettepanek tähendas, et ka kaardilugeja-tüürman saab samuti ühe ergutava hommikuse kohvi ja samuti saavad hommikusaia kohviga Peaspetsialistid nr 1 ja nr 2. Väga meeldiv väljavaade, väga......
Pruukis, meil siis vaid esimesse neist sisse keerata ja peatada, kui ma nö kasuaalse pilgu viskasin ka me Kõigi Maanteede Ainsale Valitsejale, ja sa vana kuradi-kurat küll, mis nüüd silma torkas...... Kutsusin ees kohvisappa läinud Direktori õue tagasi ja jäime koos neljakesi põrnitsema tagumist parempoolset ratast - viimane oli üleni õline! Kõik lehe- ja netilugejad võivad nüüd rahumeeli siinkohal pikalt, tervislikult ja väljendusrikkalt ning muidugi kogu südamest vanduda.
Mitmes keeles. Ja nüüd veelkord. Ja nüüd otsast peale.
Nii. Mõttepaus.
Otsus langes siis nii, et veereme mõnesse teeäärsesse veoautode hooldejaama - üks oli õnneks ca 12km kaugusel - ja üritame kaubale saada sealsete tehnikainimestega. Mõte oli hea, a kuna tegu oli hommikuse ajaga, ca 8 ringis hommikul, siis selleks ajaks kui me kohale veeresime, valitses seal veel täieline vaikus - suur avar plats, selline mõnus lõputu tolm keerleb nagu filmis 'Ergav kõrbepäike', mingid vennad vahetavad nurga taga pakkide viisi sularaha, ja hoovi kaunistab värskelt mahapõlenud täiesti moodne Scania veokas. Nii et kui lõpuks üks õige vana kohale tuli, siis meid nähes vajusid tema juba niigi längus õlad lausa maani ja oli selge, et me võime end ise sisse soolata v mahedal päevalilleõli-tulel terviseks praadida.
Aga eesti mees on muidugi eriti ressursirikas just neil va kitsamatel elutee käänakutel - vt mh Eesti rahva ennemuistestest juttudest vastavat näidet nimega 'Tark mees taskus' - nii saime meiegi ülisiva kaubale ühe treileriteenusega tegeleva vennaga, kes lihtsalt sõitis meil ees mõned kilomeetrid, juhatades meid kõrvalasuvasse linnakesse, nimega Kamensk-Shahtisnkij. Viimane on küllalt tuntud kui kunagist Donetski söebasseini tühjaks kaevanud vaprate kaevurite linn, a nüüd on ta pigem keemiatööstuse linn ja suur transpordisõlm. Teda läbib sestap nii Moskva-Novorossiiski kiirmaantee kui ka sarnane Volgogradi (edasi juba kas Saraatovi v Astrahani) peale suunduv korralik maantee ning raudtee (kunagi 80-te lõpul oli neil seal üle-liidulist tähelepanu tekitanud tohutu inimohvrite arvuga rongiõnnetus). Ja kuna me ekstra palusime tal leida meile üks päriselt mõtlemisvõimeline tehnikainimene, siis treila-mees tutvustaski meid ühe kohaliku nö 'kulibiniga', kodanik Juraga.
Viimane polnud ka papist poiss, vaatas oma pea tühja garaazi ette (üks väike veobuss Gasell + üks Audi) ilmunud Pontiaci'i, itsitas ja küsis, et olete mõelnud, ehk on keegi teile ratta peale lihtsalt hommikuses huumorivõtmes veidi õli kallanud, et näha kui pikaks teie näod üldse käivad?
Sõnaga, toimus klassikaline arutelu, kes on targem inimene emakesel Maal - meil oli omal masin ju elukutselisi tehnikainimesi täis, mina mahaarvatud - ja otsustasime, et võtame pooltelje (vabandage, õige väljend on veovõll) lahti ja kaeme perra. Muidugi ei olnud selleks hetkeks enam mitte väga üllatav kohe laekunud infobitt, et laager on laiali lennanud. Sestap sai selgeks, et me tempokas 'tung viimse mere poole' nüüd mõnevõrra aeglustub, ja isegi lausa peatub selles täiesti võrratus, poolmahajäetud ja ergavast päiksest tuliseks köetud garaazikompleksis.
Küll aga saime me tänu sellele järgmise ööpäeva jooksul tutvuda uute huvitavate teadmiste ja nähtusega, sealhulgas näiteks:
- on olemas garaaze, kus on tööl kassid ja nad on väga kindlameelsed,
- on naabergaraaze, mille ees on sõidukid, mis vajusid maa sisse juba 10 aasta eest, ja nende remondiga ei ole jätkuvasti mingit kiiret,
- on Mercedese mootoriga Ssangjonge, mille sissepritset vahetatakse seistes ise samal ajal täpselt samas mootori(ruumi)s sees,
- on lähedalolevas maanteesõlmes vanaautode väljapanek, mille töötajad on mattunud küll riigikukutaja Uljanovi jubedatesse piltidesse ja muusse madalakvaliteedilisse nõuka-jäänukitesse, ent ei tea mitte midagi väljapandud tehnikast (va et autodel-mudelitel on nimetus ning neli ratast),
- on koeri - neljakaupa sealjuures - kes söövad kalmaare,
- on kohvikuid, mille laudadeks on hulk Mosse 401-sid (mahalõigatud katustega), mil on sellest hoolimata läbisõidust jätkuvasti pajatavad odomeetrid,
- ja et on maanteeäärseid rekkameeste öömaju, ambitsioonika nimega 'Kjääämping Ameriki', kus müüdav konjak on hinnalt veega võrreldav.
No vaat sellist komplekslõunat meil tõesti ei leidu....
PS! Esines ka üks suur ja Eesti automatkaajaloo mõttes väljapaistev pluss - lp hr Direktor (vt pilt all) sai nüüd ometi rahulikult istuda jalg üle põlve, otse garaazi ees ja anda kohalikele tehnikaspetsidele hinnalisi nõuandeid, ja seda kõike otse Eestist. Kuna need lõpuks muutusid niivõrd mastaapseteks - näiteks mõtteterad a'la ''forshunka - eto go__no'' jne jne jne ja ega see meie homeeriline naer seda kliendile-külastajale iseloomulikku viisakust ka mitte kuidagi ei illustreerinud, siis ma arvan, et vähegi normaalsemas kohas oleks meid lihtsalt välja visatud. A ei kedagi, aeg läks ja kohalikud vist lõpuks vaatasid, et me polegi Kuu pealt.
A no vaatepilt oli vägev!
Päike paistis, tuju oli reibas ja tihedas liiklusvoos püsimiseks tuli usinasti põigelda Kamzade, Scaniate, Mazide, Freightliner'ite (neid on päris sagedasti näha) ning Ural'ide jpt vahel. Haagistega nad kõik, muidugi. Nagu vene raskeautotööstust tunduvad inimesed võivad teile pajatada, siis mitte kõik need veokad ei sõida ühtlaselt, kiiresti ja ammugi mitte tossamisvabalt. Sestap hindasime sisse seda tõelisele arengumaale iseloomulikku 'soljarka' vingu, ümisesime viiskest '...ja meil laulud aitavad elada-võita...' ning lugesime spordi mõttes kokku erakätes olevate sõidukite enam v vähem tuntud nimesid, viimaste hulgas paistsid ühe populaarsemad (lisaks vanale vene tehnikale) olema Hiina ja Lõuna-Korea päritolu masinad.
Siis - nagu ikka - teatas hr Direktor, et aeg on mõnda Lukoil'i, Tatneft'i, Tjumeni Naftakompanii, KubanNeft'i v Rosnefti vms naftafirma tanklasse pöörata ja taas paaki täita (Pontiac'i kulunorm püsis kaunis ühtlaselt ca 15L juures per 100km, ja kohalik kütteliiter jäi ca 41...43 RBL per liiter tasemele). Ettepanek tähendas, et ka kaardilugeja-tüürman saab samuti ühe ergutava hommikuse kohvi ja samuti saavad hommikusaia kohviga Peaspetsialistid nr 1 ja nr 2. Väga meeldiv väljavaade, väga......
Pruukis, meil siis vaid esimesse neist sisse keerata ja peatada, kui ma nö kasuaalse pilgu viskasin ka me Kõigi Maanteede Ainsale Valitsejale, ja sa vana kuradi-kurat küll, mis nüüd silma torkas...... Kutsusin ees kohvisappa läinud Direktori õue tagasi ja jäime koos neljakesi põrnitsema tagumist parempoolset ratast - viimane oli üleni õline! Kõik lehe- ja netilugejad võivad nüüd rahumeeli siinkohal pikalt, tervislikult ja väljendusrikkalt ning muidugi kogu südamest vanduda.
Mitmes keeles. Ja nüüd veelkord. Ja nüüd otsast peale.
Nii. Mõttepaus.
Otsus langes siis nii, et veereme mõnesse teeäärsesse veoautode hooldejaama - üks oli õnneks ca 12km kaugusel - ja üritame kaubale saada sealsete tehnikainimestega. Mõte oli hea, a kuna tegu oli hommikuse ajaga, ca 8 ringis hommikul, siis selleks ajaks kui me kohale veeresime, valitses seal veel täieline vaikus - suur avar plats, selline mõnus lõputu tolm keerleb nagu filmis 'Ergav kõrbepäike', mingid vennad vahetavad nurga taga pakkide viisi sularaha, ja hoovi kaunistab värskelt mahapõlenud täiesti moodne Scania veokas. Nii et kui lõpuks üks õige vana kohale tuli, siis meid nähes vajusid tema juba niigi längus õlad lausa maani ja oli selge, et me võime end ise sisse soolata v mahedal päevalilleõli-tulel terviseks praadida.
Aga eesti mees on muidugi eriti ressursirikas just neil va kitsamatel elutee käänakutel - vt mh Eesti rahva ennemuistestest juttudest vastavat näidet nimega 'Tark mees taskus' - nii saime meiegi ülisiva kaubale ühe treileriteenusega tegeleva vennaga, kes lihtsalt sõitis meil ees mõned kilomeetrid, juhatades meid kõrvalasuvasse linnakesse, nimega Kamensk-Shahtisnkij. Viimane on küllalt tuntud kui kunagist Donetski söebasseini tühjaks kaevanud vaprate kaevurite linn, a nüüd on ta pigem keemiatööstuse linn ja suur transpordisõlm. Teda läbib sestap nii Moskva-Novorossiiski kiirmaantee kui ka sarnane Volgogradi (edasi juba kas Saraatovi v Astrahani) peale suunduv korralik maantee ning raudtee (kunagi 80-te lõpul oli neil seal üle-liidulist tähelepanu tekitanud tohutu inimohvrite arvuga rongiõnnetus). Ja kuna me ekstra palusime tal leida meile üks päriselt mõtlemisvõimeline tehnikainimene, siis treila-mees tutvustaski meid ühe kohaliku nö 'kulibiniga', kodanik Juraga.
Viimane polnud ka papist poiss, vaatas oma pea tühja garaazi ette (üks väike veobuss Gasell + üks Audi) ilmunud Pontiaci'i, itsitas ja küsis, et olete mõelnud, ehk on keegi teile ratta peale lihtsalt hommikuses huumorivõtmes veidi õli kallanud, et näha kui pikaks teie näod üldse käivad?
Sõnaga, toimus klassikaline arutelu, kes on targem inimene emakesel Maal - meil oli omal masin ju elukutselisi tehnikainimesi täis, mina mahaarvatud - ja otsustasime, et võtame pooltelje (vabandage, õige väljend on veovõll) lahti ja kaeme perra. Muidugi ei olnud selleks hetkeks enam mitte väga üllatav kohe laekunud infobitt, et laager on laiali lennanud. Sestap sai selgeks, et me tempokas 'tung viimse mere poole' nüüd mõnevõrra aeglustub, ja isegi lausa peatub selles täiesti võrratus, poolmahajäetud ja ergavast päiksest tuliseks köetud garaazikompleksis.
Küll aga saime me tänu sellele järgmise ööpäeva jooksul tutvuda uute huvitavate teadmiste ja nähtusega, sealhulgas näiteks:
- on olemas garaaze, kus on tööl kassid ja nad on väga kindlameelsed,
- on naabergaraaze, mille ees on sõidukid, mis vajusid maa sisse juba 10 aasta eest, ja nende remondiga ei ole jätkuvasti mingit kiiret,
- on Mercedese mootoriga Ssangjonge, mille sissepritset vahetatakse seistes ise samal ajal täpselt samas mootori(ruumi)s sees,
- on lähedalolevas maanteesõlmes vanaautode väljapanek, mille töötajad on mattunud küll riigikukutaja Uljanovi jubedatesse piltidesse ja muusse madalakvaliteedilisse nõuka-jäänukitesse, ent ei tea mitte midagi väljapandud tehnikast (va et autodel-mudelitel on nimetus ning neli ratast),
- on koeri - neljakaupa sealjuures - kes söövad kalmaare,
- on kohvikuid, mille laudadeks on hulk Mosse 401-sid (mahalõigatud katustega), mil on sellest hoolimata läbisõidust jätkuvasti pajatavad odomeetrid,
- ja et on maanteeäärseid rekkameeste öömaju, ambitsioonika nimega 'Kjääämping Ameriki', kus müüdav konjak on hinnalt veega võrreldav.
No vaat sellist komplekslõunat meil tõesti ei leidu....
PS! Esines ka üks suur ja Eesti automatkaajaloo mõttes väljapaistev pluss - lp hr Direktor (vt pilt all) sai nüüd ometi rahulikult istuda jalg üle põlve, otse garaazi ees ja anda kohalikele tehnikaspetsidele hinnalisi nõuandeid, ja seda kõike otse Eestist. Kuna need lõpuks muutusid niivõrd mastaapseteks - näiteks mõtteterad a'la ''forshunka - eto go__no'' jne jne jne ja ega see meie homeeriline naer seda kliendile-külastajale iseloomulikku viisakust ka mitte kuidagi ei illustreerinud, siis ma arvan, et vähegi normaalsemas kohas oleks meid lihtsalt välja visatud. A ei kedagi, aeg läks ja kohalikud vist lõpuks vaatasid, et me polegi Kuu pealt.
A no vaatepilt oli vägev!