Tahaks tõelist direktori diivanit, tahaks Pontiac'i...
#1

Hüva sügise jätku, kaasfoorumlased,

Pajataks teile ühe värske vanatehnika-keskse sõiduloo, mille kangelaseks on üks hästituntud hr Direktor ise (: foorumlane Supp) ja tema peatumatu 1950-ndate sedaan, Pontiac Chieftain. Algas lugu nagu ikka - pruukis mul vaid ükspäev justtäpselt sellele mõelda, et talveralli on taas pea ukse ees, aga trenni pole sel suvel üldse teinud, kui härra Direktor ise helistas ja teatas, et nüüd on aeg teha üks väljasõit. Ja seda Pontiacil.

Mul tuli selle jutu peale kohe ette, et 80'ndatel - mäletate neid suurte lehvivate soengutega naljabände ja kandiliste õlgadega naiste jakke - oli terve reibas lauluviis nimega 'Ride, Pontiac, ride' olemas, niisiis mõtlesin, et vaat kus alles üllatus. Aga kõik vale puha, tuli välja, et jutt käis korralikust 1950-ndate keskpaiga sedaanist, ja ajastust mil sarnaste autodega kihutasid kuulsad mehed Mickey Thompson ning Smokey Yunick. Kel huvi sellise vägeva perioodi vastu, vaadake ka Pontiaci nime kandnud mudelite kohta (1926-2010) kokkuvõtet, kus ka vana huumori- ja naistemees Burt Reynolds leiab hea vanatehnika-sõnaga ära märkimist - https://www.youtube.com/watch?v=3RMrVtk101Q.  Kindlasti tasub taustaks kaeda ka 1950-60-te võiduajamistest väikest eraldi teemat siit  - https://macsmotorcitygarage.com/a-video-...-thompson/.


Sõnaga, ma mõistsin, et kui ma nüüd ise viisa endale kiiresti välja ajan, ootab nelja reisiselli ees vägev teekond, mis viib meid Tallinnast läbi Loode-, Lääne- ja Lõuna-Venemaa kuni Musta mereni ja tagasi. Võtsin nii oma kolm särki, puhtad villased sokid (: V8 väljalasketorustiku kuumus võib liiga teha isegi külma verega eestlasele), ühe passi, ning maakaardi 'Eastern Europe (Jana Seta Map Publishers 2015) ning leidsin end ühel ilusal septembrihommikul seismas garaazi ees. 

Kus oli Pontiac, mis, nagu ütles hr Direktor hiljem sõidu ajal umbes miljon korda järjest igale oma suure suu ja suured silmad avanud vanatehnikafanaatikule 'Ei ole Volga!' (Eto vam, blin, ne Volga....)   

Te võite nüüd oma sõprade hulgas omakorda kokku lugeda need inimesed, kel selline mõte esimesena pähe kargab  Big Grin   Vana-kooli reklaamimaterjali nimetatud klassiku kohta saate nende tögamiseks siis pakkuda hilisemal õhtutunnil näiteks viitelt siin - http://www.oldcarbrochures.com/static/NA...10-11.html ja lühikese praktilise sõidu- ja müüginäite aastast 1956 siit - https://www.youtube.com/watch?v=QC4KWDuTv8U

Nii oligi kõik vajaminev sestap olemas ja minek otsustatud. Värvikad detailid sellest kuidas Pontiac ise aga Eestisse ja hiljem juba hr Direktorini jõudis ja milliseid katsesõite temaga enne meie matka tehti.... no selles teemas on ilmselt paremini kursis olevaid isikuid siin foorumis küll ja veel.  Ja eks nad anna omalt poolt lisa.


Seega - alustame. Garaazi eest väljasõidu hetkel oli kroomitud odomeetril näit 64,044 ja kui meid (Stockmani ristis eile öösel kodusele asfaldile) taas diivanilt maha pandi oli ees juba 70,215.... 

Väljumine pisikeselt kodumaalt läks hästi - vaata soliidses eas vanaautofanaatikut hr Direktoriga kättpidi hüvasti jätmas all pildil - ning pea jõudsime väiksesse Ostrovi linnakesse, kus võimsa etteaste tegid meie ujumisatleedid. Ehkki see kõik toimus kohaliku kiriku valvsa silma all, siis võib siiski uskuda, et jõe teisel kaldal, mahedas tare-tarekeses jäi päris kindlasti mõne pikema patsiga ja hirvesilmadega näitsik seda eesti mehe kehailu veel pikalt järgi ohkama. Tee ääres märkasime ka inimest, kes koristas oma arbuusikioski esist värske saunavihaga, mis oli korraliku täismehe pikkune. Nimetatud Inimene-Saunaviht tegelane jäi ka viimaseks persooniks keda kogu sõidu vältel oli võimalik imetella kui puhtuse eest hoolitsejat nö eraalgatuse korras.

Me aga tormasime taas maanteele pehmetel direktorlikel diivanitel ning teel väikelinna Balabanovosse märkasime, et meie küttepump avaldab vastupanu meie soovile kihutada. Aga nagu juba teadis Agu Sihvka, et tõeline mees ei karda raskusi, siis koostasime kaasasolnud ekspertide abiga küttepumba lahenduse nr 1 (vana hea nipukas kulus kenasti ära). Ja sõit jätkus. Veidi. 100st mäest üles ja siis 100st mäest alla. Aeglaselt, kiiresti, väga kiiresti ja siis jälle peatudes, et kütust karbussi järgi oodata.  Ta nimelt otsustas, et tal on oma, isiklik tempo ja, mis seal salata, ka isiklik temperatuur.

Aga ei hullu. Külastasime 1/6-ndikul planeedil Maa valitseva kuulsa GAZi-vabriku varuosi pakkuvat kaubanduskeskust, kus hankisime jõukohase hinnaga uue küttepumba. See oli omamoodi ime, kuna müüja meiega vesteldes luges samal ajal kõva häälega sulgemiseni jäänud minuteid ja ilmutas selget soovi meid mitte kunagi rohkem oma elus näha.  Jälle jäi eesti mehe raudne tahe peale ning omandatud pumba installeerimiseks koostas meie Peaekspert juba küttepumba lahenduse nr 2 ja siis nr 3 (vt all, punase kraaniga).  

Balabanovo on ka selle poolest veel tore koht, et teadupärast kuulub talle kõige kõrgema arvuga kriminogeensete tegude toimepaneku koha au kogu oblastis ning, veidi tagasihoidlikumalt poolelt,  kuulub talle tähelepanuväärne lähedus Vene raketiteaduse rajaja hr Tsiolkovski elupaigale, Kaluugale. Midagi muud meil siin pole, teatas meile üks musta dziibiga joviaalne kohalik, kes oli meid autpoodi ja tagasi viinud.  
Teine, oluliselt rohkem joviaalne sell, aga veetis terve õhtupooliku meie Pontiaci ümber tiirutades, pajatades oma kindralist onust ja aeg-ajalt laienevas vihmaveelombis muretult pikutades, ühes käes kohalik viin ja teises leib. Igal juhul on seal olemas väike võõrastemaja, otse autokraanadega rammitava raudteeviadukti lähedal, ning einelaud-baar 'Vernisage' all keldris, kus töötab ka tõesti imekaunis ettekandja. 

Et kõrval asuva võidu väljakul (tänapäevases moekas anglitsisme täis vene keeles on selle nimi 'Skvjäär Pobedõ') majaseinal oli aga näha, et rubla kursi ostu- ja müügiääred on juba 80,61 ja 82,74 euro suhtes, siis oli küll tõesti käes aeg tiimile vähe toekam eine lubada .....    Toungue


Olles seega endale antud piirkonna täiesti selgeks teinud, hüppasime jälle oma diivanitele ja jätkasime kiirmarssi Voronezi linnakese poole. Ühtlasi oli käes aeg käivitada ka mugavusvarustus nimega 'Samsung' (viimast hääldatakse vene keeles sellise mõnusa ninahäälega, 'g'-tähte alla neelates ja 's'-ist pea-aegu 'z'-tähte tehes), panna veerema temas viisiketas täis bluusimuusikat ja AC/DC-it ning põnevusega oodata, mida üllatavat toob saabunud uus päev.....


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
                                           
Vasta
#2

Uhke - loodame, et ladus, informatiivne ja kohati vist isegi nurgatagant paistvat huumorit sisaldav reisikiri jätkub Smile

kas sihtkoht oli lihtsalt viidatud veekogu serv või mingi konkreetsem koht / sündmus? Marshruudivalik ei olnud ilmselt päris dünaamiline? ...ja mis ajakavas selline ettevõtmine toimus?

pumbasüsteem oma reguleeritava rõhuregulaatoriga on vaat' et sama uhke, kui mu kätetööna kord analoogsete materjalide suurtest vendadest valminud jahutussüsteemi suure ringi mitut hargnemist sisaldanud jupp. Alla jääb vaid puitdetailide osas, mis teadupärast autonduses väärikust lisavad Wink
see surveregulaator suutis ilmselt ujukikambri kõigil töörezhiimidel stabiilse hoida ja sõiduvõtteid kohandada ei tulnud?

Foorumite vanarahvatarkus: "üks troll suudab rohkem arvata, kui sada tarka teada"
Vasta
#3

(26-09-2018, 18:24 PM)13piisab Kirjutas:  Uhke - loodame, et ladus, informatiivne ja kohati vist isegi nurgatagant paistvat huumorit sisaldav reisikiri jätkub Smile

kas sihtkoht oli lihtsalt viidatud veekogu serv või mingi konkreetsem koht / sündmus? Marshruudivalik ei olnud ilmselt päris dünaamiline? ...ja mis ajakavas selline ettevõtmine toimus?

pumbasüsteem oma reguleeritava rõhuregulaatoriga on vaat' et sama uhke, kui mu kätetööna kord analoogsete materjalide suurtest vendadest valminud jahutussüsteemi suure ringi mitut hargnemist sisaldanud jupp. Alla jääb vaid puitdetailide osas, mis teadupärast autonduses väärikust lisavad Wink
see surveregulaator suutis ilmselt ujukikambri kõigil töörezhiimidel stabiilse hoida ja sõiduvõtteid kohandada ei tulnud?

Jah, päevi millest pajatada jätkub veel õige mitu.  Ettevõtmisel oli muidugi ka ametlik eesmärk, see jäi ennist kirja panemata - nimelt oli hr Direktor Paljurännanu saanud taas kutse osaleda ühel iga-aastasel väiksema mastaabiga tehnikaüritusel, nimega Jug-Motor-Show-2018. Kuna aga sõit nii mitmekülgseks kujunes, siis mõtlesime, et pajatame teda rohkem matkaloona, mitte ainult Krasnodari linna reklaamina, kus nimet kokkusaamine maha peeti.
Olgu etteruttavalt öeldud, et Krasnodar on Lõuna-Vene kiireimini arenevaid linnu, mida tasub ka niisama väisata ja mis oli päris hästi ka korras.

PS 1 Kogu au ja kuulsus reguleeritava küttesüsteemi osas kuulub Peaeksperdile nr 1. Teda assisteeris teine spets, Peaekspert nr 2. Viimasel õnnestus ka orginaalsest pumbast leida teadusele tundmatuid väikseid läbipaistvaid tükke (vt pilti). Alles seejärel pääses meie kapotini GAZi vabriku uudistoode :-D 

(PS 2  Me sõit kokku oli ajalises plaanis täpselt kaks nädalat ja kaks päeva)


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   
Vasta
#4

... jätkame siis oma matkaga.


Olles siis tuisanud matkateele tagasi oma moodsa, käsitsi reguleeritava küttepumbaga, panime järgmiseks sihiks Voronezi.

Ehhki meil oli kaasas täiesti usaldusväärne maakaart - mitu värvi, palju huvitavaid kohanimesid, kaks erinevat poolt, ühtlasi oli ta ka kergesti volditav ja vägagi kergesti pealeistutav, jäi meie lp hr Direktor Paljurännanu pidevalt usaldama mingit täiesti mõttetut kandilist jublakat. Kinnitas selle otse esiklaasile - ja seda unikaalsele vanaautole, mille erinevad värvilaigudki on juba looduskaitse all, halloo! - ja muudkui vaatas sealt midagi. Kohalikud inimesed kutsusid seda Dziii-Piii-Esssiks, ja osutasid tema vastu samasugust arusaamatut lugupidamist, mistõttu tuli teda peatuspaikades pidevalt diivani alla v kindalaekasse peita.

Eriti hämmastav oli see, et selle jublaka sees elas naispäkapikk, kes pidevalt tegi märkusi sõiduki kiiruse ja suuna osas. Kuigi me korduvalt soovitasime tal 'iseennast ümber kalkuleerida', jätkas nimetet naiskodanik pidevalt nõuannete väljastamist. Otsustasime lõpuks, et ilmselt on see mõeldud ainult hr Direktori kõrvadele - näiteks kuldsel tandemil Krjukovil ja Kibuspuul oli kunagi selline sketsh, kus üks oli Direktor ja teine Sekretar ja viimane osutas pidevalt lõputuid teenuseid, nagu näiteks telefoni hargilt tõstmine v puu otsas käona kukkumine - ja me võime seda kindlameelsete eesti meestena rahulikult ignoreerida.

Sõnaga, kihutasime me Voronezi välja ja seal leidsime ühe täiesti võrratu korteri, millel oli täiesti võrratu sisehoov (vt pilti all kus meie Peaekspert nr 2 ei suutnud terve hommiku ühtegi kultuurset sõna kuuldavale tuua) ja veelgi võrratum perenaine. Aga kuna me enne sinna jõudmist hakkasime liiga hoolikalt eelviidat naispäkapikku kuulama, oleks me selle käigus pea-aegu alla ajanud kohaliku autofanaatiku. Nimelt tormas mingil ristmikul meie juhipoolse külje alla ise-ehitatud tsiklil keegi noorsand, kes meeleheitlikult üritas kehamärkide ja ebastabiilse sõidustiiliga märku anda, et ta soovib meiesuguste marslastega kontakti astuda. Härra Direktorile meenutas see kõik ühte ulmefilmi, kus taeva- ja maa-tegelased üritavad üksteisega kontakti astuda, ent kuna ufonaudid on väiksed kui putukad, siis nad lüüakse tüütult sumisevate kärbeste pähe maha.

Õnnekaupa läksime üle kõigi vangistatud rahvaste ühisele keelele ja selgus, et noosand on kogu oblasti ainuke Ameerika autode taastaja ja ta ei suutnud taeva õnne uskuda, et keset hilist ja täherikast ööd kodulinnas jääb ta ühele sellisele lihtsalt alla. Siis kui hr Direktor Paljurännanu oma värvirikka elu võimsaimad kaardid lauda lõi ja noore spetsialisti pea-aegu hulluks ajaks juttudega sellest, mis autosid tal on olnud ja mis autodega eestlased (automoto eestlased siis)  üldse garaazis aega veedavad, siis hakkas tunduma, et me jääme terveks ööks sinna teeristile.

Kuna aga selgus, et samale klubiliikumisüritusele Krasnodari tulev järgmine tiim hakkab meile pea järgi jõudma (kaasas ka järgmine orginaalne küttepump) otsustasime, et lokkav fännivaimustus on äge, aga lebada mõnusal välivoodil on veelgi parem. Mõeldud, tehtud. 
Olgu öeldud ka, et Vornez on suur tööstus- ja põllumajandussaaduste ja toodete tootja, energeetika ning keemiaettevõtete asupaik ning väga kuulsa nn mustmullavööndi piirkond, lõpuks, Eestis on tuntud ka kui paik, kus asuvad Tartu Ülikoolist ära viidud kunstivarad.

Järgmine hommik oli meie jaoks veelgi päiksepaistelisem, ning olles oma äsja saabunud küttepumba Peaekspertide kiirete ja täpsete randmeliigutusega installeerinud (vt pilti all), tormasime järgmise suurema sihtlinna, Rostov-na-Donu poole, väikse vahepeatusega 1/6 maakera konkurentsitult kõige koledamate sisse-ja väljasõidu teedega alevisse, nimega Millerovo. No positiivse poole pealt võib teatada, et seal on vähemasti kaks diskopaika  Wink

Sõnaga, selle piirkonna kiirmaanteed (neil tuleb ka veidi tasu maksta iga natukese aja eest, aga see on tõesti odav) on head, ja meie meeleolu kirgas. Kuna olime jõudnud piirkonda, mida iseloomustavad igat eesti korralikku farmerit vaid ainult unenägudes külastavad kivivabad hiigel-põllumassiivid, tuli meile meelde ka mitu töökate lõunamaalaste rahvajuttu (üks näiteks on vahvast viinamarja-rikka maa põllumehest, kes aitab teist meest puu otsast alla nööri abil) ja edasisõitu kaunistasid ühe vaimukamad teeäärsed söögimajad - näiteks Mosse-WiFi tüüpi asutused. 

Ees ootasid uued kilomeetrid täis kalambuure ja rahvamuistendeid ja Pontiac laulis kui orel.

Või vähemasti nii meile see hetkel tundus.....


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
               
Vasta
#5

Väga lahe reisikiri ! Tegelased elust enesest.
See pump number 2 on ka minu kapoti all toimetanud ja toitnud topelt SU-sid. Soovitan soojalt. Välimus küll väga retro ei ole, parem kui saab silma alt ära peita.

Triumph GT6, Corvair Spyder, Datsun 280Z, BMW E21, VW Buss
Vasta
#6
Video 

ülaltoodud Millervo peldik linnas õnnestus mul ühes diskosaalis 100 rbl eest tellida siusa 2x sellist meeltülendavat laulukest:
https://www.youtube.com/watch?v=7mZrYJkhnTs
Vasta
#7

Nii nagu eelnevas osas reisijutt pooleli jäi, olime siis kihutamas, mööda kvaliteetset kiirmaanteed järgmise sihtlinna poole. 

Päike paistis, tuju oli reibas ja tihedas liiklusvoos püsimiseks tuli usinasti põigelda Kamzade, Scaniate, Mazide, Freightliner'ite (neid on päris sagedasti näha) ning Ural'ide jpt vahel. Haagistega nad kõik, muidugi. Nagu vene raskeautotööstust tunduvad inimesed võivad teile pajatada, siis mitte kõik need veokad ei sõida ühtlaselt, kiiresti ja ammugi mitte tossamisvabalt. Sestap hindasime sisse seda tõelisele arengumaale iseloomulikku 'soljarka' vingu, ümisesime viiskest '...ja meil laulud aitavad elada-võita...' ning lugesime spordi mõttes kokku erakätes olevate sõidukite enam v vähem tuntud nimesid, viimaste hulgas paistsid ühe populaarsemad (lisaks vanale vene tehnikale) olema Hiina ja Lõuna-Korea päritolu masinad.

Siis - nagu ikka - teatas hr Direktor, et aeg on mõnda Lukoil'i, Tatneft'i, Tjumeni Naftakompanii, KubanNeft'i v Rosnefti vms naftafirma tanklasse pöörata ja taas paaki täita (Pontiac'i kulunorm püsis kaunis ühtlaselt ca 15L juures per 100km, ja kohalik kütteliiter jäi ca 41...43 RBL per liiter tasemele). Ettepanek tähendas, et ka kaardilugeja-tüürman saab samuti ühe ergutava hommikuse kohvi ja samuti saavad hommikusaia kohviga Peaspetsialistid nr 1 ja nr 2. Väga meeldiv väljavaade, väga......

Pruukis, meil siis vaid esimesse neist sisse keerata ja peatada, kui ma nö kasuaalse pilgu viskasin ka me Kõigi Maanteede Ainsale Valitsejale, ja sa vana kuradi-kurat küll, mis nüüd silma torkas......  Kutsusin ees kohvisappa läinud Direktori õue tagasi ja jäime koos neljakesi põrnitsema tagumist parempoolset ratast - viimane oli üleni õline! Kõik lehe- ja netilugejad võivad nüüd rahumeeli siinkohal pikalt, tervislikult ja väljendusrikkalt ning muidugi kogu südamest vanduda. 

Mitmes keeles. Ja nüüd veelkord. Ja nüüd otsast peale.

Nii. Mõttepaus. 

Otsus langes siis nii, et veereme mõnesse teeäärsesse veoautode hooldejaama - üks oli õnneks ca 12km kaugusel - ja üritame kaubale saada sealsete tehnikainimestega. Mõte oli hea, a kuna tegu oli hommikuse ajaga, ca 8 ringis hommikul, siis selleks ajaks kui me kohale veeresime, valitses seal veel täieline vaikus - suur avar plats, selline mõnus lõputu  tolm keerleb nagu filmis 'Ergav kõrbepäike', mingid vennad vahetavad nurga taga pakkide viisi sularaha, ja hoovi kaunistab värskelt mahapõlenud täiesti moodne Scania veokas. Nii et kui lõpuks üks õige vana kohale tuli, siis meid nähes vajusid tema juba niigi längus õlad lausa maani ja oli selge, et me võime end ise sisse soolata v mahedal päevalilleõli-tulel terviseks praadida.

Aga eesti mees on muidugi eriti ressursirikas just neil va kitsamatel elutee käänakutel - vt mh Eesti rahva ennemuistestest juttudest vastavat näidet nimega 'Tark mees taskus' - nii saime meiegi ülisiva kaubale ühe treileriteenusega tegeleva vennaga, kes lihtsalt sõitis meil ees mõned kilomeetrid, juhatades meid kõrvalasuvasse linnakesse, nimega Kamensk-Shahtisnkij. Viimane on küllalt tuntud kui kunagist Donetski söebasseini tühjaks kaevanud vaprate kaevurite linn, a nüüd on ta pigem keemiatööstuse linn ja suur transpordisõlm. Teda läbib sestap nii Moskva-Novorossiiski kiirmaantee kui ka sarnane Volgogradi (edasi juba kas Saraatovi v Astrahani) peale suunduv korralik maantee ning raudtee (kunagi 80-te lõpul oli neil seal üle-liidulist tähelepanu tekitanud tohutu inimohvrite arvuga rongiõnnetus). Ja kuna me ekstra palusime tal leida meile üks päriselt mõtlemisvõimeline tehnikainimene, siis treila-mees tutvustaski meid ühe kohaliku nö 'kulibiniga', kodanik Juraga.

Viimane polnud ka papist poiss,  vaatas oma pea tühja garaazi ette (üks väike veobuss Gasell + üks Audi) ilmunud Pontiaci'i, itsitas ja küsis, et olete mõelnud, ehk on keegi teile ratta peale lihtsalt hommikuses huumorivõtmes veidi õli kallanud, et näha kui pikaks teie näod üldse käivad?  Big Grin  

Sõnaga, toimus klassikaline arutelu, kes on targem inimene emakesel Maal - meil oli omal masin ju elukutselisi tehnikainimesi täis, mina mahaarvatud - ja otsustasime, et võtame pooltelje (vabandage, õige väljend on veovõll) lahti ja kaeme perra. Muidugi ei olnud selleks hetkeks enam mitte väga üllatav kohe laekunud infobitt, et laager on laiali lennanud. Sestap sai selgeks, et me tempokas 'tung viimse mere poole' nüüd mõnevõrra aeglustub, ja isegi lausa peatub selles täiesti võrratus, poolmahajäetud ja ergavast päiksest tuliseks köetud garaazikompleksis.

Küll aga saime me tänu sellele järgmise ööpäeva jooksul tutvuda uute huvitavate teadmiste ja nähtusega, sealhulgas näiteks:
- on olemas garaaze, kus on tööl kassid ja nad on väga kindlameelsed,
- on naabergaraaze, mille ees on sõidukid, mis vajusid maa sisse juba 10 aasta eest, ja nende remondiga ei ole jätkuvasti mingit kiiret,
- on Mercedese mootoriga Ssangjonge, mille sissepritset vahetatakse seistes ise samal ajal täpselt samas mootori(ruumi)s sees,
- on lähedalolevas maanteesõlmes vanaautode väljapanek, mille töötajad on mattunud  küll riigikukutaja Uljanovi jubedatesse piltidesse ja muusse madalakvaliteedilisse nõuka-jäänukitesse, ent ei tea mitte midagi väljapandud tehnikast (va et autodel-mudelitel on nimetus ning neli ratast),
- on koeri - neljakaupa sealjuures - kes söövad kalmaare,
- on kohvikuid, mille laudadeks on hulk Mosse 401-sid (mahalõigatud katustega), mil on sellest hoolimata läbisõidust jätkuvasti pajatavad odomeetrid,
- ja et on maanteeäärseid rekkameeste öömaju, ambitsioonika nimega 'Kjääämping Ameriki', kus müüdav konjak on hinnalt veega võrreldav.

No vaat sellist komplekslõunat meil tõesti ei leidu....

PS! Esines ka üks suur ja Eesti automatkaajaloo mõttes väljapaistev pluss - lp hr Direktor (vt pilt all) sai nüüd ometi rahulikult istuda jalg üle põlve, otse garaazi ees ja anda kohalikele tehnikaspetsidele hinnalisi nõuandeid, ja seda kõike otse Eestist. Kuna need lõpuks muutusid niivõrd mastaapseteks - näiteks mõtteterad a'la ''forshunka - eto go__no'' jne jne jne ja ega see meie homeeriline naer seda kliendile-külastajale iseloomulikku viisakust ka mitte kuidagi ei illustreerinud, siis ma arvan, et vähegi normaalsemas kohas oleks meid lihtsalt välja visatud.  A ei kedagi, aeg läks ja kohalikud vist lõpuks vaatasid, et me polegi Kuu pealt.

A no vaatepilt oli vägev!


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
                           
Vasta
#8

... ja jätkame...

Nii ei läinudki eriti pikalt kui lp kohalik meister oli kõik teised lp meistrid-tuttavad läbi helistanud, saanud teada, kus saab õiget mõõtu distantsseibi treida ja milline on sobiv kohalik väljaanne originaallaagri asemele ja kas ei oleks mõistlikum veovõllile veel täiendav kiht peale keevitada, et kogu lego kokku ladumine kohalikku laovaru arvestades kergemalt läheks.

Ühesõnaga, kui palju erinevaid mahlakaid väljendeid tema kolleegide man ka ilmale ei tulnud, seda me päris detailselt teada ei saanudki, igal juhul olid vajalikud 'lego klotsid' vanade eeskujul lõpuks valmis. Nüüd, nagu kõik teavad, on osa neist detaile võimalik veovõllile õigele kohale saada ainult eelnevalt kuumutades. Meie meister end nii agregaadi-rikka garaaziga ei olnud muidugi mõista tüüdanud, helistati aga järgmisele vennale, kes saabus reipalt kohale, kaasas omatehtud trafo (vt pildil). Trafo töötas nagu vana mees.

Nimetatud agregaati kasutades õnnestus kõik vajalikud detailid jälle kokku sättida ning meie Pontiac võttis taas talle omase, neljarattalise kuju. Tänasime meistrit, lasime tagasillale sisse värsket Aasia õli, sõime kõhud täis ja kihutasime teele, et seekord läbi juba päris kõvasti kallava vihma ja kottpimeda ööhaku jõuda vahefinishisse, Krasnodari linna.

Normaalne matkamees kihutab sealjuures ka oma ja tiimikaaslaste kaela treenimise nimel - tagasivaatepeegel on nõrkadele - ja teeb ikka paar muretut tiiru ümber oma hotelli, enne kui kohale saab, sest kohalik teedevalitsus on just tänasel päeval otsustanud kõik horisontaaltasandid ümber töötada vertikaaltasanditeks. Aga kohale me saime, loomulikult tulede särades (vt pildil), hotellis olid ees ka paar varem kohale jõudnud Eesti tiimi ja hommikul tervitas meid kõigiti asjakohase nöökena otse hotelli vastas varuosapood, nimega 'Kuban-Podshipnik'  Toungue

Linnas endas ootas ees meid - st kohe järgmise päeva hommikul - pidu, mida kohalikud nimetavad Jug-Motor-Show-2018-ks ja mis kestis kaks päeva. 
Aga see on juba eraldi etapp ja eraldi kalambuurid ning üllatused.


PS Nimetatud garaazi aegumatut tööstiili iseloomustab ka kaunis välisuks (vt pildil), mille juures pesti vajadusel sõidukite rehve. Muidugi ka meie oma. Ja see pesu oli seal ilmselgelt kestnud täpselt ühes samas kohas aastakümneid.


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
                               
Vasta
#9

(27-09-2018, 18:19 PM)koterman Kirjutas:  igal juhul olid vajalikud 'lego klotsid' vanade eeskujul lõpuks valmis.

 Kui loominguliste projektidega ida poole kulgeda, siis tehakse hädakorral poole päevaga midaiganes kohapeal valmis.
 LääneEuroopas istuks sohver kaks päeva ja näriks küüsi, kas rahakott peab ikka vastu, kui kiirkuller maailma teisest otsast eritellimusega saabub ja siis tuleb lisaks samapalju miljoneid maksta paigaldajale.
Eestis ollakse suhtumise poolest vast kuskil vahepeal, nagu geograafiliseltki.
Vasta
#10

(27-09-2018, 21:18 PM)TeeTL Kirjutas:  
(27-09-2018, 18:19 PM)koterman Kirjutas:  igal juhul olid vajalikud 'lego klotsid' vanade eeskujul lõpuks valmis.

 Kui loominguliste projektidega ida poole kulgeda, siis tehakse hädakorral poole päevaga midaiganes kohapeal valmis.
 LääneEuroopas istuks sohver kaks päeva ja näriks küüsi, kas rahakott peab ikka vastu, kui kiirkuller maailma teisest otsast eritellimusega saabub ja siis tuleb lisaks samapalju miljoneid maksta paigaldajale.
Eestis ollakse suhtumise poolest vast kuskil vahepeal, nagu geograafiliseltki.

Just, ettevõtlikust ja hakkamasaamist kitsastes oludes jagub seal kõvasti. Eks meie meister oli ka algul uurinud, et kaua originaalosade saamisega aega läheb, a no see oli mingi täiesti absurdne aeg ikka, vist 22 päeva v midagi sellist piisavalt avarat.    Rolleyes

Aga sõita võib igal pool, ka tava-Euroopas v kaugemal, meie reisikiri ongi mõeldud pigem innustama lugejat ahju pealt alla ronima ja vanatehnikaga seiklema minema. Olgu need mägised teed v üleujutatud teed v lihtsalt põlluvahed (selle teema juurde tuleme me pärast veel tagasi) või mõni päikseline ookeanirand. Pea-asi, et näeb kui hea omaenda vanatehnika tegelikult jätkuvasti on, samuti põnev vaadata kui head on tema pidajad eri oludes ja kui äge sel viisil matkata  tõepoolest on. Huumoripõllul kasvavatest palmidest rääkimata!  Toungue 




Jätkame siis ühe hooga looga ka - pea miljoni elanikuga Krasnodari linn ja tema reibas Jug-Motor-Show. Me saime sellest ettevõtmisest aru nii, et neil praktiliselt puudub hea laiema tehnikahuvi festival, kuigi kitsamalt spetsialiseerunud vendi (olgu ta restaureerimine, uusehitus, tuuningu-projektid, sõida-lenda-ja-uju-tüüpi nupumeeste ettevõtmised) on piisavalt. Nii nad oma neli aastat tagasi erinevate huviliste toel alustasid sellise kokkusaamise läbiviimist Krasnodari äärelinnas, ühe Mega...Agõde - nimelise suurpoe ees. 

Aegamööda on see neil siis vaikselt edasi übenenud ning väliskülaliste kutsumine ning ka saabumine on neile oluline, et saada ametivõimudelt nö 'rahvusvahelise' festivali nimi kätte.  Kohale kutsutakse nii ümberehituse spetse kui originaalses seisus säilunud pille, aga oli ka taastatuid, lisaks selliseid lihtsalt huumorivõtmes tehtud asju. Kas nad kõik päriselt nüüd omavahel kokku klapivad, a orgunni-vanadele tuleb siiski öelda suur tänu, sest tööd olid nad teinud usinalt - vaata neid oranzides särkides vendi eri piltidel - ja külastajaid jagus kahele päevale neil päris julgelt (nad ise pakkusid mitukümmend tuhat), kõik väga meeldivalt asjalikult meelestatud ja seda ilmast ja lõputa naljaviskamise objektiks olevast konkreetsest vanaautost sõltumatult.


Soovitame ka Krasnodari linnaga (vana nimega Jekaterinodar, kuna tegu on Katariina poolt 1794.a kingiks antud piirkonnaga endistele Musta mere rannaalal elanud kasakatele) tutvuda, kuna ta on väga mitmepalgeline - uhiuutest kortermajade blokkidest ja lõpututest müügikeskustest, ettevõtetest ja  väikeste mõnusate, kergelt viltu vajunud ajalooliste elukvartaliteni välja. Neid päris vanakesi hüüti sõbralikult 'hatt'adeks. Linna areneb kiiresti ja on mh ka üks väheseid piirkondi kogu Venes (ta on suuruselt 16 linn riigis), kus tööpuudus pole väga suur probleem ja eks mõnus kliima aitab ka sellele kaasa.


Nüüd meie sihiks olnud festivalile endale annab väikse sissejuhatuse ka värske uudisnupp ('telerolik' kohalikus variandis), mille koostamist saime näituseplatsil osalt ka ise kaeda. Loomulikult astub telepurgis üles ka meie lp Direktor isiklikult, ehkki tema värvikas ettekanne vanatehnikast siin- ja sealpool ekvaatorit on pisut lühem kui ta originaalis oli (mõned pildid väljasolnud tehnikast leiab all).

Palun siis nautida naaberiigi tehnikameelt ja -kirge ka meie väikse mätta otsast    Toungue   :

https://www.youtube.com/watch?v=cdKQQZMB1-M


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
                                                               
Vasta
#11

Meie lugu läheb muidugi aina edasi, a et tema kandvat ja nö optilist telge paremini puhastada, peame korraks pöörduma maailmakuulsa Soome filmikunsti poole.

Nimelt on meie soome veljedel selline hüva mustas toonis krimilugu nagu "Vares". See on tehtud Reijo Mäki nime kandva kirjaniku raamatu "Keltainen leski" ainetel ja on kõigiti asjakohane meie loos. Nõnda on seal kõigi muude kangelaste hulgas kesksel kohal eradetektiiv Jussi Vares ning tema eluaegne sõber Luusalmi. Sõbramees Jussi küsib kohe filmi algul Luusalmi käest - keda ta hindab kui kehva kirjanikku a head joodikut, täpsema sõnastusega 'kui 40-aastase baarikärbse tervisega (sõpra)' - et kas viimane ei peaks hommikul vara tema segamise asemel hoopis oma raamatut kirjutama? 

Ja selle peale vastab tõsine soome mees Luusalmi, muretult hetke eest sõbra riiulilt leitud kärakat kummutades, et 'parimad raamatud sünnivad elust enesest' ning seejärel pärast väikest tuisutopsi eradetektiivi baarikapist veelgi kindlameelsemalt, et '...kõigepealt tuleb elada ja siis kirjutada'.

Vägagi sarnase mõtteterani jõudsime ka meie välja - kuna lisaks Krasnodari tehnikafestivali edukale läbimisele, mille jooksul ühe (teise) Eesti (auto)tiimi poolt peeti poegade eestvõttel maha ka kaasasolnud isa suur sünnipäev, tekkis küsimus, et kas korralikku eestlasena tormata tagasi koju protestantlikku kesapõldu kündma, v vaadata veel veidi ringi.  Loomulikult ja väga-väga kiiresti, jäi ka meie Direktoril ja Peaspetsialistidel hr Luusalmi kombel päevakorda ikkagi mõte enne veidi laias ilmas seigelda ja alles siis taas tööd teha.

Kes selle piirkonna kaarti on uurinud, teab, et kiviviske kaugusel on mitmed kuurordid, mis olid kuulsad juba Ljonja ajal ja mõned sadamad, mis on tuntud ajast ammusest, sh Novorossiisk (suurrim Vene kauba-, reisiveo- ja sõjasadam kogu piirkonnas, kunagise Itaalia kaubalinna Genua koloonia (12-13.sajand) tulemusel tekkinud linn, mis tänapäeval ilmselgelt ei ole mõeldud turistidele, kuna see oli ainus koht kogu reisil, kus meie juurde tuldi lihtlabaselt kerjama). Niisiis otsustasime meiegi pärast festivali lõppu Pontiaci proovile panna, et näha, kas ta tõeliste mägede poegadega sammu jaksab pidada ja tuhiseda edasi kuurortlinnade Dzubga (mis oli kõigiti mahajäänud koht) ja Gelendzili poole (mis oli kena kuurort, lihtsalt hooaeg hakkas ühele poole saama, seega vaikne ja pooltühi ent põhjamaalasele väga sobiva ilmaga).

Nõnda, et kui keegi sama tee ette võtab, siis seal saab küll nö ajamasinasse sisse- ja väljaastumist proovida ilma vähimagi vaevata. Mõned näited ka - bussijuhid sõidavad nii vanadel Vene kui juba kaasaegsematel Hiina toodetel ent need on jätkuvasti koledad ja koristamata, mäeteedele matkata soovivaid turiste veetakse pikendatud keredega Uaz'ikutel, ranna-äärsel pikal ja seedrimännirohkel promenaadil saab süüa mõõduka hinna eest täpselt samu sööke nagu NL aegadel, erinevuseks on vaid saksa-, austria- ja inglise algupäraga toitude nimede kasutamine ning raviprotseduuride sõbrad saavad nii oma väikseid jalgu kui suuri päid hoida kalakestega täidetud akvaariumites. 

Aga - meri, ehkki nimega Must, on muidugi sinine ja käe-jala ulatuses, puuvilju ja puuvilja-saaduseid on kuhjaga, otse ranna ääres on lõputus koguses väikseid ööbimis- ning jalgrattalaenutusepaiku, ja kui teil veab, saate kohalikega vägagi vaimukat vestlust pidada. Meie näiteks kohtusime muuhulgas ühe noore daamiga naaberoblasti suurlinnast, kes oli tulnud puhkama koos vanaemaga. Ja saanud meiesuguste kuukulguritega jutuotsa peale pajatas ta sealhulgas, et tal pole eriti tööd, samuti ei tunne ta end võõrastes kohtades - ehkki riik on ju sama - koduselt. Ja kui me tahtsime teada, et miks ta mõnda välisriiki edasi ei matka/elama ei asu, küll seal hakkab paremini pika peale minema, siis teatas kaunis noor daam, et ta on lihtsalt laisk.

Vot vam i sjurpriz, estontsõ, ütleks selle kohta kõigi vangistatud rahvaste keeles...


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
                           
Vasta
#12

(28-09-2018, 19:09 PM)koterman Kirjutas:  ... ranna-äärsel pikal ja seedrimännirohkel promenaadil saab süüa mõõduka hinna eest täpselt samu sööke nagu NL aegadel, ...

Ma meeletu puuteadlasena pisut kobisen siia vahele, sest kahtlen faktis, et kas Musta mere man seedrimändidega ikka on tegemist.
Peaksivad olema merimännid need puud - pinus pinaster.
Vasta
#13

(28-09-2018, 20:36 PM)Janka Kirjutas:  
(28-09-2018, 19:09 PM)koterman Kirjutas:  ... ranna-äärsel pikal ja seedrimännirohkel promenaadil saab süüa mõõduka hinna eest täpselt samu sööke nagu NL aegadel, ...

Ma meeletu puuteadlasena pisut kobisen siia vahele, sest kahtlen faktis, et kas Musta mere man seedrimändidega ikka on tegemist.
Peaksivad olema merimännid need puud - pinus pinaster.

Väga meeldiv - keegi ikka loeb foorumit ka reedel!  Jah, eesti keeles on täpne termin merimännid. Tänan!


Kirjutan veidi hiljem meie matkalugu edasi, mis nüüd hoopistükkis varem lubatud põlluvaheteede teemale siirdub. Selleks aga, et meie loo järgmise peatüki ilu päriselt nautida, palume lugejatel minna koduse riiuli juurde ning otsida sealt välja kuulsaima eesti rallimehe, Uno Aava, 85-nda eluaasta tähistamiseks ilmunud biograafia - "Elu- ja ralliradadel". Kes aga vanahärrat ise tunneb - seda parem.

Nimetatud raamatust ja seal pajatatud ralliseiklustest ja rallisõitjatest tuli meil õige pea väga toredas paigas üsna põhjalikult juttu puhuda....
Vasta
#14

(29-09-2018, 10:32 AM)koterman Kirjutas:  ....... kuulsaima eesti rallimehe, Uno Aava, 85-nda eluaasta tähistamiseks ilmunud biograafia - "Elu- ja ralliradadel".....


Jätkame siis nüüd uue teemaarendusega, nimega põlluvaheteed.

Kui päikselisest kuurortide piirkonnast nüüd tagasi sõita, külastastades teel kõikvõimalikke väiksemaid ja mitte sugugi vähem maalilisi paiku (osa neist paraku on ka sõna otseses mõttes maha jäetud ja neid ühegi positiivse sõnaga kirjeldada ei õnnestu), siis tekib mõne aja möödudes muidugi jälle kange soov vanatehnikaga kokku saada. Nii läks ka meil. Sestap panime endale eesmärgiks lisaks autotehnikale külastada ka teist kuulsat tehnikavaldkonda, nimega relvatootmine.

Kõik, kes naabermaa ajalugu tunnevad, muidugi saavad aru, et niipea kui ütled 'relvade tootmine', siis siinses regioonis on selle üheks tuntumaks vasteks Tuula linn. Sinna me siis oma Pontiaci V8-l kihutada palusimegi.

Nüüd - visake pln väike pilk kaardile - kui tulla Voronezi, Lipetski ja Orlovi oblasti piirkonda mööda M4-nimelist maanteed  Rostov-na-Donu poolt, siis tasub siin aga enne relvatehaste maailma teha üks mahe aga oluline kõrvalepõige. Meie lp Direktor oli välja kaevanud noortele maadeuurijatele selleks kõrvalepõikeks ühe küla, mille nimi on Millijonova-Ts'hernousovka ja et temani jõuda, oli meil vaja mööduda Voronezist ning võtta sihtkohaks väike Efremovi linnake. 
Viimane ei paistnud silma mitte ainult mõnusa öömaja ja just alanud ülelinnalise kirikupüha tähistamise poolest vaid ka ses võtmes, et kui minna pizzeriasse nimega 'Tomat', siis pakutakse seal muidugi kõikvõimalikke selle ilma liha-, supi- jm tooteid veel lisaks, ning muidugi korralikule pizzasöögikohale iseloomulikult saab ka moijtot, kangemast kraamist rääkimata. Nii et kes matkab sealkandis ilma lasteta, külastage, ja te ei jää nälga........

Kui Efremovist sõita Cerni suunas edasi, siis ei lähegi palju aega kui te jõuate eelviidat külani ja seal ühe maheda põlluvaheteeni. Nüüd keerate paremale, põld on ümberringi sile nagu pesumaja unistus, põllutee ääres on märgata vaid üksikut aardeotsijat oma tsaari-, vürsti- v khaaniriigi aegseid münte maapõuest taga ajamas ning veeredes veel ca 4 km jõuate ....... vana-autode paradiisi või vanadekodusse. Muud nime sellisele kummalisele kohale (vt pilte all) ei oska küll anda. Omab kogu seda sõna otseses mõttes Imede Põldu vanahärra nimega Mihhail Krasinets, kes on erinevate NL aegsete tehaste toodangut korjanud sinna kokku - no pakume et ca 25... 30 viimast aastat. Meie omamaise Vanatehnika Varjupaiga inimesed võiksid talle isegi kirjutada, kui huvi on, sest asjaolu, et kõik see kaunidus seisab lihtsalt taeva all, see paneb veidi kukalt sügama küll.

Aga tänu isand Krasinetsile jõudsime meie ootamatu kiirusega välja hr Uuno Aava ja tema-aegsete rallide ja rallitajateni. Nimelt ilmnes, et isikliku autode vanadekodu v paradiisi pidaja on oma pikas varasemas elus jõudnud olla nii kiirabiautojuht, Mossede klubi president kui ka rallisõitja. Sestap kui Direktor ja Temaga Kaasasolevad Isikud alustasid poolkogemata vestlust erinevatest Eesti rallidest ja -sõitjatest, läks vana nägu laia naeru täis, kuna ta oli nii mõnegagi neist 80-ndate algul ja keskpaigas professionaalses plaanis kokku puutunud. Ühesõnaga, vestlus võttis nii põhjalikud pöörded üles, et toariiulilt kaevati välja härra isiklik rallialbum (vt kaks Tauriate jm rallipillidega pilti all), kus tõepoolest oli näha ka Eesti ekipaazide autosid ja meie autode numbrimärke.

Nii et kui kuulus Scherlok Holmes seletas dr Watsonile, et 'palju hirmsaid kuritöid leiab aset just mahedates maapiirkondades', siis meie võisime ühtlasi tunnistada, et väga palju autoajalugu (vähemalt osaliselt) ka säilub kaunis hämmastaval viisil maapiirkondades  Big Grin  Nõnda soovitame kindlasti kõigil, kes sinna kanti satuvad oma silmaga sellist tehnikajaloo momentülesvõtet vaatama minna.

PS Lisaks veel kaks momenti: 
(a) kaasfoorumlane RAFi Allan kindlasti rõõmustab kuuldes, et vanahärral oli õuemuuseumi paremaks valitsemiseks avatud eraldi staabipunkt luksus-RAFikus, ja 
(b) vanahärra soovitas meile Vene autotehaste ajalugu uurida hoopistükkis ühe mittevene (NB!) autori abil - olgu siis ka see inglise härrasmees ja tema visa töö ses vallas ära märgitud - autoriks on Andy Thompson, teos anti välja 2008 aastal hästituntud Haynesi kirjastuse poolt Inglismaal (ja vnk tõlkeversioon kohe 2010 kirjastuse 'Fair' poolt ) nime alla 'Cars of Soviet Union' (v siis vastavas tõlketeoses 'Sovetskie avtomobili: polnaja istorija'). Kuna tega on mahuka 376-leheküljelise ülevaatliku käsiraamatuga, siis võib muidugi personaal-muuseumi omanikul ka õigus olla.

Et ka Eesti lippu kõrgel hoida, lubasime oma Pontiaci-tiimi poolt läkitada vanale meie Uno Aava mäletusraamatu, et vanad rallimehed kasvõi kunagiste rallide piltide kaudu taas mõtteliselt kontakti saaks.


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
                                                       
Vasta
#15

Ära tööpäeval kirjuta, segab tööd juba.  Wink

https://www.google.com/maps/place/Millio...36.9228648
Vasta
#16

Jep aarete saar, seal on ei rohkem ega vähem kui
Monte Carlo 1964: Tenishev Sergey-Dmitrievskiy Anatoly, (selle auto 1:43 versiooni saab osta siit):

https://osta-ee.postimees.ee/en/volga-ga...37312.html

kahjuks see auto 1964 lõpuni ei tulnud, ehk siis ainult "osales". 
Olgu lisatud, et Uuno Aava osales 1965-nda aasta rallil tehnitškal ja raja legendi kirjutajana. Ka 1965 venelased (NL) Montes lõpuni ei tulnud.

Triumph GT6, Corvair Spyder, Datsun 280Z, BMW E21, VW Buss
Vasta
#17

paraku on see replica
Vasta
#18

(01-10-2018, 11:08 AM)supp Kirjutas:  paraku on see replica

Igatahes oli vanahärral väga hästi meeles see, et mõttele minna ralliradadele ka Volgaga tulid just soomlased :-D 

Tõsi ta samas on, et ilma muidugi tegid sel ajal hoopis teised masinad, näiteks kui vaadata Jyvaskylas 1962.a rallist tehtud amatöörvideot - https://www.youtube.com/watch?v=_FxyUsPTC0A
Vasta
#19

Kaasfoorumlane motamees arvas, et inimesi ei tohi töö ajal segada, kasutame nõnda siis kättejõudnud lõunapausi ära  Big Grin


Ühesõnaga, olles Imede Põllust ja sellega kaasnenud ajaloolisest pillerkaarest päris pimestatud, pidime end kosutama joovastava karastusjoogiga 'Pepsi', et taastuda ja edasi sõita. Eesmärgiks oli jõuda vana relvavabrikantide linna Tuulasse, mis kaasajal jätkuvasti atradest mõõku taob ja sellega meie naaberriigi raketivägesid käigus hoiab.

Et aga meie oleme rahumeelsemad inimesed, külastasime me kahe pakutava muuseumi vahel valides algul ikka klassikalist, jahipüsside, püstolite ning muude lähimaa-relvasüsteemide (n vibud) oma. Siis jalutasime kaunil jõe kaldapealsel, ent nagu vene asjaajamisele kombeks, pruukis meil vaid sillani jõuda, kui jõgi koondus väikseseks ojaks ja kadus kuhugi heinatuustide vahele ära.

Teine muuseum - mis on puhtalt sõjapidamisele pühendatud - on muidugi osalt ka eeskätt kiitus relvavabrikantidele, NL/Vene väejuhatusele ja tema käsul hukku toovale rünnakule tormavale soldatile. Kuna meil selle maailmaga on omal kaunis selged kogemused olemas, siis me ei hakka teid raske raua ja veel raskema ideoloogiaga kurnama. Eriti selle õnnetu hollandi puhkajaid pungil täis olnud reisilennuki allalaskmise järel Ukrainas, ja seda ühe vene armeele kuuluva raketisüsteemi abil. Olgu vaid selle teema lõpus öeldud, et nö globaalses vaates on Vene riik tähtsuselt maailma tipp-kolm relvaeksportija ja mitte väike panus sellest teatud relvaliikide lõikes tuleb ka Tuulast (http://uk.businessinsider.com/top-countr...-states-10)

Mõned pildid nähtust on all, ja kui mahti on seadke ka oma matkatee nii, et saate detailsemalt kokkukogutud raudvara pealt ja alt uurida.

Küll aga jäi meile Tuula linn vähe reipamas võtmes meelde kui ainus koht kogu reisil, kus kohtasime naeratavaid politseinikke. Ühtlasi märkasime, et ajaloolist linnasüdant ehitatakse uuesti üles, näiteks kunagist kirikutorni lausa nullist (vt all pildil taustal tellingutes) ja et teravamad kohalikud Bmw-noorsandid pildistavad iseennast ja oma personaalset saksa teedekuningat tavaliselt just teerulli taustal. Jälle legendis punkt kirjas!


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
                                               
Vasta
#20

(30-09-2018, 16:39 PM)koterman Kirjutas:   ....... vana-autode paradiisi või vanadekodusse. Muud nime sellisele kummalisele kohale (vt pilte all) ei oska küll anda. Omab kogu seda sõna otseses mõttes Imede Põldu vanahärra nimega Mihhail Krasinets, kes on erinevate NL aegsete tehaste toodangut korjanud sinna kokku - no pakume et ca 25... 30 viimast aastat. Meie omamaise Vanatehnika Varjupaiga inimesed võiksid talle isegi kirjutada, kui huvi on, sest asjaolu, et kõik see kaunidus seisab lihtsalt taeva all, see paneb veidi kukalt sügama küll.

Kas lahkumisel ei tekkinud muuseumipealikul küsimust, miks te lahkute koos eksponaadiga, kui olete selle nii kaugelt kohale toonud ? Toungue
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne