28-09-2018, 19:09 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 28-09-2018, 19:30 PM ja muutjaks oli koterman.)
Meie lugu läheb muidugi aina edasi, a et tema kandvat ja nö optilist telge paremini puhastada, peame korraks pöörduma maailmakuulsa Soome filmikunsti poole.
Nimelt on meie soome veljedel selline hüva mustas toonis krimilugu nagu "Vares". See on tehtud Reijo Mäki nime kandva kirjaniku raamatu "Keltainen leski" ainetel ja on kõigiti asjakohane meie loos. Nõnda on seal kõigi muude kangelaste hulgas kesksel kohal eradetektiiv Jussi Vares ning tema eluaegne sõber Luusalmi. Sõbramees Jussi küsib kohe filmi algul Luusalmi käest - keda ta hindab kui kehva kirjanikku a head joodikut, täpsema sõnastusega 'kui 40-aastase baarikärbse tervisega (sõpra)' - et kas viimane ei peaks hommikul vara tema segamise asemel hoopis oma raamatut kirjutama?
Ja selle peale vastab tõsine soome mees Luusalmi, muretult hetke eest sõbra riiulilt leitud kärakat kummutades, et 'parimad raamatud sünnivad elust enesest' ning seejärel pärast väikest tuisutopsi eradetektiivi baarikapist veelgi kindlameelsemalt, et '...kõigepealt tuleb elada ja siis kirjutada'.
Vägagi sarnase mõtteterani jõudsime ka meie välja - kuna lisaks Krasnodari tehnikafestivali edukale läbimisele, mille jooksul ühe (teise) Eesti (auto)tiimi poolt peeti poegade eestvõttel maha ka kaasasolnud isa suur sünnipäev, tekkis küsimus, et kas korralikku eestlasena tormata tagasi koju protestantlikku kesapõldu kündma, v vaadata veel veidi ringi. Loomulikult ja väga-väga kiiresti, jäi ka meie Direktoril ja Peaspetsialistidel hr Luusalmi kombel päevakorda ikkagi mõte enne veidi laias ilmas seigelda ja alles siis taas tööd teha.
Kes selle piirkonna kaarti on uurinud, teab, et kiviviske kaugusel on mitmed kuurordid, mis olid kuulsad juba Ljonja ajal ja mõned sadamad, mis on tuntud ajast ammusest, sh Novorossiisk (suurrim Vene kauba-, reisiveo- ja sõjasadam kogu piirkonnas, kunagise Itaalia kaubalinna Genua koloonia (12-13.sajand) tulemusel tekkinud linn, mis tänapäeval ilmselgelt ei ole mõeldud turistidele, kuna see oli ainus koht kogu reisil, kus meie juurde tuldi lihtlabaselt kerjama). Niisiis otsustasime meiegi pärast festivali lõppu Pontiaci proovile panna, et näha, kas ta tõeliste mägede poegadega sammu jaksab pidada ja tuhiseda edasi kuurortlinnade Dzubga (mis oli kõigiti mahajäänud koht) ja Gelendzili poole (mis oli kena kuurort, lihtsalt hooaeg hakkas ühele poole saama, seega vaikne ja pooltühi ent põhjamaalasele väga sobiva ilmaga).
Nõnda, et kui keegi sama tee ette võtab, siis seal saab küll nö ajamasinasse sisse- ja väljaastumist proovida ilma vähimagi vaevata. Mõned näited ka - bussijuhid sõidavad nii vanadel Vene kui juba kaasaegsematel Hiina toodetel ent need on jätkuvasti koledad ja koristamata, mäeteedele matkata soovivaid turiste veetakse pikendatud keredega Uaz'ikutel, ranna-äärsel pikal ja seedrimännirohkel promenaadil saab süüa mõõduka hinna eest täpselt samu sööke nagu NL aegadel, erinevuseks on vaid saksa-, austria- ja inglise algupäraga toitude nimede kasutamine ning raviprotseduuride sõbrad saavad nii oma väikseid jalgu kui suuri päid hoida kalakestega täidetud akvaariumites.
Aga - meri, ehkki nimega Must, on muidugi sinine ja käe-jala ulatuses, puuvilju ja puuvilja-saaduseid on kuhjaga, otse ranna ääres on lõputus koguses väikseid ööbimis- ning jalgrattalaenutusepaiku, ja kui teil veab, saate kohalikega vägagi vaimukat vestlust pidada. Meie näiteks kohtusime muuhulgas ühe noore daamiga naaberoblasti suurlinnast, kes oli tulnud puhkama koos vanaemaga. Ja saanud meiesuguste kuukulguritega jutuotsa peale pajatas ta sealhulgas, et tal pole eriti tööd, samuti ei tunne ta end võõrastes kohtades - ehkki riik on ju sama - koduselt. Ja kui me tahtsime teada, et miks ta mõnda välisriiki edasi ei matka/elama ei asu, küll seal hakkab paremini pika peale minema, siis teatas kaunis noor daam, et ta on lihtsalt laisk.
Vot vam i sjurpriz, estontsõ, ütleks selle kohta kõigi vangistatud rahvaste keeles...
Nimelt on meie soome veljedel selline hüva mustas toonis krimilugu nagu "Vares". See on tehtud Reijo Mäki nime kandva kirjaniku raamatu "Keltainen leski" ainetel ja on kõigiti asjakohane meie loos. Nõnda on seal kõigi muude kangelaste hulgas kesksel kohal eradetektiiv Jussi Vares ning tema eluaegne sõber Luusalmi. Sõbramees Jussi küsib kohe filmi algul Luusalmi käest - keda ta hindab kui kehva kirjanikku a head joodikut, täpsema sõnastusega 'kui 40-aastase baarikärbse tervisega (sõpra)' - et kas viimane ei peaks hommikul vara tema segamise asemel hoopis oma raamatut kirjutama?
Ja selle peale vastab tõsine soome mees Luusalmi, muretult hetke eest sõbra riiulilt leitud kärakat kummutades, et 'parimad raamatud sünnivad elust enesest' ning seejärel pärast väikest tuisutopsi eradetektiivi baarikapist veelgi kindlameelsemalt, et '...kõigepealt tuleb elada ja siis kirjutada'.
Vägagi sarnase mõtteterani jõudsime ka meie välja - kuna lisaks Krasnodari tehnikafestivali edukale läbimisele, mille jooksul ühe (teise) Eesti (auto)tiimi poolt peeti poegade eestvõttel maha ka kaasasolnud isa suur sünnipäev, tekkis küsimus, et kas korralikku eestlasena tormata tagasi koju protestantlikku kesapõldu kündma, v vaadata veel veidi ringi. Loomulikult ja väga-väga kiiresti, jäi ka meie Direktoril ja Peaspetsialistidel hr Luusalmi kombel päevakorda ikkagi mõte enne veidi laias ilmas seigelda ja alles siis taas tööd teha.
Kes selle piirkonna kaarti on uurinud, teab, et kiviviske kaugusel on mitmed kuurordid, mis olid kuulsad juba Ljonja ajal ja mõned sadamad, mis on tuntud ajast ammusest, sh Novorossiisk (suurrim Vene kauba-, reisiveo- ja sõjasadam kogu piirkonnas, kunagise Itaalia kaubalinna Genua koloonia (12-13.sajand) tulemusel tekkinud linn, mis tänapäeval ilmselgelt ei ole mõeldud turistidele, kuna see oli ainus koht kogu reisil, kus meie juurde tuldi lihtlabaselt kerjama). Niisiis otsustasime meiegi pärast festivali lõppu Pontiaci proovile panna, et näha, kas ta tõeliste mägede poegadega sammu jaksab pidada ja tuhiseda edasi kuurortlinnade Dzubga (mis oli kõigiti mahajäänud koht) ja Gelendzili poole (mis oli kena kuurort, lihtsalt hooaeg hakkas ühele poole saama, seega vaikne ja pooltühi ent põhjamaalasele väga sobiva ilmaga).
Nõnda, et kui keegi sama tee ette võtab, siis seal saab küll nö ajamasinasse sisse- ja väljaastumist proovida ilma vähimagi vaevata. Mõned näited ka - bussijuhid sõidavad nii vanadel Vene kui juba kaasaegsematel Hiina toodetel ent need on jätkuvasti koledad ja koristamata, mäeteedele matkata soovivaid turiste veetakse pikendatud keredega Uaz'ikutel, ranna-äärsel pikal ja seedrimännirohkel promenaadil saab süüa mõõduka hinna eest täpselt samu sööke nagu NL aegadel, erinevuseks on vaid saksa-, austria- ja inglise algupäraga toitude nimede kasutamine ning raviprotseduuride sõbrad saavad nii oma väikseid jalgu kui suuri päid hoida kalakestega täidetud akvaariumites.
Aga - meri, ehkki nimega Must, on muidugi sinine ja käe-jala ulatuses, puuvilju ja puuvilja-saaduseid on kuhjaga, otse ranna ääres on lõputus koguses väikseid ööbimis- ning jalgrattalaenutusepaiku, ja kui teil veab, saate kohalikega vägagi vaimukat vestlust pidada. Meie näiteks kohtusime muuhulgas ühe noore daamiga naaberoblasti suurlinnast, kes oli tulnud puhkama koos vanaemaga. Ja saanud meiesuguste kuukulguritega jutuotsa peale pajatas ta sealhulgas, et tal pole eriti tööd, samuti ei tunne ta end võõrastes kohtades - ehkki riik on ju sama - koduselt. Ja kui me tahtsime teada, et miks ta mõnda välisriiki edasi ei matka/elama ei asu, küll seal hakkab paremini pika peale minema, siis teatas kaunis noor daam, et ta on lihtsalt laisk.
Vot vam i sjurpriz, estontsõ, ütleks selle kohta kõigi vangistatud rahvaste keeles...