[koterman]

 ....... vana-autode paradiisi või vanadekodusse. Muud nime sellisele kummalisele kohale (vt pilte all) ei oska küll anda. Omab kogu seda sõna otseses mõttes Imede Põldu vanahärra nimega Mihhail Krasinets....

Kas lahkumisel ei tekkinud muuseumipealikul küsimust, miks te lahkute koos eksponaadiga, kui olete selle nii kaugelt kohale toonud ?

Muidugi! Vana oli nii õnnelik kui nägi ksf! Suppi kohale veeremas oma sinise Ameerika unistusega, et kuku või pikali 


Aga et jutukera edasi veeretada, siis tuleb ka põigata korraks kogu proletaarse maailma ainsa ikka veel mahamatmata soni- ja lipsukandja teemasse. Nimelt otsustasime väikese arutelu järel pärast Tuulat heita pilgu ka ühele väiksele, nii ca 12,2-miljonilise elanikuga linnale.  Ja põhjus selleks peitus mitte ihas näha korrapäraseid ummikuid, pilvedesse peituvaid kõrghooneid v Charlie Chaplinlikke suurlinna tulesid vaid hoopis ühes kummalises muuseumis.

Nimelt on olemas üks ettevõtja, kuulu järgi Ukraina päritoluga, nimega Vadim Zadorozhnõi (huviline võib temaga seotud ettevõtete lõputa pikka rida (https://www.rusprofile.ru/person/zadoroz...2900260908 ) ise põhjalikumalt järgi kaeda). Kuidas ta kõige oma 80-ndate lõpul avariiliste Zigulide ülestagumise ja Moskvasse ning Kiievisse korras masinatena edasimüümisest jõudis juba laialdasema ning tänini õitsva äritegevuseni ja selle juures nö 'komistas' edukalt ka eri liiki tehnika kollektsioneerimise idee ja teostamise peale, ei tea meie küll arvata. Ametliku versiooni järgi olla põhiliseks veduriks nimetatud härral patriootilised tunded. Igal juhul on teada, et kogutud esemete arv aina kasvas ja aastal 2003 õnnestus tal kasutamata põlluserval (Iljini poole suunduva maantee 4-km-il, mis jääb endise väga tuntud ja muinsuskaitselise Arhangelskoje mõisa kõrvale - tasub samuti külastamist), püsti panna esimene katusealune, millest siis kujunes tehnikaklubi ja edasi juba eramuuseum, nime all V.Z.-Tehnikamuuseum. Viimane on ametlikult avatud 2008 aastast ehk tähistas sel aastal esimest korralikumat juubelit.

Valik mida nimetatud ettevõtmises kaetakse tänasel päeval on veidi mõistusevastane, heas mõttes - esindatud on tehnika alates auruveduritest ja sobivalt taastatud vagunitest, kuni II ilmasõja ja hilisemate aegade tankide, kahurite, raketiseadeldiste kuni paari sõjalennukini (kõik õues) ja väga kenasti restaureeritud 30-ndate, 40-ndate, 50-ndate ning hilisemate ajastute autode ja mootorratasteni pluss muu memorabilia (siseruumides, kolmel korrusel). Kuidas üks eraisik sellist - ütleme siis nii kallist ja süvenemist nõudvat tegevusala - ja justkui kõige muu äri kõrvalt aega teha saab, on samuti veidike mõistusevastane. Ja kuidas kõik need eri masinad, olgu siis komplektsed v mitte, kokku on õnnestunud korjata, mis meetoditega, no täpselt sama mõistusevastane lugu 


Niisiis, olles mootorratturitele orienteeritud baar-kontserdipaik-öömajas, nimega Night Train, jõudu kogunud, suundusimegi järgmisel hommikul kohalikku Über/Taxify versiooni kasutades eelräägitud tehnikamuuseumi manu. Ja tõesti vaadata oli seal küll.  Meiesuguste huvi oli küll pigem auto- ja mootorratastega seonduvad väljapanekud, a tuleb siiski möönda, et ka muu valik oli küllalt mitmekesine. Laiemas ilmas ringi liikudes kohtab pigem küll täpsema suunitlusega tehnikamuuseumeid, a ehk on tegu siis ühe ja ainulaadse nähtusega post-NL/Vene praeguses vastavas arengutsüklis.


Ainet mõtiskluseks jagub seal igatahes küll ja veel, eriti näiteks sõiduautode kollektsioon I (Vene enda) ja II korrusel (Lääne tootjad) on ikka tõesti tugev tuntud markide osas, rääkimata tsiklite omast III-ndal. Samuti olid hästi tehtud eraldiseisvate ja temaatiliste väikeesemete väljapanekud (näit üks ka Saksa armeeohvitseri ilmasõja-aegsele varustusele pühendatud, ja samas kohe kõrval järgmine, mis pühendatud Ameerika, mandri-Euroopa, Briti jt automarkide kapotikaunistustele-kujukestele).

PS Sõjamasinatest on ka pildimaterjali, nii et kui kellegil on huvi, saab otse saata.