03-10-2018, 10:22 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 03-10-2018, 10:28 AM ja muutjaks oli koterman.)
Kuulsal eesti karikaturistil ja joonisfilmimeistril Priit Pärnal oli kunagi üks igati mõnus lugu, nimega 'Kas maakera on ümmargune'.
Seal on kangelaseks üks koolipoiss, kes tahab teada kuidas maa-palli asi ikka tegelikult käib ja läheb ise järgi vaatama. Olles siis pärast kõvemat rabamist kodukanti õnnekaupa tagasi jõudnud, on ta juba soliidsesse ikka jõudnud ja saab mh imetleda ka seda kuidas tema kunagised sõbrad on vanamehenässideks muutunud, istudes ühesuguste majade man kiiktoolis.
Sestap tuli meilegi pähe mõte, et käiks vahepeal ka kodus ära ja kaeks, kas mõni vana kamraad ja sugulane on veel pika matka järel alles. Siht silma ees, tänasime öömaja perenaist tema lahke vastuvõtu eest, panime V8 sumisema ning õige pea jäidki viaduktid, kõrghooned ning ummikud selja taha ja vana hea maantee-film tuli taas me ekraanile.
Ilmselt on ka lugejad sama distantsi korduvalt sõita saanud, miska maanteedest pajatama ei hakka, küll aga ühest Madame Larissast. Nimelt - kui te peaks koduteel sisse põikama Suurte Sibulate linna, kus ilmasõja-ajal eestlased (ja paljud teised sõtta haaratud rahvaste paremad pojad) mõlemal pool rinnet suuri kaotusi kandsid, siis pange ka nende mälestuseks üks väike tammeoks.
Täname.
Kui teil seejärel aga kõht tühjaks läheb, on otse kesklinnas väike eesaiaga söögikoht, nimega 'Klubnitshka' - soovitame sinna minna ja paluda Madame Larissal endale üks korralik pajatäis vaaritada. Ärge laske end segada pliiatsiga kirjutatud menüüst, tagasihoidlikust ruumist ega puuduvast ventilatsioonist (akna võib ise lahti teha) ja nautige pakutavat. Võib küll meie kogemuse järgi öelda, et see tuleb sõidu parim söömaaeg. Ja kuna kohalik komme näeb ette - seda Madame ise õpetab - tuua kaasa ka oma väike naps, võite meeleoluka päeva ja sõidu kokkuvõtteks tõsta toosti.
Ja siis ühe toosti ka vabaduse terviseks.
Seejärel ootab teid enne piiri reibas piirivalvur, kes ei taha dokumente näha ega midagi muud vaid pilte teha ning siis tema järgmised kolleegid, nii ca 10km hiljem, kes tahavad juba kõike näha - mis paberil, mis autos ja mis auto all. Kuna aga õnnekaupa oli Eestisse jõudnud Tema Pühadus Herr Paavst isiklikult, läks vestlus kohe jumalikele asjadele ning nii said meiegi matkamehed väikse kodumaa pinna peale õnnelikult taas tagasi.
Ja sa vana pergel küll, kui ilus see kodukant pärast naaberriiki ikka on
Tänud kõigile, poisid. Tänud diivanile ja Pontiacile. Tänud ka ilmataadile ja tema kõrgusele Jumalanna Juhusele, kes meid mõlemad kõigiti aitasid!
PS. "Maakera on ümmargune. Seda on lihtne tõestada! (Priit Pärn, 1977)"
Seal on kangelaseks üks koolipoiss, kes tahab teada kuidas maa-palli asi ikka tegelikult käib ja läheb ise järgi vaatama. Olles siis pärast kõvemat rabamist kodukanti õnnekaupa tagasi jõudnud, on ta juba soliidsesse ikka jõudnud ja saab mh imetleda ka seda kuidas tema kunagised sõbrad on vanamehenässideks muutunud, istudes ühesuguste majade man kiiktoolis.
Sestap tuli meilegi pähe mõte, et käiks vahepeal ka kodus ära ja kaeks, kas mõni vana kamraad ja sugulane on veel pika matka järel alles. Siht silma ees, tänasime öömaja perenaist tema lahke vastuvõtu eest, panime V8 sumisema ning õige pea jäidki viaduktid, kõrghooned ning ummikud selja taha ja vana hea maantee-film tuli taas me ekraanile.
Ilmselt on ka lugejad sama distantsi korduvalt sõita saanud, miska maanteedest pajatama ei hakka, küll aga ühest Madame Larissast. Nimelt - kui te peaks koduteel sisse põikama Suurte Sibulate linna, kus ilmasõja-ajal eestlased (ja paljud teised sõtta haaratud rahvaste paremad pojad) mõlemal pool rinnet suuri kaotusi kandsid, siis pange ka nende mälestuseks üks väike tammeoks.
Täname.
Kui teil seejärel aga kõht tühjaks läheb, on otse kesklinnas väike eesaiaga söögikoht, nimega 'Klubnitshka' - soovitame sinna minna ja paluda Madame Larissal endale üks korralik pajatäis vaaritada. Ärge laske end segada pliiatsiga kirjutatud menüüst, tagasihoidlikust ruumist ega puuduvast ventilatsioonist (akna võib ise lahti teha) ja nautige pakutavat. Võib küll meie kogemuse järgi öelda, et see tuleb sõidu parim söömaaeg. Ja kuna kohalik komme näeb ette - seda Madame ise õpetab - tuua kaasa ka oma väike naps, võite meeleoluka päeva ja sõidu kokkuvõtteks tõsta toosti.
Ja siis ühe toosti ka vabaduse terviseks.
Seejärel ootab teid enne piiri reibas piirivalvur, kes ei taha dokumente näha ega midagi muud vaid pilte teha ning siis tema järgmised kolleegid, nii ca 10km hiljem, kes tahavad juba kõike näha - mis paberil, mis autos ja mis auto all. Kuna aga õnnekaupa oli Eestisse jõudnud Tema Pühadus Herr Paavst isiklikult, läks vestlus kohe jumalikele asjadele ning nii said meiegi matkamehed väikse kodumaa pinna peale õnnelikult taas tagasi.
Ja sa vana pergel küll, kui ilus see kodukant pärast naaberriiki ikka on
Tänud kõigile, poisid. Tänud diivanile ja Pontiacile. Tänud ka ilmataadile ja tema kõrgusele Jumalanna Juhusele, kes meid mõlemad kõigiti aitasid!
PS. "Maakera on ümmargune. Seda on lihtne tõestada! (Priit Pärn, 1977)"