[Janka]

"Jaküll-jaküll-jah! Aitab nüit sellest karra vahtimisest ja kulla kittmisest!"



- "Kas siss inemestel tõesti muud tettä pele, ku kõge sjoo vahtmise pääle huipurahha sinna-tänna loopi?"
- "Kujutad ette, et om iks küll!"
....

[Janka]

... Ja nii sukeldusime ühel hommikul metroosse...





Tulime sealt jälle välja ning päält pisukest jalutuskäiku sisenesime hoonesse, et osta veel kallim, lausa ₽480.- eest pilet per'nase ja hakkasime algul videosid väntama, hiljem piltisid klõpsima.



See on nüüd üks uudne vahva koht Peetrilinnas, kuhu soovitan kindlasti sisse astuda, kui sinna Venemaa nurka kellelgi asja on. Jätke meelde – Grand Maket Russia.



Väljanäitus, mis on pidevas muutumises ja täienemises. Kümne aasta eest alustati ühe väikese liikuva raudteesõlmega mõne ruutmetri suuruse planšeti peal ja tänaseks on kokku saadud Euroopa mõistes arvestatav plats, kuhu siis kuidagiviisi ääri-veeri mahutatud terve suure impeeriumi erinevaid linnasid, maakohti ja neis juhtuvaid elust enesest kopeeritud stseene.



Alguses köitis tähelepanu loomulikult kõik, mis liikus, aga olles pool tunnikest tolle möllu sees viibinud, hakkasin aru saama, mida tegelikult sel maketil mulle näidata tahetakse.

         
       
   

Läbi objektiivi paistavad üksikud punktid ja situatsioonid paremini välja. Kõik on päevakaja. Välja pole jäänud ka enesekriitilised seigad. Autoavarii, jooming ja läbu, rannaelu, reostatud loodus...
Päeva lõpuks sain oma päriskaameraga lähedaseks sõbraks tagasi. Lõpuks ometi

[Janka]

       
       
       

[Janka]

       
           

Naid piltisid sai ikke tehtuss. Ca'300 tükki  
Päris suurt ringi maketile ma ei jaksanudki peale teha. Enne pandi näitus selleks päevaks kinni.
Raske tööpäev oli nii mulle kui kaamerale.

Kuulame vahelduseks ühe loo ka, mis kogu seda värki vähemalt päälkirja poolest iseloomustab...
Seejärel võid siia suuremasse minimaailma ka piiluda 

[Janka]

Jäädvustasin koduteel mõned rohkem silma jäänud tähtsamad objektid.

               

Ai, oh häda!
Äärepealt oleksin unustanud, et seal maketimajas on mõnda salakohta paigutatud ka FSB poolt kaameraid. Nii, et kes jälitusfoobiat põeb, siis hoidku tollest kvartalist või veel parem, tervest linnaosast heaga eemale.
Meie ei põe. Kena mälestus nüüd reisuseltskonna kodudes külmkappide uksi ehtimas 

   

[Janka]

Seltskond.
See seltskond on selline lahe seltskond, et eneselgi võtab kukalt kratsima, et kuidas üldse selline seltskond eksisteerida saab. Ja vot ei ole võimeline mina seda välja mõtlema, aga näh, nii ta siin eksisteerib.
Kolm meest niiväga erinevatest ajajärkudest, et keegi meist ise ka ei usu, kuis me omavahel siiani sõbralikult hakkama oleme saanud.
Kes mida siis Piiterisse otsima läks, pole siianigi vist päris selge.
Mina (48). Läksin vaatama, kas kõik on samal paigal ja hoitud, nagu õndsal hallil ajal. Paadunud rändur ja hobipiltnik, kes reisib siis kui tahab ja sinna kuhu saab ning võimalusel kulutaks kogu oma raha ja aja vaid mööda maailma ringilogelemisele. Seega põhjus ja eesmärk lihtsad - tekkis tahtmine külastada linna, mida esmakordselt nägin siis, kui Tiit sündis.
*Tiit (35). Lihtsalt hää sõber ja ammune ametivend. Tuli kaasa meil omavahel juba Prantsusmaal koos olles justkui igapäevasteks saanud vaidluste tõttu. Tema vajas nähtavasti tõestust sellele, millest meil siin meedia räägib-kirjutab. Et kuis venelased iga nende juurde saabunud eestlase kõigepealt pehmeks klopivad ja siis perega õhtusöögiks keedavad.
No meie vaidlus seisnes siis selles, et kas keedetakse enne ja pärast soolatakse või soolamine toimub klohmimise käigus... Segane värk tema jaoks ühesõnaga ja vene keelt mittevaldava kodanikuna tahtiski kõike ise otse näha, katsuda ja kogeda, sest läbi ajalehtede ja telepurgi tuleva jutuga on nagu on. Eesti keelsest programmist saab sageli liiga hästi aru ja teeb seetõttu minu arvates liigagi omapäraseid järeldusi idanaabri käitumise kohta.
*Silver (27). Samuti hää sõber, aastakese olnud töö juures kolleegiks, mitu aastat kannab väimehe tiitlit. Oleks justkui poisike, samas ei saa ma seda tema kohta mitte kuidagi öelda. Harrastab sarnast elustiili nagu ma isegi, et pikalt paigal ei püsi ja huvitub uutest väljakutsetest. Ja Venemaa on väljakutse igas mõttes. Eriti temasugusele, samuti kohaliku keele mitteoskajale, kes säälsetest tavadest-kommetest rohkem aimu tahtis saada.
Nu ja ülejäänutega on nagu on...
*Isiklik tütar, nagu isa suust kukkunud. Liigagi sageli tema käitumist jälgides ja olemuse üle mõtiskledes vaatan nagu oma peegelpilti. Saab sellest noortemassist kõige rohkem kohalikust keelest sotti ja kui väga vaja, siis pursib miskit küsijaile ka vastuseks. Valesti, aga mõistetavalt.
Loomulikult vean teda kõikjale, kuhu vähegi võimalik, enesega kaasa, et las laiendab kah silmaringi ja õpib elu muudmoodi kui ainult raamatuid lugedes ja internetis kolades tundma.
Lõpuks siis ka elukaaslane või naine, võtku igaüks, kuis soovib. Vanusest naisterahvaste juures ei räägita ja muugi osa allub suht lühikesele kirjeldusele ehk siis oleme lihtsalt harjunud elama sedapidi, et kus mina, seal ka tema. Ja nii on.

[Janka]

Peterburis ei ole ainult silmaga nähtavat kulda.
Ja selle tõestuseks võtsime meestega omavahel ette käigu paari sellisesse kohta, mis naistele natuke mittemõistetavad, aga meile ülimalt ägedad tundusid ja palju äratundmisrõõmu valmistasid.
Nimelt on ses linnas veel siiski võimalik leida vahvaid väljapanekuid, mis vanematele inimestele möödunut meenutavad ja noorematele jutustavad, kuis nende isad-emad oma noorust veetsid.
Esimene säherdune koht oli raskesti leitav ja tundus, et peamegi juba sinnasõidu korstnasse kirjutama, aga olles teinud hoonele tiiru peale, leidsime õigete kirjadega ukse kenasti kätte.
Meistrimehele, kes armastab palju näputööd teha, on see pood juskui kullaauk. Müügil on palju sellist nokitsemise tehnikat nagu käärid, pintsetid, süstlad, skalpellid ja haamrikesed ja-mida-kõike-veel ehk siis õigupoolest tegemist meditsiinitehnikat müütava poekesega, kus kõik see roostevaba kraam vitriinides vaadeldaval ja vabalt ostetaval kujul olemas.

Tagatoast aga leiab veel nõukaajast säilinud armeenodi. Nii päris originaalset kui ka juba järgitehtud falširovkat. Paksust alumiiniumist kastrultšikud-tšainikud, tšerpatšokid-ložetškad, kruusid-katelokid-fljagad, täägid, eraldusmärgid, vormiriietused – no peaaegu kogu omaaegse soldati- ja kroonuköögi varustuse võiks sealt kokku ahnitseda või siis tolle lao najal nats silma nuumata, meenutada ja nostalgitseda. Selline koht siis...

[Janka]

Et see poekese külastus tervet päeva täita ei suutnud, oli plaanis veel üks üritus.

Hopstigi, sukeldume metroo keerukatesse käikudesse ja laseme endid sõidutada tagasi Nevskile.
Nevski Prospekt ongi selline sõlmjaam, kust saab maa all odavalt liikudes peaaegu igasse suunda seal linnas. Ostnud eelnevalt €0,77.- maksva plastikkaardi kannatab tollele sealsamas ostuautomaadis raha peale laadida. Nii palju laed, kui arvad enesele tarvis minevat. Kümne metroosse sukeldumise eest näiteks kulub ₽355.- (€4,55), mis sissepääsu väravates kaardilt €0,45 kaupa maha arvestatakse. Valideerimine nazyvajetsja, moodsas keeles.
Nevskilt saab alguse Gribojedovi Kanali kaldapealne ja mööda seda suure Neva poole astudes peatume 15. maja ees. Siin näeb säärast vaadet -



Paotad ust, tõused teisele korrusele ja olles eelnevalt riputanud varna segava vammuse ning tasunud lahkele perenaisele tühised rublakesed, suundud ajarännakule.
Eespoolt leiab kõiksugu pop- ja subkultuuriga seotud aksessuaarisid nagu kulunud teksad, -tagid, kilekotid, kontsertide plakatid, tuntud muusikutele kuulunud isiklikud nimelised instrumendid jne..jne...

               



Tagatubades avaneb aga tõeline nõukaaegne korter. Mitte selline, nagu omast lapsepõlvest meenutada võime, vaid kohalik, leningradilik. Võib-olla selline keskmine, vabrikutöölise oma, kel mõni sugulane või koguni pere liige vahepeal ka näiteks Soome on suutnud reisida. Ainult prussakad on puudu. Siis oleks 100% täiuslik, identne.

[viplala]

Kusjuures tagatubede korteri köögi mööbel on täielik tänapäev. Üle kiletaud marmori stiilis, mida tol ajal polnud olemas. Sisu on näha musta laminaadina ning riiulikandurite augud on paigaldatud iga elujuhtumi jaoks. Tol ajal olid kandurite augud ainult ühele, äärmisel juhul paarile kolmele kui tegemist oli väga spetsiifilise riiuli kohaga. Kraanikausiks on ka roostevaba tänapäev, 80'nendate lõpus tekkisid vist mingid taolised ka erakasutusse, kuid see oli rohkem erand kui reegel, enamus oli siiski email. Samuti on ka kraan minu arust tänapäev või siis äärmisel juhul jälle 80 lõppust, mingite direktorite pärusmaa   Aga muidu päris lahe nostalgialaks.

[Janka]

Pigem arvestaks sellega, et Baltikumi jaoks endisest NSVL-st lahku lüües lõppes õnnis nõukaaeg pisut varem, kui Venemaa jaoks. Järsult. Meie dateerime seda kindla joonega, lausa ühe päevaga. Kahekümnes august 1991. 
Ideoloogilisest küljest on siis jutt. 
Ülejäänud maad ühinesid (mitte ka kõik, aga enamus) ribu-rada-pidi SRÜ-sse. Kes varem, kes hiljem. 
Neis riikides NSVLiidult päritud õhkkond on rahva seast küll tänasel päeval haihtunud, kuid kestis üheksakümnendail täie inertsina ikka aastaid ja aastaid... Mõningate memmede-taatide peas, kes linnadest kaugel infosulus elasid, lausa sajandivahetuseni välja.
Seepärast leiabki sealt tsoonist sellist arusaamist inimeste peades, et termin "nõukogude" käib ka palju hiljem, kui 1991.a. toodetud kaupade ja tarbeesemete kohta. 
Venemaa elanike jaoks kannavad ka näiteks 1994. aastal toodetud Majaki duubelkasset-deckid, (mida meie käsi üldse katsunudki pole!) nõukaaegse nostalgia silti. 
Isegi Peterburis on kummalisel kombel sedasi need asjad ja mõtteviisid säilinud, kuigi Peterburg on võrreldes muu vene impeeriumiga mõtetelt ja väljanägemiselt ikka väga  Euroopalik.

PS! Ma käisin oma esimesel välisreisil veel CCCP-i välispassiga. 1991 detsembris Soomes, Rovaniemis. Ja arvestades Piiteri asukohta (inimesed said ametiühingu kaudu reisida kah vahel) pole mingi ime, kui samasugused Orase segistid ja pestavad tapeedid või kleebitavad обой'd olid nii mõneski korteris lausa sügaval sovjeedi ajal juba olemas. Soomest pärit kaupa sai käia ostmas kasvõi Petrozavodskist (kunagine Äänislinna). Nodi võis tulla ka otse Peterburi poodidesse, kust seda siis näiteks kasvõi altleti tutvuse kaudu omastati.
Variante ikka jätkus. Kummalisi ja veel hullemaidki

[Janka]

Nii et jah, seal maal ja seal linnas eksisteerib nii mõningateski kohtades tubasid, kus müügil asju, mida siit maalt enam ammu vitriinist kätte ei saa.
Näiteks leidsin ühest suveniiride poest sellise komplekti.
Sinel muidu täiesti õiges mõõdus, aga keskkoha kokkuvoltimisega oli pisut tegemist, sest mul puudub selline mehelik rahulolunähtus nagu rippuv kõht.

   

Samas on see linn tagasi omaks võtnud säherduse elatise teenimise vormi nagu tänaval musitseerimine või üldistavalt siis – rahvale esinemine. Ja isiklikult mina hindan taolist ettevõtlusvormi väga kõrgelt. Tülgastav on see, kui esinejat tuleb keegi kuri politseionu pedereerima, mida õnneks sääl Peterburis kordagi silm ei avastanud. Küll aga olen kohanud sarnast kimbutamist mujal Euroopa linnades.
Jäin vaatama, sest kunagi sai ise kah sportlikus mõttes  kaigast keerutatud. Kutt on heas vormis



Kui mõni esineja ikka väga meeldib, siis alla ₽100.- suuruse paberilipaka pole mõtet sinna kübarasse poetada. See on suurem solvamine, kui üldse maksmata jätmine.
Nõuka kultuurist on asjalikumad inimesed siin linnas viitsinud vormida üpris vaadatavaid tulemusi. Sähuke buhanka siia näituseks.

   

[Janka]

Ja siis hakkas ühel õhtul midagi toimuma...

Senini oli meie tänav sääraseks kellaajaks vägagi vaikseks muutunud. Nüüd aga ühtäkki terve linn plärtsus ja aknast alla uulitsale kaedes liikus kümneid ja kümneid inimesi ühes suunas. Dvortsovajale.
Jah, arvata võis, et ka sel aastal see asi tulemata ei jää. Juba päeval tehti tänavad autodest tühjaks. Kes liigutas oma saani ise kuskile kaugemale, kelle auto aga vastu punnis, sellele oli tellitud puksiir ja paari tunniga oli kõik autovaba. Kärata-kisata, töö kiire ja korralik. Nagu presidendi vastuvõtul.

Hüppasime kah pükstesse, jopedesse, saabastesse ning padavai platsi poole punuma...
Ilm oli kargelt tuuline. Oleks tahtnud lasta end muusikal kanda, et rohkem sooja saada, aga see valik, mis lavalt tuli, jättis kõvasti soovida. Kui sädet ikka pole, ei siis teki ka leeki sellesse kalki põhjamaise mehe hinge.



Ma olen neid aastavahetusi veetnud võõrsil ka varem. Käinud isegi Viinis seda uut valsitakstis tervitamas. See on saanud justkui tavaks, mille igal võimalusel reisilt naastes oma paunast välja sikutan ja mälusoppidesse talletan. Kunagi hiljem hea meenutada, võrrelda.
Siin Peterburis on jällegi kõik teisem. Rahvas on rahulik, vaoshoitud. Purjutajaid praktiliselt pole. No vähemalt meie ümber pole. Eks platsile pääsemiseks läbitav turvakontroll, mille käigus kõik leitud klaas ja plast ning neisse pakitud joovastav ja mittejoovastav viisakalt prügikasti palutakse panna, aitab samuti korda hoida.
Siiski-siiski on ka erandeid ja näiteks keegi Jura on kasutanud mingit imeteenust ning smuugeldanud enesega sisse ka pudeli vahutavat. Loomulikult lööb siinkohal jälle välja slaavilik külalislahkus ja umbes poole tunni pärast enne laiali minemist üksteist emmates ja üksteisele veelkord headust soovides oleme kõik maailma parimad sõbrad

Siin linnas igatahes  pole  mingit küsimustki, et kas aastavahetusel peaks rahvushümn kõlama või mitte. Võimas, raisk! Kadedaks tegi.



Saluut toimus kell 3:00. Selline asi on neil juba traditsiooniliseks saanud.

[Janka]

Uuel aastal on linn pisut teisem.
Jalutame Dvortsovajal, sest need vaatamisväärsused, kus jope saaks seljast visata ja end soojendamas käia, on täna kõik suletud.
Lipp Ermitaaži katusel on poolde vardasse laskunud ja samas näitab ta, et tuul on tublisti suunda muutnud. Põhja-kaarde keerdunud. Varahommikul olla Magnitogorskis miskine nii hull õnnetus juhtunud, mis suure maja mitme trepikoja inimesed puhta koduta jätnud. Eks neid hukkunuid nüüd terve maa leinabki. V.Vladimirovitš olla nii käskinud kõigil toimida...
Aga plats nagu plats mullugi. Ei leia siit öise pidutsemise jälgi. Ei vedele klaasikilde, verd ja väljapekstud hambaid... Kuidagi harjumatu, ne-estonskoje.
Õnneks on kohvikud-restoranid avatud ja ühte sellisesse nüüd suundumegi. Sellepärast, et ta kannab põnevat nime.

   

Ять on täht , mis kadus slaavi tähestikust koos kirjareformi käigus 1917-1918a. eemaldatud nelja tähega І ,Ѣ ,Ѳ ja Ѵ. 
Juurde lisati kaks tähte - ё ja й.
Üldse on tänaseks algsest 49 tähest alles jäetud vaid 33.

           

Vahva sisekujundusega koht. Istume  pikalt ja mõnname slaavi kööki. Lahkudes reserveerime laua, et mõne päeva pärast siin tagasi olla. Sest reedeti kõlab saalis elav muusika... 

[Janka]

Kui keegi teist peaks kunagi Venemaal kaikaga vasta kalkaani saama ja silmi avades nägema esimese asjana neid kuldse kupliga tornisid, siis teadke, et olete pudenenud Puškini külje all asuvasse Tsarskoje Selosse Katariina Palee ligidusse.

   



Ammu-ammu, kui 1717. aastal selle 325 meetri pikkuse majakese ehitusega algust tehti, ei oskanud keegi ka oma kõige halvemates unedes ette kujutada, et kunagi saab see palee suures sõjas kõvasti hävitatud ning sakslased viivad siit palju head ja paremat, kaasaarvatud merevaigust toa kus see ja teine.

   

Tänaseks on palju taastatud ja veel suuremat osa taastatakse, sest sellistel ehitistel on halb omadus ajahambast puretud saada. Põrandaid katab parkett, mis vaatamata pidevale hooldusele ja nunnutamisele ikka lagunema kipub. Suurem osa tubadest ongi parajasti parketi uuendamise ettekäändel turistidele sissepääsuks suletud. 



Meil kästakse kohe peale 700-rublase pileti ostmist endi jalanõud kängitseda kergest kangast valmistatud sussikestesse, et siis nagu ülejäänud külastajaskondki saaksime seda haruldast parketti poleerima asuda. Karm kord.

               

[Janka]

Ringivaatamist seal jätkub.

                           

Suvisel ajal lisandub ka lossi ees olev aed ja park, kus veel arvukalt skulptuure, järveke ja omaette väiksemaid paleesid, mis talvisel ajal just mitte väga atraktiivsed ei tundu. Lisaks veel Aleksandri ja Katariina pargid. 
Puškiniga ongi selline lugu, et kui linnakärast ära tüdined, tasub osta sente maksev pilet, istuda elektrirongile ja siia jõudes astuda otsejoones linnast läbi Ida poole, kus asuvad rahulikud pargid, mis oma päris-päris õige välimuse ja värvid saavutavad loomulikult sügisel. 
Loodusega käsikäes sammunud inimene võib end pingutamata terveks päevaks või koguni paariks siia unustada. Lihtsalt tulla ja olla. Miks mitte võtta näiteks hotellituba ja veetagi kolm-neli päeva rahulikus Puškinis.

[kalleb]

Huvitav et narkarid -kalkarid ja joodikud on turistide eest karmilt ära peidetud nagu nõukaajal- ilmselt pakazuhha 

Ja Putini pilte on ilmselt terve linn täis - stiilis - a glaza u nevo dobroje- dobroje

[Janka]

Ei tea tõesti sellele küsimusele vastust. Võib-olla on vikatimees seal maal tihe külaline, kes umbrohu ära niidab.
Sai muidugi rohkem kesklinnas ringi käidud, kui seda päris-töölise elu nähtud.
Kerjuseid on küll. Täpselt nagu Euroopa linnade tänavatel. Plakatid vaid kohalikus keeles - "на еду". Peaksin ikka kunagi selle triki ära tegema, et poest ostetud saiapätsi mõnele koos piimapaki ja vorstijupiga pihku suruma ja reageeringut ootama... Või mitte ootama   , sest äkki võib piimaseks saada.
Vladimiri pilte ei näinud, samuti ei näinud ka kellegi teise ausa näolapiga plakatit. Ju polnud siis valimiste-eelne aeg. 
Muide, putjal on viimane ametiaeg käsil ja rahvas seega samuti tsuti kihevil, et kas korraldatakse sel teemal rahvahääletus ja suurte kogutud plusside toel valitseb surmani või tõesti-tõesti on mees ükskord ometi oma tempude eest valmis kohtu ette astuma, kui puutumatuse raudne kaitsevõrk laguneb. Aeg näitab, mis edasi... Arvamusi on sealgi maal seinast seina. Täpselt nagu meilgi oma puust nukukese kohta. Ses mõttes ei erine Peterburi inimene meie eestlasest millegi poolest.
Kui ei usu, siis on alati kõigil see võimalus, et ise minna, näha, vestelda, katsuda. Mulle see ettevõtmine meeldis igatahes ja julgen soovitada taolist reisi kõigile, kes tahavad midagi uut näha, võrrelda või siis ka neile, kel ajud juba venevastasest propagandast pehmenemas ja eelarvamused meeltes täiega võimust võtnud. 
Peterburg on vahva ja kuradima ilus linn, euroopalik, aga sellist pilti ei näe ikkagi mitte kuskil mujal Euroopas. Nii et - miks mitte

[motamees]

Huvitav et narkarid -kalkarid ja joodikud on turistide eest karmilt ära peidetud nagu nõukaajal- ...

Nõuka ajal oli nendega lihtne. Korjati üles ja sõidutati linnast kaugele. Tagasijõudmisega läks aega. Siis korjati jälle ja nii edasi. Mõni ei viitsinudki lõpuks tagasi ronida. Hakkas kuskil kapa-kohila litsiks ja kui seal nõudlust polnud, pidi põldu ka harima.

[Janka]

A ei, eks neid ikka leidub. Päris parme (ühele sai poolik sigaret ära kingitud, et oma mölaga ei tüütaks ja rahule jätaks   ), litse ja noori narkareid, aga nii otseselt nüüd inimesele näkku vaadates ikka ei ütleks, millega ta tegelikult leiva lauale saab või kas mõnel mehel käsivarrelt veel terve veeni ka leiab või torgib juba jalgadesse...
Kindlasti on kuskil päriselt ka see Anja olemas, kelle A4-le trükitud telefoni nummert koos 24h non-stop teenuse reklaamiga siin-seal seinale kleebituna märgatud sai, aga on's mul siis vajadust või hasarti hakata säukstega kontakti looma.

[Janka]

Aga kuhu jääb siis Iisaku katedraal?

Ei ole ta maamunalt kadunud ühti.
Sai ju seal katusel torni platvormil üsna alguses vastikult tuulise ilmaga viibitud, lihtsalt tuli nüüd leida selline päev, mil kirikusse kah sisse saaks.
Seest on ikka nagu nõukaajast mäletan. Tohutute, üle neljakümne ruutmeetriste ustega varustatud hoone. Kõrge, suursugune, massivne, aga ühe muutusega.
1986. aastal, kui peatorni kiiver päält pisukest maasolekut ja remontimist tagasi oma kohale asetati, jäeti seal ennemalt allarippunud 90-meetrine tross koos tema otsa kinnitatud teravatipulise massiivse pommiga tagasi panemata.
See pendel täitis teadusliku eksperimendi otstarvet. 
Nimelt, kui ta võnkuma aeti, siis oli see justkui silmnähtavaks tõestuseks lamemaalastele, et maakera tõepoolest ümber oma telje pöörleb. Võnkus ta ju ainult ühes edasi-tagasi suunas ja maha meisterdatud marmorparketil olev kujutis pöörles tema all siis koos katedraali ja muu maailmaga. Pommi liikumistee kõrvale asetatud klotsike pühiti mingi aja möödudes sellesama pommi teraviku poolt minema. Ja kui ta ükskord juba võnkuma aeti, siis võnkus kaua. Ikka terved mitu tundi kindlasti. Mul pole lihtsalt need numbrivärgi asjad enam täpselt meeles, millest giid tol suvekuul seletas, kui külakooli õpilasena kolhoosi ekskursiooniga sinna majja ära eksisin. Põnev oli teada poisikesele.

Kirikuisadele ei olevat sihuke teadusliku atraktsiooni hoonesse sissetoomine meeltmööda olnud, sest täädus ja usk ju teatavasti käsikäes ei eksisteeri ja nii ta siis gorba ajal suure uutmise käigus lõpuks ometi kui nõukaaegne jäänuk ära koristatigi.
Toda pommi võib käia vaatlemas nüüd kuskil mujal asuvas planetaariumis, kus muudki põnevat kosmose- ja tähehuvilistele leidumas. Pendel olla ainult lühem, miskised kolmkümmend meetrit kõigest.

Aga muidu jah, kirik kogu omas ilus ja marmorisse raiutud rahus. Kunsti- ja arhitektuuri huvilistele kindlasti hindamatu koht. Sisaldab eneses väga palju detaile ülesleidmiseks, vaatamiseks ja imestamiseks.




Inime om ikke pisku putuk küll keset sellist pompöössust