[Janka]

2007. aastal Saksas olles hakkas paarimees jonnima, et tema enam ei taha selle kuradima ürgaegse masinaga tööd teha.
No jäta või missioon pooleli, eksole, aga Pets polnud selle risu selga enam nõus istuma.
Täis hüdrovedu, difriplokid sellisel ju ei tööta, pidurid ei pea ja kõige selle kammajaa remontimiseks saab enne noorus otsa ja läheb jumalapäike looja, kui ühele poole saad...
No ja jonniski paar aastat vana Ponsse Ergo ülemuselt välja. Toodi Rootsist.
Tahtis seegi masin remonti saada enne kui taas korralikuks tööloomaks hakkas. Mis siis et töötunde vaid mõned tuhanded kellal.

No ja siis ühe järjekordse putitamise käigus ligines meile mingine ratsamees. Taat sõna kõige otsesemas mõttes.
Kappas hobusel meie juurde ja lausus pika jutu lõpetuseks kuldsed sõnad - "Metsatöö on saatanast! See lõhub kõik masinad ära. Mis põllul  kestab, see metsas oma otsa leiab!" "Ka inimesed teeb katki!"
Uurisime siis lõpuks, et palju papil ka aastaid on, et nii vapralt sadulas püsib ja millega ise eluaeg tegelenud on...
"Sechs und achtzig!", kõlas uhke vastus. Pensionini töötas kuskil tehases plekksepana.

Tõstke käsi, kellel EI OLE selga haige??? Ei ole kunagi olnud ka??? Mina tõstan. Kuigi on elus ikka raskuseid ka tõstetud ja lapsest saati erinevate varrega tööriistatega olude sunnil toimetatud. 

 
Ma ka tõstan!