20-01-2019, 22:57 PM
Ma olen väga palju mõelnud ka selliste asjade peale mida eamus meist ei taha endalt küsida. Võtame näieks teema, kus me enda hinge seest välja köhime töödega mis ei saa eales päriseks meie endi eluajal. Võtame näiteks selle sama metsa noored puukesed mida me hoiame ja kaitseme ning mille pärast siin nii palju verd on juba valatud. Kui vanad te olete? Kui kaua aastaid kasvab see puukene oma suureks samiseks seal metsas? Sina enda elu jooksul ei saa sellest kasu, fakt. Su enese järelkasv müüb metsa kokkuostjale, enamjaolt fakt. Seega oled sa teeninud oma vere hinnaga kasumit võõrale kokkuostjale, suures plaanis faktipõhine. Meeldib see teema või mitte, me käitume täna vastavalt oma unistustele, eeldades et me elame igavesti või meie lapsed samu väärtusi evivad, fakt. Unistused saavad oma täituvuse alles siis kui unistaja on elus, surm põrmustab olematusesse absolutselt kõik, ehk siis surmaga lõppeb isiku olemasolu, soovid, unistused jne, teda pole olemas enam, finito, fakt. Seega... kas tasub ikka lolliks minna iga kuusekese säilitamisega kurat teab kelle kauka täitmiseks, kelle võlgade tagumiseks või üldse teadmatuse jaoks?
Ma ei räägi siinkohal 'peale mind tulgu või veeuputus', kuid sellisest tavalisest enesemääramise teemast, sellest 'täna ja siin minu elu' teemast. Loodus taastub, ning paar jälge metsas ei ole maailma lõpp. Mõned maa alla sõidetud noored puud ei ole metsa lõpp. Jah, kui on tugev perekondlik side ja nisa äärest hüppavad tatid kohe saagidega metsa, ehitades talu edasi ning arendades seda süsteemi, siis küll. Siis on vaja neile anda edasi 100% täisväärtuslik mets, millega nad saaksid toimetada, elatuda, ehitada. Aga isegi siis ei ole see tänane ülereageerimine õigustatud. Kõik taastub kui sa ei tapa seda. Ironhorse, Jumz, T40, JohnDeere, mis vahet seal on. Ela oma elu, täna ja nüüd. Tee nii, et sa oled õnnelik oma tehtu üle, et su hinges oleks rõõm ja sa naudiks omi asju. Tee nii, et sa ei peaks häbi tundma ei teiste ega iseenese ees, ei täna ega homme. Ja ei olegi vahet millega sa toimetad, kuidas sa toimetad või millal sa toimetad. Ole lihtsalt uhke kõige üle mis sul on ja ole aus, eelkõige iseenda vastu. Ja kõik ülejäänu on lihtsalt kökimöki.
Ma ei räägi siinkohal 'peale mind tulgu või veeuputus', kuid sellisest tavalisest enesemääramise teemast, sellest 'täna ja siin minu elu' teemast. Loodus taastub, ning paar jälge metsas ei ole maailma lõpp. Mõned maa alla sõidetud noored puud ei ole metsa lõpp. Jah, kui on tugev perekondlik side ja nisa äärest hüppavad tatid kohe saagidega metsa, ehitades talu edasi ning arendades seda süsteemi, siis küll. Siis on vaja neile anda edasi 100% täisväärtuslik mets, millega nad saaksid toimetada, elatuda, ehitada. Aga isegi siis ei ole see tänane ülereageerimine õigustatud. Kõik taastub kui sa ei tapa seda. Ironhorse, Jumz, T40, JohnDeere, mis vahet seal on. Ela oma elu, täna ja nüüd. Tee nii, et sa oled õnnelik oma tehtu üle, et su hinges oleks rõõm ja sa naudiks omi asju. Tee nii, et sa ei peaks häbi tundma ei teiste ega iseenese ees, ei täna ega homme. Ja ei olegi vahet millega sa toimetad, kuidas sa toimetad või millal sa toimetad. Ole lihtsalt uhke kõige üle mis sul on ja ole aus, eelkõige iseenda vastu. Ja kõik ülejäänu on lihtsalt kökimöki.
Parem varblane käes, kui kajakas pea kohal!