[viplala]

Alati pole kiirus hea

Asi polnud küll kiiruses, kuid ma ennist jätsin rääkimata ühe seiga, peale seda kui ma kell 16.00 metsast väljusin, mis sinu postiga uuesti päevakorda tõusis. Kahjuks ei teinud ühtegi pilti, hiljem muidugi kahetsesin aga mida sa ikka kahetsed kui tol hetkel on kõik valesti ja närvid püsti kui kuradil. enivei...

Sõitsin siis nende puudega oma sõbra juurde kuhu ma need maha pidin panema. Tee oli kenasti lahti lükatud kuni sinnamaani, kus ma pidin üle põllu minema ja vot põllu serva peale teed ei olnud tehtud. Hüppasin traktorist välja ja läksin kompama. Maa tuli vastu umbes põlve kõrguselt, 60cm või nii. Sellest juba läbi ei uha koos kaheteljelisega, lisaks veel tee äärsed vallid oma vähemalt meetriga ja kallak. Haakisin haagise takka lahti ja hakkasin sahaga teed sisse udjama. Minna oli mingi 500m. Haagis seisis niikaua teel, ja kui keegi oleks tulnud, poleks sealt kitsast vahest mööda saanud. Närv oli juba siis püsti. Sain mingi raja sisse, haakisin ka haagise uuesti sappa ja paugutasin eesmärgi poole. Lõppu loomulikult sisse ei ajanud, mõtsi et ehk läheb niisama ja saaks selle haagise juba teelt minema. Seal lõpus jebisin veel edasi tagasi kuni oli juba pime käes ja siis hakkasin puid maha kallutama. Kast sai püsti ning ma vaatasin kuidas haagis kalduma hakkas, teha ei jõudnud suurt midagi, lätaki külili maha koos puudega. Õnneks olin esimese asjana haagise veopea ringi pannud käima kui selle ostsin. Ei tõmmanud midagi puruks ega väänanud välja. Sõitsin siis jumziga (pool tundi lükkasin platsi vähe puhtamaks meetristest hangedest) teise asendisse, tõstsin puud serva pealt maha ja haakisin kasti külge keti millega sain haagise uuesti püsti tõsta. Nüüd oli juba pime, külm ja ma olin märg selle pudru sees sumpamisest ja jebimisest. Haagise jätsin sinna, tõin poest paar õlli ja kobisin ahju äärde sooja. Homme lähen ja tirin ta koju, lakun haavad puhtaks ja metsa.