[diesel]

ma räägin teile ühe loo hobusega metsaveost.
meil oli talus noor varsaohtu valge mära. võeti koos teiste pudulojustega vägisi muidugi kolhoosi kui seuke siia tehti.
nimi oli manna. hääldati mitte nagu hommikust putru vaid nagu tidriku nime mann kus a täht veel lõpus.
kolhoosnikud said oma tarbeks kolhoosist hobust laenutada, kui mõni parasjagu vaba oli. vanaisa võttis vaid ja ainult todasama manna nimelist valget.
ja kütte tegemiseks anti ka "raieluba" kodu lähedalt, teinekord isegi päris oma kunagisest talumetsast.
eks vanaisa tegi tasahilju riidad metsa valmis ja siis korraga veeti. notid olid nelja pliidapuu pikkused, ilmselt siis 50 tolli.
paaril-kolmel viimasel aastal, mil vanaisa veel terve oli, sain mina hobusemeheks olla. olin siis veel väga koolieelik, peris pisike tatt õigupoolest. küll see oli tore ettevõtmine. hobu oli siis juba vanemapoolne, aga jaksas toimetada küll. hästi rahulik ja tark oli ka. vedu nägi nõnna välja, et esimese reisuga sõitsime seltsis vanaisaga metsa ja ta ladus siis notte peale. manna vaatas vahel ikka üle õla ja kui ports piisav, siis hakkas lihtsalt astuma. võib olla ühe treti tegime kõik koos koju tagasi ka, aga hiljem vanaisa jäi metsa ootama ja mina olin üksi hobusemees. ega mul selles ametis miskit teha polnd tarvis ja küllap isegi oli keelatud mannat segada. tee oli enam-vähem verst või poolteist pikk ja loomake tiksus rahulikult koju õue peale ja ilusti aida otsa juurde kuhu riit tehti ja mida keegi ei usu, aga mis ikka täitsa tõsi on, ta tagurdas ise vankri aida ja riida vahele. vanaema tuli siis ja viskas koorma maha. vahepeal anti küllap veemannerg ka ette ja näputäis heinu ehk ka. ja kui koorem maas, siis vaadati, et hobusemees jälle ka küütis oleks ja loomake läks oma peaga uuesti metsa järgmise koorma järele. küll see oli ikka tore aeg.
vot seuke jutt. mul on kuskil ka üks issi tehtud foto, kus noor hobusemees sõidab mannaga. kui kunagi leian, panen teile ka vaatamiseks.