[viplala]

Kui ma siin enne rääkisin kummiroomiku vastupidavusest, siis ma ei mõelnud kindlasti seda, et sellega metsas hea majandada oleks. Lihtsalt ma ei usu, et see seal katki läheks. Kui vaadata kummiroomikut mingi aparaadi all, siis selle erisurve pinnasele on ju nii pisike, et seal ei saa olla erilist veovõimet. Pargis kus sile pinnas, kõva maapind ja kus alla sadanud männiokkad on metsaaluse tenniseväljakuks meisterdanud, suudab loomulikult igasugune roomik nagu haldjas üle kastmese niidu lennelda nii et ühtegi jälge maha ei jää. Kuid kui tegelikku elu vaadata, siis kipub keskmises metsas ikka kamar veits pehme olema, ning tahes tahtmata peab see kummiroomik käru vedades ringi end all tõmbama, füüsika teeb ju oma töö. Kui pidamist ei ole (kandepind liiga suur massi kohta) siis nii ongi. Kui aga kummiroomik hakkab muda peal ringi käima, on asi ikka päris peppus juba. Pigem suudab hoida ühe korraliku rögiseja ringikujuline ratas end vastu maad, surub mustri kamara sisse ning ei lõhu ja saab ka tööga hakkama. 

 Eks metallist lintidelgi on nagad olemas mis haagivad end kamarasse. Ilma nendeta oleks pidamine kui ekskavaatoril külgepidi. Kummilindi muster aga ei suuda ennast maapinda vajutada, seda on liiga palju seal lindi peal. Kui kummilindil oleksid aga metallist nagad küljes, nagu natil umbes, siis oleks juba vähe mõnusam toimetada, samas jääks ka konkreetne jälg maha mille peale kõik padurohelised koheselt surnult pikali kukuvad. Kui roomik on paigaldatud rataste asemele, esimesed keeravad ja tagumised ei keera, siis võid pöörderaadiusest und vaid näha. Tekib ükskõik mil viisil korralikult pisike pöörderaadius lindile, haaratakse sellega kogu kamar kaasa. Tõenäoliselt, samuti nagu natiga, annab keerata ka nii, et kamar kaasa ei tule, kuid seda mitte siis kui töö on taga ja aeg jalaga tagumikku peksab. Taoline keerutamine ja nõksutamine rohkem erametsas toimetamiseks, kui aega mängida ja soov hoida igat lillekest ja sipelgapoisikest.