[Janka]

Olge parem vait sest muidu te iseennast üha enam oma harimatuse, olematu silmaringi, lausrumaluse ja lolluse võrku mähite!!!
Kohati on siin ikka masendav rumalus mis lokkab...

Nädali lõpul jõudis Salomon sellele otsusele, et tema waim räägitud ajal salmide loomiseks weel küps ei olnud. Sõpradele seletas ta asja ligemalt ja lasi märgata, et ta Eesti rahwa arusaamist kõrgema luulekunsti kohta weel nõrgaks ja meistritööde kirjutamist liig waraseks pidawat.

Nii on. Arenege, sõbrakesed 
Teemasse ka midagi.

Aasta number oli siis 1997 ehk möödunud sajand. Ja kuidagi pidi inimene leiva lauale leidma. 
Hommikul tööle minnes võtsin 30-liitrise kanku küttega, viskasin zigullile raskuseks pagasnikusse ja nii need tööpäevad algasid. Masin seisis metsas, istusin sanga ja olenevalt aku staatusest kas läks starterist väike "urra-urra" käima või tuli kablaga tirida. Aga käima sai selle aparaadi alati. 
Tööpäev oli kümmekond tundi pikk. Õhtul enne kojuminekut käisin pritsiga määritavad kohad tõstukil üle ja kallasin kaasa võetud kanku paaki tühjaks. Paak sai täis. 
Üks äärmiselt öko riist oli "veomaht vs. kütusekulu" koha pealt. 
Eks ta loomulikult lagunes ka. Korra paari kuu jooksul sai ikka käsi määritud. Omad teada-tuntud hädad, sest põllutehnika päriselt ju metsa ei kõlba, aga kui vaja siis vaja. Tegin masina juures omad korrektuurid, kohandasin vastavalt laekunud kogemustele ümber ja elu läks edasi, töö jätkus. 
Käru oli sel russil enese ehitatud, ainult tandemid tulid doonorilt. Raam, võre, tugipostid - kõik käsitöö ja omalooming. Peab mainima, et sai äärmiselt kerge ja vastupidav asjandus. Kogu oma metsamehe praktika jooksul pole ma kunagi hiljem kohanud mitte ainsamatki russile valmistatud metsaveohaagist, mis töö käigus kohendamist poleks vajanud. See konkreetne sai igatahes superhea. Üksikkorras valmistatud, puhtalt mu venna kätetöö. Vaid tugipostid said nigelad. Polnud lihtsalt korralikku, paksu seinaga terastoru kuskilt võtta. Need nässakad vajasid aeg-ajalt sirutamist ja tugevdamist.
Tõstukitega oli tol ajal üsna kitsas. Õigemini polnud seda va rahakest, mille eest osta. Peale läks mahakantud Terri 4,3 meetrine jukats. Sai odavalt kätte, läbis taastusremondi ja esialgu käras küll. Eks jah üsnagi tüütu oli temaga jahmerdada, sest haardeulatus vaata et nullilähedane, aga kaikad kokku korjas ja virna ladus kah. Isegi viie-meetrise palgi suutis koormasse ja hiljem laoplatsile toimetada. 
Lõpetuseks siis, et sellises komplektsuses ta ühel päeval müüki läkski. Sest aeg edenes, silmaring laienes ja võimalused päris metsamasinate hankimiseks suurenesid.