[omenaossi]

See ratas kuulub nende väheste hulka, mille puhul restaureerimine (aegavõttev, põhjalik, üsna kallis) olnuks igati õigustatud ja loomulik. Samalaadne "vuntsimine" mingi 30te, praeguseks veel hulgaliselt säilinud rattamargi puhul ei kutsuks esile ohkivaid emotsioone. Nüüdne tulemus on aga umbes samast klassist nagu antiigipoodides müüdavate 18. sajandi samovaride puhul, mis on käepäraste vahenditega (näiteks peenike liivapaber) läikima löödud. Sisuliselt on hävitatud "ilu" ja tarbitavuse poole püüeldes paatina ja suur osa nende antiiksest väärtusest. Järgmine Leutner (kui elus veel üldse kätte satub) võiks väärikama saatuse saada. Plusspoolele saab lugeda siiski selle, et ratta autentsete osadega midagi "kirurgilist" pole sooritatud ja need kenasti edasi säilivad. Samas on eelnev jutt täiesti vaieldav, sest kuulun "kiibitsate" hulka, kel on sadu raame ja kes neid pole siiani vääriliselt väärindanud ;-) (Vale - mõned siiski olen kodusel teel värviga katnud)