[Daff]

...
Kuigi samas olen tähele pannud, et Skandinaavias on suund sularahata "söögipoodide" tanklate suunas. Uksel lihtsalt silt, et sularaha pole ja vastu ei võta.

Nt. rootslased pea ainult kaardiusku ja sularaha eriti näha ei taheta. Eriti hea on seda märgata restoranides kui teenindaja näost tõsiseks ja pahuraks muutub kui kaardi asemel peab sularahaga majandama hakkama. Väikest summat (kuni ca. 50 SEK) ei hakata üldjuhul isegi tasaarveldama vaid see läheb automaatselt tipiks või siis koolirahaks, et maksa teinekord kaardiga nagu normaalsed inimesed. 

Vähemalt Stockholmis mitmeid selliseid kogemusi, vb. rohkem sisemaale minnes muutub ka sularaha normaalseks nähtuseks.

Samas sakslane armastab sularaha ja isegi riigi tasandil on seda välja öeldud, et rahvas on suuna võtnud sularahas arveldamisele mis on tegelikult tingitud suurtest maksudest. Sularahas arveldades on aga võimalik kujundada majandustegevust ja tulemust just selliseks nagu hetkel vaja.
Kui poes käid siis kassajärtsus  seistes on näha kes ja kuidas maksab. Ise ja veel mõni üksik kodanik maksab kaartiga. Enamus eelistab sula ja näiteks  mitte ükski türklane ei maksa kaartiga. Samas ei ole võimalik kaartiga arveldada kui ostad türklase käest kebabi või käid temapoolt hallatavas autoremonditöökojas jne. 
Türklane näiteks ostab oma kebabiputkale joogid, salatid, aedviljad Aldist ja jagab oma korvitäie kaupa kassalindil kaheks või kolmeks osaks ning võtab kolm erinevat tšekki ja alati maksab sulas.