Üks jummele persses käkerdis ehk kuidas ma Austraalias käisin.
#1

- "Miss-assja?!! Kuulsin ma õigesti!!!???"
- "Jah. Smile "
- "Segane..."
- "Ju siis. Kui nii ütled..."


Ja läksingi...


Viimane "poolteiseaastak" minu elust tiksus vaikselt finišisirgel.
Šotimaa Isle of Skye'i Kyleakini kalasöödavabriku seadmetega sisustamise leping hakkas läbi saama. Ja vaja oli mingit plaani. Reisiplaani.
Alati on vaja. Sest alati peale mingi ägedama projekti lõppu olen seda teinud. Reisinud kuskile. Raudseks traditsiooniks kujunenult. Juba aastaid.
Sellega on ju enamusel nii. Tegelikult. Kes istub maha, meenutab niisama möödunut, kes haarab hoobilt järgmise tulutoova tegevuse järele... Kes saabub koju, kutsub kokku sõbrad tuttavad ja hakkab ohjeldamatult jooma ning pidutsema... , kuni päevad otsas, rahad otsas, tervis samuti...
Mul on pisut teistmoodi. Omamoodi.
Avan kiire netiühendusega arvuti näol põhjatu infomaailma ja tegelen tükk aega reisimisega. Esialgu veebikaamerate ja piltide vahendusel. Muidugi, ei salga, eks olid algul samuti muud plaanid. Aga et tig-keevituse ost võib ju ostuna maruäge asjandus olla, kuid kui pole õiget ruumi, kus selle masina võimaluste ja saladuste tundmaõppimisega nüüd kohe ja hoobilt algust teha, siis... - no siis las ootab.... see ost. Aega ju veel on Smile
Niisiis – peale mõne nädala pikkust uuringut jäid sõelale kaks sihtmärki. Mitte just odavad, aga kihvtid ja surmkindlalt vahvad mõlemad. Et kumba võtta, kumba jätta... Kamtšatka või Põhja-Korea... kontakteerusin otsustusvõime tugevdamiseks lausa sõbragagi ja olin juba peaaegu valmis hakkama asju pakkima...
Aga siis ühel päeval saabus kirjakasti vapustavalt vinge teade... - olen saamas teistkordselt vanaisaks! No kurat! Seda juhuse poolt kätte mängitud võimalust ma nüüd enam küll kasutamata ei jäta!
Tehtud-mõeldud, mõne tunni pärast lebas laual printeritindi järele lõhnav veel pisut niiske viisa. Terveks aastaks!
Mõned minutid olin võimeline seda rõõmu ja erutust eneses hoidma, just valminud käkerdisega hakkamasaamist enesele teadvustama, siis enam ei suutnud vastu pidada... - krabasin telefoni ja saatsin sõbrale väljatrükitud pildi juurde lisaks lause: "Kas oled ka tulija ja millal?"

   

To continue...
Vasta
#2

Põnevust ei pea ju otsima, see hüppab ette Elust enesest...

loll on loll olla.
Vasta
#3

Juba enne pika reisupäeva saabumist, mil astusin hetkeks läbi oma teise tütrekese kodunt kaunis kalurikülas Läänemere rannal, et mõneks ajaks hüvasti jätta, liikles teel tohututes kogustes autosid. Ikka Lätimaale ja tagasi, Lätimaale ja tagasi... ...justkui viimnepäev oleks saabumas, millest hoidumiseks on ainumas võimalus viia omad poole aastaga kogutud säästud lõunanaabreile ja krabada AlkoTuhandest riiulid tühjaks.
Jaanipäev, kesksuvi.
Eestlasele tähendab see pidutsemist, ohjeldamatut kõrvetatud liha õgimist ja sinna kõrvale sama ohjeldamatustes kogustes õlle kaanimist. Mind jätab niskene eluviis külmaks. Ju ma siis pole SEE eestlane.
Kokkuvõttes – "обстановка пиздец!". Ja sedamoodi kammitsevast ning mind ümbritsevast keskkonnast vajab hing vabanemist.
- Vajab! Kisendavalt!!!

Kahekümne kolmandamal juunikuu keskpäeval asumegi kahekesi Tiiduga teele. Ja kell kolm istume juba Tallinna lennujaamas laua taga. 
- "On seal, teate, üks eriline laud, millest tavaeestlane lihtsalt mööda kõnnib." 
Kõnnib ja võib-olla ei teagi, et selline koht üleüldse seal olemas on. Või lihtsalt ei taha sellise paigakese olemasolust midagi teada. See on "Rosin". Sõna otseses mõttes. Ja kõigi oma riiulite ja lahke teenindajaga täielik pärl ses ülejäänud supikatlas, mis ümberringi kihiseb ja keeb. Pärl. Ühe tillukese erinevusega teisest pärlist, AlkoTuhandest, mis on ka pärl (kellegi jaoks kindlasti!)...
- "Lätlastega sõprust pidav eestlane saab sama raha eest end kuulikindlaks juua. Või sõnajalaks. Või murutariks....
....Jaanipäeval, -õhtul ja -ööl ning oksendamaajavat mõnutunnet jätkub ka järgmiseks hommikuks. Kui vaid seltskonda leiduks... "
No leidub. Kindlasti. 
Päästev kaasasündinud si-ta-magnet lülitub iseenesest tööle, kui muidu ei saa...
Sõber teeb mõned tropid, mekin minagi seda maitsemeelt ülendavat märjukest ja siis, kui kell hakkab tasapisi lähenema neljale, asume tundmatule tühjale rajale. Rajale, mida hakkame nüüd ise täitma, endile ehitama.

Lennuk, mis peagi meid enesesse haarab, et seejärel oma hõbedase nina Lõunasse Pariisi poole saaks suunata, on stardiks valmis ja ootab...

               

Eks ta ikke järgneb... Smile
Vasta
#4

Kolme tunni pärast Pariisis.
Tegelikult ei mingit Pariisi, sest see kindrali järgi nimetatud tohutu lennusadam asub päälinnast ikka väga kaugel põllul.
Üldiselt on kogu Euroopas tavaks saanud, et kui näljase maoga siia saabud, siis ei jaksa ära kiruda tõika, et Tallinnas kere korralikult hääd ja paremat täis ei vohminud. Siiani on Tallinnas ja ainult Tallinnas avanenud võimalus pugida oma vats kas enne või pärast lendu korralikult suppi-praadi täis. Eestimaine eksootika, mida külastajad hindavad ja kohalikud enne miskiks ei pea, kui omal nahal muus maailmas kehtivat toitumise korda kogeda saavad.
Niisiis, croissant ja baquette ning muu sarnane kuivanud saiast valmistatud tilu-lilu.
Viis tundi Charles de Gaulle'ist jäänud fluidumi seltsis logelemist. Selle aja sisse mahuvad vabalt arvukad suitsupausid ja edasiste reisidokumentide vormistamine. Nüüd lähme ju Euroopa Liidust välja. Küsitakse igatsugu napakaid küsimusi, millele tuleb anda võimalikud napid vastused ja peale eelnevalt kodustes tingimustes A4 lehele väljatrükitud Austraalia kehtiva viisa esitamist saamegi lõpuks pardakaardi, mida edaspidi tuleb hoida sama hoolikalt, kui passi ja südametunnistust. Muidu Brisbane'i lihtsalt ei jõua ja jäädki edaspidi aastateks kuskile turvatsooni jõlkuma nagu üks paks mees ühes filmis...
Õigel ajal passikontroll, turvalint, pommiproov ja teised formaalsused ning olemegi valmis uueks lennuks.
Hong-Kongi peaksime saabuma 12 tunni pärast. Kell 17:35 uuel päeval. Siit alates läheb ajaarvamine totaalselt segamini. Nii tajus, kui kehas. Ja juhinduda tuleb ainult masinate poolt pakutavast aja informatsioonist.
Lisaks superheale reisukaaslasele muutuvad sinu sõpradeks ka filmiekraan molo ees, isiklik käekell ning telefon.

                       
Vasta
#5

Sellist schnapsuarvet pole võimalik kaine peaga vaadatagi...loodetavasti on põhjakoeras joogid vähe odavamad ; )
Vasta
#6

See lett on muideks parim ravim alkoholismi vastu. Seda muidugi juhul, kui ei hakata seal mingit solki sisse kulistama - a'la JackDaniels, CordonGin, JohnnyWalkeri Red & Black Label, VanaTallinn ja muu säärane odav tatt. Retsepti väljatrükist on pilt olemas, kuhupoole tüürida võiks Wink
Seda ülemist ravimit soovitan soojalt. Hakatuseks. Alumine on liiga terav. Kord nädalas seesama doos ja paari kuu pärast imestad ise kah, et kuidas kunagi Beefeater või mõni muu sola näiteks koolaga miksituna üldse kõrist alla mahtus.
Vasta
#7

Ise olen rohkem õllesõber.Viskiklaasi kah ei sülita ,aga ehk on see kriitika ikka suts üle võlli. Big Grin
Vasta
#8

(29-06-2019, 17:31 PM)linnuke Kirjutas:  Ise olen rohkem õllesõber.Viskiklaasi kah ei sülita ,aga ehk on see kriitika ikka suts üle võlli. Big Grin

Ei ole.
Mul oli mõned aastad tagasi Norras selline helge moment. Tegime ühte festivali, elasime hotellikompleksis nn "onnides". Õhtuti oli naaberonnis pidu. Kuna festivali kunstnikuga olime me päevad läbi rängalt rakkes siis me sinna pidusse eriti ei viitsinud minna, istusime kahekesi oma onnis köögilaua taga, ajasime juttu ja mekkisme vaikselt teineteise viskisid. Noh Norra on ju teadaolevalt jubekallis napsumaa, seega olime teine teiselt poolt (mina Eestist, tema vanalt healt Inglismaalt) tulles kumbki liitrikese taxfreed kaasa haaranud. Mina olin läinud kindlapeale, võtsin toreda meiekeelse nimega Lagavulina, too neiu oli minust täiesti sõltumatult võtnud kah mingisuguse Single Malt ja Peated viski. Nonii, juttu jätkus ja ühine maitse ka ühendas kuni ühe tööpäeva lõpus esitas Teise Onni Rahvas pretensiooni, et kuna meie nende pidudel ei viitsi käia siis nemad tulevad meie peole.
Tulidki. Omad söögid-joogid kaasas, aga sellegipoolest vaatasid nõudliku näoga mulle otsa. Nojah, ei olnud ju esimene aasta kui neil sel festivalil "hull eestlane" tööl oli. Otsisin oma toast kotist ühe Vana Tallinna ja panin lauale. (Krt ma läksin Tallinnas lennukisse nagu alkašš - käsipagasi seljakott oli niigi täis ja pagasi ülekilode vältimiseks oli paks talvejope seljas. Ja jope igas taskus oli lapik pooleliitrine vanake).
Nii, pidu läks omasoodu käima, meie Anne-Mariega istusime ühes laua otsas, jõime viskit ja ajasime vaikselt juttu nagu ikka, ainuke vahe, et hulka lärmakam oli meil see elamine. Nojah. Kuni siis üks teine Briti krooni alam maandus meie juurde istuma ja nentis maia näoga "oo, viski!" ja küsis viisakalt luba ka endale kallata.
Peoperemehena de jure (meie onn ju) valasin oma käega talle selja tagant kapist haaratud viskiklaasi mehise sortsu. Ja mida siis tegi too John Bulli sohipoeg??? Tüüp läigatas viskiklaasi oma kõrgesse klaasi ümber kallata ja valas ülejäänud klaasi CocaColat täis. Mul ei olnud sõnu. Vaid mõttes kahetsesin, et polnud enam teps mitte 19 sajand, mil ma võinuks kolleegi vaikselt koos sekundantidega õue häid kombeid õppima kutsuda.
Vasta
#9

Rosin on tõesti tore koht. Toredat töötajad ja veel toredam omanik.
Suhtlen nendega tihedalt seoses tööga, work@tll.
Edu võõral maal!
Tore lugemine!

vabal ajal painutan kaablit...
Vasta
#10

no krt, muidu hää lugemine läks täitsa käest ära mingite värviliste eeterlike puskariõliste solkide reklaamiga ... ometi on olemas hää puhas Spiritus Vini Rectificatus, mõne mõistliku tootja oma.
Vein ja õlu on teine teema, see tervisele muidugi kahjulikum aga klaasike veini söögiisu tõstmiseks enne einet ja õlleke janukustutamiseks palaval päeval või saunas väga ok.
Vasta
#11

Tegelikult peaks lausa kurja sõna ütlema.. Wink
Pealkiri nii paljutõotav, aga no ei jõua asja tuumani, isegi vihjeid ei anta..

ot. jätkub.

(29-06-2019, 22:08 PM)Telc Kirjutas:  ...
Kuni siis üks teine Briti krooni alam maandus meie juurde istuma ja nentis maia näoga "oo, viski!" ja küsis viisakalt luba ka endale kallata.
Peoperemehena de jure (meie onn ju) valasin oma käega talle selja tagant kapist haaratud viskiklaasi mehise sortsu. Ja mida siis tegi too John Bulli sohipoeg??? Tüüp läigatas viskiklaasi oma kõrgesse klaasi ümber kallata ja valas ülejäänud klaasi CocaColat täis. Mul ei olnud sõnu.
...

aastal 199.. ehk päris iseseisva riigi alul, marssisid noored ja edukad ühe hulgikaubandusega tegeleva virma uksest sisse ja nõudsid kedagi Johny Walkeri´t, olla sinises ülikonnas... kuna noori palju, siis võeti ühes kogu laoseis, mingi 3 ühikut. (huupi pakun, et oli 1400,-eek/tk?). Ja muidugi ei unustatud kokakoolat, arvutati välja, et 6x2l on täpselt paras kogus 3l JW Blue Label´i jaoks....


Vasta
#12

Eks selle asjaga on nii jah, et päris kröösused ei räägigi otse välja, milliseid jooke neile meeldib konsumeerida. Poleks ju üldse glamuurne, kui Äripäeva TOP-i intekas selguks ühtäkki ennekuulmatut paradigmat sidurdamata sisselülitav tõde, et pärast päevapikkust muruniitmist (mitte murutraktoriga kruiisimist) meeldib inimesele paar külma Saku Heledat konsumeerida.

_______________________
KKK all the way...
Vasta
#13

Eelpool kõnelejale : Saime kah just oma tööd lõpetatud ja saunast välja .Loeme seda alkotarbimise terminoloogiat ,aga s...gi ei saa aru. Big Grin
Vasta
#14

(30-06-2019, 02:15 AM)linnuke Kirjutas:  Eelpool kõnelejale : Saime kah just oma tööd lõpetatud ja saunast välja .Loeme seda alkotarbimise terminoloogiat ,aga s...gi ei saa aru. Big Grin

tohoh, tehnikaintelligentsed inimesed ja ei oska eesti keelt, nagu aru sain siis ainuke probleemne sõna võis olla vana hea 
Tsitaat:konsumeerima ‹42› 
tarbima, ära tarvitama. *Hahni talutasin ma uuesti pererahva ja selle külaliste sekka, kus ta konjakit juurde konsumeeris. K. A. Hindrey.
http://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=konsumeerima
Vasta
#15

No selle Eesti keelega on selline lugu ,et tüütab päris ära ,kui mingid poliitikaonud tõlgivad pidevalt iseennast....Olgem ikka tolerantsed  ehk sallivad ..jne .jne.Milleks ennast korrata ,saaks ju ühe sõnaga hakkama.Kas  IQ pikendus ehk. Smile Ja siis väidetavalt võitlevad puhta Eesti keele eest.
Vasta
#16

(30-06-2019, 14:33 PM)linnuke Kirjutas:  No selle Eesti keelega on selline lugu ,et tüütab päris ära ,kui mingid poliitikaonud tõlgivad pidevalt iseennast....Ja siis väidetavalt võitlevad puhta Eesti keele eest.
noh antud sõna ju ammune, isegi EKI seletava sõnaraamatu näide ennesõjaaegsest kirjandusklassikast. Ja kui kirjandusega on nagu on, siis meenutagem S. Nõmmiku surematut filmi "Mehed ei nuta", kus lammas konsumeeris üksikule saarele vangistatud haigete kaebekirja - "Andestust, aga lammas konsumeeris meie apellatsiooni."
Vasta
#17

Astusin mõningate lugejate konnasilmale. Oli ka valus? Natuke kindlasti  Big Grin
See selleks, jätkame siis...
..........................

Nõnnaviisi nii...
Samal ajal, kui kodumaale maha jäänud inimesed kella üheteistkümne paiku kahekümne neljandamal juunikuu päeval oma Võidupüha ja suurejoonelise kesksuve saabumist jätkuvalt tähistasid, olime meie juba kaugel. Aasias, pimeda aja maal. Maandusime tips enne loojangut. Mitu-mitu filmi sai lendavas vanglas ära vahitud nii, et sisusse eriti ei süvenenud. Jälgid, vaatad, silm vajub kinni ja kuniks omast nokastusest väljud, on ekraanil juba uus episood... - jaa-nii-edasi....
Niimoodi nokidki kõik need kaksteist tundi seal lennukis ja ootad piinade lõppu...

   



Hong Kongi lennujaam tundus esmapilgul parajalt segase keldrina. Aga vähemalt täringukujuliseks vajunud tagumik sai lõpuks ometi natukenegi puhkust.Tükk aega tuhnisime neis pikkades esimese korruse koridorides otsides väljapääsu edasisele lennule, millele tee küsimise peale kätte juhatati. Kõigil infotahvlitel ja plakateil ruulib muidugi kohalikule, sitikasarnastega tähtedega kriipseldatud "rahvuste vahelisele" keelele lisaks ka ingliskeelne tekst, aga teeviitade paigutus jääb ses hoones siiski natuke segaseks.
Päält turvaliini pääsesime lõpuks ometi teisele korrusele ja seal tundus elu juba elamisväärsem. Ei olnud enam jalus siblimas nii palju kohalikku kääbusrahvast ja üldse tundus, et euroopa mõistes tiba kultuurilisem inimkond asub ses majas just siin.

           

Jällegi... Sai krabatud kaks kroissanti juustu ja miskise paberõhukese singiviiluga, mis ilma suurema järgipärimiseta ka uunis lämmiss lasti. Ja et midagi muud mahlakamat kuivale saiakäkile pealerüüpamiseks lihtsalt polnud, siis tuli murda traditsiooni ja leppida õllega. Reeglina on õlle tarbimine lennujaamades meie mõlema jaoks täielik aut. Sama aut, kui grillimise juureski.
Paaritunnilise molutamise järel saime sealt lõpuks minema.
Veel kaheksa tundi järgmises õhus rippuvas piinatoolis istumist, uued filmid, uus muusika, uued uned. Öösel ületasime ekvaatori ja 25. juuni hommikul pisut enne kella seitset puudutasid lennumasina rattad juba rohelise mandri pinda...



   

....
Vasta
#18

Oleksid võinud varem reklaamida, et maa tagumiku poole on minek.
Oleks sulle kompassi kaasa andnud, et maa kumerust või lamedust tõestada.
Igatahes oleks vaja pilti, kus on jäädvustatud päike koos kompassiga.
Big Grin
Vasta
#19

No sa võid ju sama hästi ise siia reisida ja vaadata, kuis Päike Austraalia Ida-rannikul kl. 10: ... Põhjast paistab. Detsembris kõrgemalt, peaaegu seniidis, praegusel aastaajal madalamalt.



Video väntamise hetkel on kell teil seal Eestis teisel juulikuu varahommikul 3:32. Minul siin aga juba 10:32. Teieni pole Päike veel suurt jõudnud, aga küllap jõuab sinnagi ka täna korralikult valgustama, kui muidugi Putin oma hirmuäratava auraga ära ei varjuta...

Aga tegelikult ei ole vaja siia reisidagi ja neid lollakaid tõestusvideosid vändata. Kui küsija oskaks vaid arvutit sihipäraselt ehk siis informatsiooni leidmiseks kasutada.
Huvi tundja peab olema kuulnud sellist terminit nagu webcam travelling.
Nüüd andsin niidiotsad sulle kätte ja edasi hammustad asja kiirelt lahti selliselt, et hetke live pilt ükskõik millisest maailma nurgast on sul onlainis ekraanil. Kõige kompasside ja muu juraga, kui mõistust ja kannatust jätkub.
Vasta
#20

Nonii.Huumoritaju pole sealpool Maakeragi. Big Grin
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne