Üks jummele persses käkerdis ehk kuidas ma Austraalias käisin.
#81

(28-07-2019, 14:55 PM)Marko Kirjutas:  Mingi huvitav mõõdupuu on püsti tee ääres, vajadus arvatav. Kas koolmekoht mingil aastaajal?

See ta on. Üks huvitav asi, mida Aussis veel kohtab, on märk kirjaga "GRID". See on selline... ütleks, et truubi ja koolmekoha vahepealne asi. Tee peal on paari meetri laiune, või õigem oleks öelda, pikkune (s.t. terve tee laiune)  raudteerelssidest rest. Üle sõites põristab ja väristab, seega tasub enne tsipa hoogu maha võtta. Muidu vähemalt Lääne-Austraalias, kus mina omal ajal seiklemas käisin, oli kiiruspiirang enamasti 110km/h, seda ka sellistel meie külavahetee mõõtu teedel. Autodel kohustuslikku tehnoülevaatust pole, ise vastutad oma käru eest. Kui muidugi totaalselt rääbakas välja näeb, võib politsei asja vastu huvi tundma hakata ja halvemal juhul edasi sõitmise keelata. Aga selle kahe aasta jooksul, mis mina seal elasin, ei peatanud politsei mind kordagi. Nagu kohalikud rääkisid, niisama igaks juhuks seda ei tehtagi, ikka vaid siis kui selleks juba nähtav põhjus on.

Puruks ja pool pööret tagasi!
Vasta
#82

Natukese hoo maha võtmisest ei piisa  Big Grin
Tsipa leebem teema on üleujutatavate kohtadega ehk Floodway märgi taguste aladega. Aga on needki tugevad betoonrajatised täiesti võrreldavad Venemaal ehitatud sildade põrutusvõimega Toungue
Kui õigeaegselt ei reageeri, kaob rataste kontakt teega kergelt.

Vasta
#83

Kui ilmaolud paranesid sedavõrd, et võis nina jälle staabist kaugemale pista, siis võtsime ette teekonna Killarney poole. 
Otse loomulikult.
Ja pistsime tükikese mälestuseks sealsest maailmast taskusse - 

               
               
           
Vasta
#84

(28-07-2019, 16:06 PM)Mossemees Kirjutas:  
(28-07-2019, 14:55 PM)Marko Kirjutas:  Mingi huvitav mõõdupuu on püsti tee ääres, vajadus arvatav. Kas koolmekoht mingil aastaajal?

See ta on. Üks huvitav asi, mida Aussis veel kohtab, on märk kirjaga "GRID". See on selline... ütleks, et truubi ja koolmekoha vahepealne asi. Tee peal on paari meetri laiune, või õigem oleks öelda, pikkune (s.t. terve tee laiune)  raudteerelssidest rest. Üle sõites põristab ja väristab, seega tasub enne tsipa hoogu maha võtta.

Minu meelest GRID on loomade liikumise takistamiseks siiski. Et metsloomad ei pääseks kaitsealalt välja teedele jooksma või kariloomad püsiks seal, kus vaja ja pole otstarbekas väravat paigaldada. 
https://en.wikipedia.org/wiki/Cattle_grid

Veetaseme kõrguspostid vägagi vajalikud seal. Esineb pikki vihmaperioode ja äkk-üleujutusi. Enamasti liigub vesi mööda vanu jõesänge, kust ka teed läbi lähevad. Samas on ka tillukeseid linnasid üle ujutatud üle meetri kõrguse veetasemega.
Vasta
#85

(28-07-2019, 21:47 PM)Sten Kirjutas:  
(28-07-2019, 16:06 PM)Mossemees Kirjutas:  
(28-07-2019, 14:55 PM)Marko Kirjutas:  Mingi huvitav mõõdupuu on püsti tee ääres, vajadus arvatav. Kas koolmekoht mingil aastaajal?

See ta on. Üks huvitav asi, mida Aussis veel kohtab, on märk kirjaga "GRID". See on selline... ütleks, et truubi ja koolmekoha vahepealne asi. Tee peal on paari meetri laiune, või õigem oleks öelda, pikkune (s.t. terve tee laiune)  raudteerelssidest rest. Üle sõites põristab ja väristab, seega tasub enne tsipa hoogu maha võtta.

Minu meelest GRID on loomade liikumise takistamiseks siiski. Et metsloomad ei pääseks kaitsealalt välja teedele jooksma või kariloomad püsiks seal, kus vaja ja pole otstarbekas väravat paigaldada. 
https://en.wikipedia.org/wiki/Cattle_grid

Veetaseme kõrguspostid vägagi vajalikud seal. Esineb pikki vihmaperioode ja äkk-üleujutusi. Enamasti liigub vesi mööda vanu jõesänge, kust ka teed läbi lähevad. Samas on ka tillukeseid linnasid üle ujutatud üle meetri kõrguse veetasemega.

Nii on, sedasorti asjandusi leiab ka siit maanurgast, esimesena meenub Vormsi maastikukaitseala, Rumpo ninal.

_______________________
Koledate Kastikate Klubi
Vasta
#86

See varbtee on nii ja naa asi.
Nägin oma silmaga, et nutikat lammast ta ikkagi kinni ei pea. Konkreetne isend oli end teiselepoole seda keeluala suutnud smuugeldada. Ja kui autoga lähenesin, hoidis kartlikult okastraataia ligi. Hiljem sama teed mööda tagasi sõites oli lammas omas endises kohas ja minu lähemale jõudes nähtavasti meenus talle, kuis piirist ennist üle sai. 
No minu silmad polnud sellist asja veel näinud, et lammas võiks ilma suurema vaevata sooritada nelja-viiemeetrise õhulennu üle selle varbtee  Big Grin
Lihtsalt võttis hoogu ja lendas ning leidis ka kohe traataia alt kätte käigu, kustkaudu varemgi välja oli poetud. Rumal loom polnud.
Aga alati ei pea nii hästi minema...
https://www.youtube.com/results?search_q...attle+grid
Vasta
#87

(29-07-2019, 10:34 AM)Janka Kirjutas:  See varbtee on nii ja naa asi.
Nägin oma silmaga, et nutikat lammast ta ikkagi kinni ei pea.
...

Järeldus: Norra lambad ja muud pudulojused nii nutikad ei ole ja neid krdi põristajaid on iga kilomeetri järel. Töllavad teel ees, jalust ei lähe isegi pasunat kuuldes aga pulkadest üle ei lähe.
Ja üldse on targem kurvides vähe vaiksemalt lasta.
[Pilt: HiMrZkjIGaQlGBV_urUOH84S0oh5meBJTVGnlILr...95-h663-no]

ot ja välise sisu pärast vabandused.


Vasta
#88

Loomadega on igal maal omad eripärad.
Šotis hirved, Lapimaal põdrad, Austraalias hüplevad hiidrotid ehk kängurud. Eestis põdrad, kitsed, sead. 
Sõiduautot lõhuvad nad kõik ühtemoodi.
Austraalias vältisin meelega hämara kätte jäämist oma sõitudega. Veoauto taga oli hea sõita, sel sahk ees Smile
Vasta
#89

Ega jah, öösel ilma äärmise vajaduseta sealmaal sõita ei soovitata. Veokatel on muidugi sellised sahad ees, et nood ei hakka ka lehma pärast hoogu maha võtma. Teel Perthist Port Hedlandi (ja tagasi) oli vahepeal iga kilomeetri tagant mõni erinevas lagunemisastmes lehmakorjus tee ääres.  Kord hommikul tööle sõites pääsesin ülinapilt kokkupõrkest känguruga - see sunnik oskas põõsastest nii tee peale lennata, et ei saanud arugi. Võibolla isegi sai õrna obaduse stangenurgaga, autol igatahes mingeid jälgi näha polnud. Üks jurakas madu õnnestus küll alla ajada. Too oli lihtsalt teekattega nii ühte värvi, et enne ei näinud kui oli juba vahetult auto ees. Päris korralik jõnks käis roolist läbi. Üks omapära on sealses liikluses veel: sattusin kord ühe road train -i  sabas sõitma, kaks või kolm poolhaagist oli rekkal taga. Ühel ilusal pikal sirgel hakkan siis mööda sõitma ja rekkavend lööb korraga paremad, st. tee telgjoone poolsemad suunad sisse. Ma siis tõmban tagasi ja ootan, et tea, kas kavatseb hakata paremale pöörama või näeb sealt eest midagi, mida mina ei näe. Mõne aja pärast üritan uuesti, jälle sama. Kolmandal korral mõtlesin: "nuu naahh...!" ja vajutasin pedal to the metal  Cool . Hiljem sain teada, et seal käibki asi võrreldes meiega vastupidi, parema suuna vilgutamine tähendab: mine mööda! Meil, nagu teada, tähendab tee telgjoone poolse ehk siinses liikluses siis vasaku suuna näitamine just vastupidist.

Puruks ja pool pööret tagasi!
Vasta
#90

- Noh, nüüd on vist küll kõik siin Stanthorpe'is vaadatud või mis?
- Ei tea jah, peaks vist kaugemale sõitma. Igavaks kisub...

Vene kroonus, kui igav hakkas, otsis nii mõnigi mees enesele ise seiklusi. Sageli lõppesid sellised otsingud päris sitasti. Ja sealt on siis meelde jäänud kõnekäänd - 
"Ну надо-же искать приключений на своей заднице".
Раз надо, так надо...
...ja keerasimegi ühel hommikul autokse nosu Lõuna suunas. Lükkasin parema jala sirgu ja lasin mootoril unnata kuni Inverellini. Paarsada kilti Stanthorpe'ist.
Tulemust saab nüüd mitme postituse jagu nautida - 

           
           
           
           
Vasta
#91

Mis mulle sellise pisikese muuseumilaadse väljapaneku juures meeldis, oli meie sinna saabumise hetkel valitsev õhkkond.
Talvine aeg, turiste vähe ja suhtumine külastajatesse, kui oma poistesse.



Niimoodi seal Fordi riiuli ümber tiirutades ja detaile fotokasse püüdes astus ühtäkki ligi omanik või peadirektor - tont ta'st nüüd nii täpselt arugi sai...
Esitas küsimuse, et 
- "Miks sa neid pisiasju nii piidled?", et "Kas sul on kah mõni säärane iludus peagi ette näidata?"
Saanud vastuse, et mulle lihtsab meeldib selliseid asju jäädvustada, jätkus juttu kauemaks ja avanes nii mõnigi kaunitari seelikualune, kuhu iga külastaja nähtavasti pilku heita ei oleks saanud.
Keda Ford Falconid niivõrd huvitavad, et mitte kuidagi enam nendeta elada ei saa, siis soovitan ette võtta väga pika reisi  Big Grin
Ma ei tea, kas Euroopas niskest kollektsiooni üldse kuskil näha saabki.

               
               
Vasta
#92

               
               
   
Vasta
#93

Objektiivi ette jäi ka mõni särtsakam Holden, Pontiac ja paar Valianti.
Eks seda rauda seal majas jätkub. Külastaja, kes tahaks kõik-kõik läbi lugeda-vaadata, detailisid imetleda ja enese jaoks väljamõeldud parimad palad kuskile salvestada, peab arvestama vähemalt kolme tunnise ajavaruga. Ja isiklikult mulle tundub, et selline kolm, no maksimaalselt neli tundi on just täpselt selline paras aja välp, mille jooksul viitsitakse ringi kõndida, üht-teist mällu või fotokasse talletada enne, kui nähtust tüdinetakse.
Jah, Sinsheim see ei ole, aga samas leiab palju, väga palju sellist marki masinaid, mida jällegi Sinsheimis pole Smile
Nii, et erineva sisuga auto-moto muuseumisid siin planeedil ikka jätkub ja alati tasub neisse sisse astuda, kui käe-jala ulatusse jäävad. 

               
               
               
Vasta
#94

Inimene on üks veider loom.
See, mida täna ammulisui vahitakse ja hinnatakse, oli alles mõnekümne aasta eest nii igapäevane, et peale kasutamist visati lihtsalt põlgusega minema.
Suhtuti kui rämpsu. 
Siin üks alla saja aasta vanune Packard, mis kaasaegsete liiklemise reeglitega kooskõlla viidud ja millised reostasid päält ärakasutamist kunagi miljöövaadet ning olid asjatundmatutele mõttetu prügina kindlasti pinnuks silmas. 
Aga täna makstakse kenasid summasid, et seda üleüldse kollektsioonis omada ja ei peeta paljuks peenraha eest või lausa tasuta teistelegi näidata.

               
Vasta
#95

Veel mõned erksamad mälestused masinatest, milledest mõnda ei kohta isegi Euroopa parimates muuseumites.

               
               
Vasta
#96



Ei puudu sellest majast ka tsiklite nurgake:





Jupike Ameerikat




Ja kõige lõppu midagi tõsistele nokitsejatele. Inspiratsiooniks, motivatsiooni tõstmiseks:

Vasta
#97

   
Vasta
#98

Võttis aega, mis võttis, aga ühel ilusal päeval avati BoonooBoonoo väravad  Smile
Paar piisakest hirmkallist kütust paaki ja sõit sai alata...



       



BoonooBoonoo park on olemuselt suur jõgi ja tema säng.
Veevaesel ajal, nagu meie sinna oma eluteel komistasime, on matkamist ja vahtimist pikaks päevaks.
Pikka päeva aga meil kasutada polnud. Talvine õhk tumeneb silmnähtavalt ja vaata, et öö kätte ei jää, kuigi kell on alles poole kuue tuuris päält keskpäeva. 
Sajuperioodil on helid ja pilt suuresti teisemad. Samas neelab vete tulv jõe sängis vabalt ringi jõlkumise võimaluse.

           
Vasta
#99

Bensiin on muidugi "kallis". Eriti sissetulekuid arvestades. Tervelt 0,85  Big Grin
Vasta

Kvaliteetne kah. 
Sedasama ULP 91 pressisisn mitu paagitäit atmosfääri. Ja ma olen enam kui kindel, et kõik eelmised tolle 2019 aastal vabrikust väljunud Kia Risuga sõitnud kaagid toimisid täpselt samuti. Kuigi võiks ju üheksakendkaheksat põletada... Big Grin
 Bentsu lõhn tuletas lapsepõlve meelde. Täpselt samasuguse aroomiga oli nõuka ajal A-76.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 2 külali(st)ne