Üks jummele persses käkerdis ehk kuidas ma Austraalias käisin.
#61

A et kuhu me siis jäimegi...

Käisime ära ses Kaljukindluses ja et ees olev poolik päev tundub mõttetult pikk niisama maha molutamiseks, siis keerame varbad kodumaja asemel hoopis Normani mäe poole...
Ehehh jah. Algul tundub tegevus jällegi lahja matkana.

         

Et luud-liikmed on juba loodusliku sooja ja elujõulisema fiilingu sisse saanud, liigume nüüd rajal juba palju reipamas tempos. Ega me ju tegelikult ka ei tea, mis seal ees ootab.. Kui raske või lihtne retke tipp olema saab? Kiirustama sunnib rohkem mõte, et kas üldse enne pimedat laagrisse tagasi jõuamegi, sest päikseke loojub siin maal sellisel aastaajal hiiglama vara. Juba kella viiest muutub õhk jahedamaks ja tunnikese pärast ongi viimast punetavat kuma jagav ketas silmapiirilt kadunud.
Metsasem ala saab peatselt otsa ja silmale avaneb võimas graniidist väli, mis horisondil kerge kalde all kõrgustesse kerkib. 

         

Teele jäävad arvukad kühmud ja lohud. Aeg on seda maad ühelt poolt graniidiga sillutanud ja teisalt hoolega lihvinud. Kevad-suvised tulvaveed on aastatuhandetega uuristanud kivile omad voolusängid ja pesad, kus vahva kulgeda või mõneks päevaks peatuda, et anda lsiin elavaile loomakestele hetkeks janu kustutamise võimalust või siis kasta mõnd võsatutikest, mis jonnakalt graniiti tekkinud mõrast välja turritades omas elujanus aplalt päikese poole sirutub.

Umbes poolel teel sel jäigal sillutisel kulgedes on toss väljas... 
Teeme tillukese pausi ja imetleme Aja ning Looduse ühistööd ses paigas.





Ja siis ikka edasi ja edasi, kuniks väsimus taas ohjad haarab... 
Aga selgi korral saab jonn võitu ja kasvõi veri ninast väljas, enam alla ei anna. Liiga kaugele on tuldud, liiga palju on kaalul, et eesmärgist loobuda.



Mäele jõudnuina tabab meid kerge hämming.
- Ah et tippu justkui polegi???





   

Aga asi seegi, mida kogesime ja nägime Smile
Nüüd tuleb aga tuldud tee veelkord läbida, sest muud moodi siit pargist minema ei saagi...
Vasta
#62

Mt.Normanilt tagasi maale siis...
Sedakorda läbi Tiidu kaamera ja -silmade nähtu:





Hämaruse saabudes ärkab kogu park teisele elule.
Päeval on külalisteks inimesed, öösiti võtavad võimust peremehed:



         
Vasta
#63

Ees on neljas päev sel teisel mandril...

Peale säärast 12-kilomeetrist matka ja seejärel puhatud ööd võtsime kogu suurema perega ette väljasõidu teisele suunale. 

Sihiks on Killarney ja sealt tips maad edasi asuv kuninganna Mary järgi nimetatud neljakümne meetri kõrgune juga.

Tegelikult on ses ümbruses neid jugasid veel rohkemgi. Aga et tegemist on hetkel veevaese aja ja väga suure põuaga siin maal, siis eriline visuaalne väärtus neil jõgedel praegu puudub.



Mägedes sajab. Vahetevahel ja kergelt, aga sajuta ei möödu vist ükski päev. Ja ikkagi see kerge piisk ei korva maa tegelikke vajadusi.
See-eest pakuvad siinsed teed oma käänuliste tõusude ja langustega autoga matkajale piisavat sõidulusti. Lisaks avanevad mägede külgedel ja orgudes liigeldes maalilised vaated.
Nuumasime meiegi törts omi silmi ja talletasime nähtavat ilu kõvaketastele.

   

Vasta
#64

Kivist rusikas oli näha ja muid ilusaid kohti.
Kas sealmaal maa ei värise, et keegi need mürakad üksteise otsa tõstnud ja püsivad miljoneid aastaid paigal.

Alles nüüd märkasin õllepurki rusika kõrval.


Manustatud failid Pilt (pildid)
   

Инвалид информационной воины.
Vasta
#65

Uus päev, uued mured...

Et tahaks nigu veel matkata. 
Koormust, koormust, koormust! Keha ja hing lausa kisendavad selle järele. 
Näed auto aknast mäge ja tuleb meeletu janu selle otsa ronida, aga igale poole ei saa. Teerajakesed lõpevad kellegi farmis ja mida sa võõras mees siin võõras hoovis ikka ringi kooserdad, eksole...
Kaabime hommikul omad üleeilsest kiviturneest toibunud kondid kokku, topime särgid pükstesse ja kimame sinna, kus Girraweeni avastamine pooleli jäi. 
Kui eelmisel korral käisime Lõuna-poolsel rajal, siis nüüd keerasime kinganinad Põhja. Sinna, kus asuvad püramiid ja graniidist võlvkaar.

               



Kõik kokkulaotu korrektselt välja looditud ja joondatud, saab edasi kõndida.
Peagi lõppeb tavaline rada ja nagu Normanile minneski, jätkub teekond vaid märkide järgi orienteerudes.
Justkui ette teades tänase matka raskustaset, sai õnnekombel kõik kaasaskantav pakitud seljakotti ja peab ütlema, et sellest otsusest oli ka natuke kasu. Äärmiselt tülikas oleks olnud tõusta püramiidi tippu kaameraga aeg-ajalt kivist pinda toksides. Teel kohtasime ekipaaže, kes kasutasid üpris palju neliveoskeemi ja mõnes kohas tuli sama nipp ka enesel kasutusele võtta. Harva, aga siiski. Vähemalt käed olid ronimisel vabad.









               
Vasta
#66







Koduteel kohtame selliseid hiidroti moodi elukaid, kes söövad heina nagu lambad ja käituvad justkui küülikud...



Veidrad elukad igatahes on need vallarood ja vallabid.
Üleüldse on kogu looduse poolel olemine senini tundmatu. Mitte ühtegi tuttavat looma, lindu, puud ega lille. Kõik on võõras. Justkui teisele planeedile oleksime sattunud.
Kole värk. Aga ilgelt põnev! Smile
Vasta
#67

[Pilt: attachment.php?aid=76730]

Te ikka proovisite seda kivikest alla lükata?
Vasta
#68

Ee... jah  Big Grin
Sellega on tegelikult nii, et hull võin ju olla, aga lolliks ei taha end kuidagi tunnistada.
Vaimusilmas kujutan ette, milline riigi (või riikide) tasemel kanetell lahti läheks (sõltub tegija päritolust), kui keegi tõepoolest viitsiks ilmatuma tõstejõuga tungraua sinna mäele vedida ja kasvõi väiksema, nii paarikümne tonnise  kivi sellega veerema kangutada. See on igatahes suurem kuritegu, kui tänasel ajal Eesti hiites toimuvad raietööd, milledele vastutajad ja vastutusele võtjad sajaga vilistavad.

Aga uus hommik algas umbes sedaviisi...




Ja edasi kimasimegi jälle Girraweeni. Esialgu. Tahtsime maalust jõge ja mingisuguse tüübi nimelisi tiigikesi näha, kus loomad vennalikult janu kustutamas käivad.
Teel sinna tekkis tilluke äratundmisrõõm...




Ja siis kohtusime tõeliste hiiglastega - 




Eespool oli vist juba põgusalt juttu kohutavast põuaperioodist, mida kohalik elanikkond ei mäletagi, et midagi niisugust varematel talvedel ette oleks tulnud.
Ma ise kipun arvama, et neil on lihtsalt lühike mälu, aga mine sa tea...
Igatahes jõgedest on saanud nired ja ojad sootuks kuivanud. Loodus januneb vee järele. Stanthorpe'i linna sissesõitudele on paigaldatud elektroonilised mobiilsed tahvlid, mis elanikke ja külastajaid säästvale vee kasutamisele manitsevad.
See kõik kajastub ka nähtavas pildis, kui oma tänase väljasõidu eesmärgile jõuame.

                                   

Põud, põud, põud...
Vasta
#69

Põud mõjub kõigele halvasti.
Tahtsime edasi minna BoonooBoonoo rahvusparki, aga ei lastud. Kõik sissepääsud on ülikõrge tuleohu tõttu suletud.
Siis arvasime heaks rünnata üht teist parki, aga kohale jõudes selgus karm tõde, et Rio Kiaga pole seal midagi teha. Olematu kliirensiga autokesega pole mõtet rünnata rada, mis mõeldud korralikele, difblokkide ja muu hiiglama ägeda varustusega 4WD masinatele.
No ega's midagi...
Meenus, et teel kohtasime määnekist veiniäri ja sinnapoole nüüd auto nina taas keerasimegi.

       

Macaroonide teema.
Jah, just itaallased on need, kes teistest eurooplastest hiljem siia piirkonda saabusid ja omad veinilaadad põldudele laotasid. 
Ega see lihtne polnudki. Kive ja graniiti tuli neil üksjagu väljadelt kokku rookida enne, kui adra saivad maasse lükata, et seejärel esimesed viinapuu istandused rajada.
Kulus palju elusid, verd, higi ja kannatusi, aga tulemus oli seda väärt.
Ja üldiselt tõik, et itaallasi teiste sisserännanute poolt isegi tänasel päeval mõnitatakse, justkui hilinejaid, on ühest küljest äärmiselt debiilne. Tegelikult on kõik valged inimesed siin anastajad, kes põlisrahvust kunagi julmal viisil tuima moega paremate maalappide kättesaamise nimel tapsid. Nagu Ameerikas indiaanlastega tehti. Sama käekiri Austraaliaski.

           

Maastikuvõimetu rendiauto, postamendilt leitud põllumasin ja klassikaline maapiirkonnas kasutusele võetud teise ringi postkast.

Mekkisime paar pitsikest veini, seejärel otsustasime ühe kindla kasuks ja oligi päev õhtal.
Kodus pöörasime kõik kapid pahempidi, aga mida ei leidnud, oli korgitser. Poodi kah ei viitsinud enam minna...
A nu, kus häda keiksee suuremp, sääl abi ikke käe ulatuses ehk siis mütsi all Smile

Vasta
#70

Enne tuleb korki üks mm sisse lükata, et kleepumist poleks. siis pudeli ots veidi allapoole, et õhumull oleks taga otsas ja siis lahtise peopesaga lüüa tagumise otsa pihta. Nii avati pudeleid no ütleme enam kui 30 aastat tagasi. Olen kuulnud ka purunenud pudelist, mis kätt vigastas. Ise olen avanud väga paksu (nt. paar ENEt või šveik) raamatuga. Raamat vastu uksepiita ja pudeli põhjaga sinna pihta, ei põruta kätt ja ohutum. Korgi liigutamine enne avamist on kohustuslik.

Инвалид информационной воины.
Vasta
#71

(6 tundi tagasi)aavu Kirjutas:  ... Ise olen avanud väga paksu (nt. paar ENEt või šveik) raamatuga. Raamat vastu uksepiita ja pudeli põhjaga sinna pihta, ei põruta kätt ja ohutum. Korgi liigutamine enne avamist on kohustuslik.
Big Grin Tunnen ära vana hea nõukogude kooli inimese ... meil ühikas avati alati parteiajaloo õpikuga, hea paks raamat (hüüdnimega kirpitš elik tellis) vastu ühikaseina ja leidis sihtotstarbelist rakendust, eriti meie toas, kus üks poiss oli Moldaaviast ja teine Gruusia Adžaaria vabariigist, oli tihedalt vaja võrdlevalt degusteerida neid jooke.
Sai ka ilma korki liigutamata hakkama. See punane tellis pidi olema lihtsalt paljukordsete avamistega piisavalt kapsaks kulutatud et hästi vedrutaks.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne