Minu sõbrad Fiatid
#1

Ühe (ilmselge) psüühikahäire haiguslugu.
Enne päris projektipäevikuks muutumist algab see teema ilukirjandusliku osaga. 
Tegelasteks kolm õde perekonda lisandumise järjekorras: Doblo, Seicento, Multipla.
(ei välista tulevikus tegelaste lisandumist)

Preambula:

Oli aeg, mil mul oli vaja soetada miski liikurmasin, mille olulisteks osadeks oleks ülevaatus, kärukonks, katuseraam ja viis tooli toas. Kuna samal ajal jäi sõbral üle Fiat Doblo, mida ta ei viitsinud ka aktiivselt müüa, siis ma ärisin selle talt ära "armeenlase liisinguga" - maksan siis kui saan. Noh, eks sai ka - sõbral oli kah hea kui rahahäda peale tulles oli koht, kust küsida.
Nii, sõitsin siis maikasinise Dobloga sinna ja tänna ja tundsin üldiselt elust rõõmu. Ainuke rõõmurikkuja oli pehmevõitu tagavedrustus, mis raskema lasti puhul teinekord ka põhja käis. Noh, päikesel on ka plekid. Kurb oli see, et jättes kõrvale kuliibinliku isetegemise (mida kortermaja parklas ei harrasta) oli nii uute originaalvedrude hankimine kui ka OÜ Lehtvedru teenuse kasutamine mõlemad sellises hinnaklassis, et lükkasin otsustamist kuust kuusse edasi.
Kuni saabus august 2017. Olime tegemas perekondlikku ringreisi Lätis. Seesinane naksitrallifiat oli päris sobilik masin reastamaks tagaistmele kolm jõnglast, pagassi viie inimese ööbimiskraam ja kaks täiskasvanut esiistmele. Reis oli tore kuni Kuldigast tulles umbes sada kilomeetrit enne Riiat kostis kapoti alt senikuulmatu "vrrõõõõõnnnnnnn" hääl ja mul polnud muud teha kui vaba hooga auto maanteeserva juhtida. 
Kuigi ma polnud seda häält varem kuulnud, oli kuidagi kohe teada, mis toimus - hammasrihm lendas. Ja seda, et sellel mootoril käivad "klapid peas" teadsin ma ka. Eelmine omanik oli seetõttu ühe kuluka remondi juba pidanud tegema.
Niisiis. Läti karuperses. Liikumisvõimetu auto, autotäie kraami ja kolme lapsega. Tegelikult ei olnudki nii traagiline. Kõrvalteelt ronis välja traktor, mille juht pidas masina kinni ja tuli uurima, miks me tema talu teeotsas pargime. Suutsin seletada inglise-läti-vene segakeeles olukorra ära mispeale ta oodata käskis, traktori ringi keeras ning varsti Volkswageni väikebussi ja puksiirköiega tagasi oli. Tüüp lohistas haavatud Fiati oma õuele. Korjasime autost olulisema osa pagasist selja- ja reisikottidesse ja seiklesime liinibussidega Riia kaudu Tallinna.
Siis oli mõtlemise koht. Laual oli põhimõtteliselt neli varianti.
1) minna tuua autost matkatarbed ära ja saata auto Läti emexisse.
2) tuua masin puksiiriga Eestisse ja siis edasi vaadata.
3) tuua masin Eestisse konna kukil ja edasi vaadata
4) lasta masin kaugjuhtimise teel Lätis ära remontida ja oma käigul Eestisse sõita.

Nr 1 jäi ära kuna polnud halli aimu, millist paberimajandust on vaja, et Lätis auto metallihundile sööta ja samas see Eestis arvelt maha saada.
Nr 2 puhul oleks 400km edasi-tagasi läinud päris kulukaks.
Nr 3 puhul oleks saanud küll ka veovõimelist väikebussi laenata ja konna rentida, aga massid oleks lõhki olnud, kulu ka omajagu ning ega aegagi puhkusejärgselt ülemäära palju polnud.
Seega läks töösse nr 4 - sõberlätlaste abil valisin välja kolmest lähimast remonditöökojast kompetentseima ning paari nädala möödudes raporteeriti auto valmissaamisest. Mul kulus ka omakorda kaks nädalat enne kui sain tööpäeva vabaks manööverdada ning hommikuse bussiga autot koju tooma sõita. Töökojas läks ruttu. Vennad olid kõik 16 klappi ära vahetanud, 12 olid silmaga näha kõverad, 4 tükki oli seal juures juba "a vsjoravnoo" igaks juhuks. Remondiarve võttis ikkagi pisara silma. Lohutas vaid see, et sain ka Riia kesklinnas parkides mahasõidetud küljepeegli asemele uue ja mingid nipet-näpet asju olid nad ka lappinud põhimõttel, et kui ma samas kohas muterdan, keeran kaks polti veel kinni-lahti.
Igatahes sõitsin rõõmsalt koju tagasi ja mootor käis nagu Antsu viiul.
Käis terve talve ka kuni varakevadel ühekorra eemalt vaatasin, et mnjaa - mõni omaaegne Opeli roostetamise anekdoot kehtib Fiati kohta paremini veel. Tegin maja ees suitsu ja vaatasin kuidas küljekarbi auk ühe sigareti suitsetamise jooksul sentimeetri võrra suuremasse läbimõõtu roostetas. Ausõna!
Ühesõnaga oli jälle mõtlemise koht. Ühest küljest oli tiptop mootor, teisest küljest auklikud karbid ja tuletame meelde tagavedrusid. Ja ülevaatus hakkas ka läbi saama. Asjade sellise seisu juures uue hankimine ka suht lootusetu.

/järgneb/
Vasta
#2
Photo 

Niisiis teine tükk ilukirjandust. Eksole,vaatasin ma siis, kuidas Fiat Doblo silmaga nähtavalt roostetab, tegin suitsu ja mõtlesin elu üle järele. Sest seesinane elu oli ka omi keerdkäike teinud ja TEGELIKULT ei olnud mul enam vaja igapäevaselt suurt autot, millega naisi, lapsi, külmkappe ja ämmasid paigast teise transportida. Samuti ei olnud ka kedagi, kes autovalikut kritiseerida võiks. Seega leidsin, et iseenda tööle ja koju vedamiseks võib vabalt soetada midagi maniakaalselt pisikest. Ja panin siiasamasse foorumisse üles kuulutuse. Sellise:
O: Kingakarbi kuju ja suurusega liikuri
Noh, paari asja pakuti, mõne asja magasin maha, mistõttu ei sõida ma näiteks lilla VW Polo või roosa Opel Corsaga, aga siis maandus postkasti kiri, mille saatjaks ksf! Supp. Kirjas pakuti müüa autot nimega Fiat Seicento Sporting.
Ma pidin kiirelt guugeldama, misasi see sihuke on. Aga kui oli guugeldatud, oli ka haamer lauale langenud. Müüdud!
Ma lihtsalt PIDIN endale nii VÄIKESE ja nii NAPAKA välimusega auto ostma.
Kaup sai tehtud ning ühel ilusal juunikuu õhtul tegin maja ees sellise pildi:


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   
Vasta
#3

(29-06-2019, 21:44 PM)Telc Kirjutas:  Ainuke rõõmurikkuja oli pehmevõitu tagavedrustus, mis raskema lasti puhul teinekord ka põhja käis.
Pildil paistab olevat tühi Doblo. Tagavedrustus tundub olevat ka õiges kõrguses. Seega pakukus välja, et vedrulehtedes ei ole midagi viga. Viga tundub olema puuduvates tagavedrustuse puhvrites. Nendele on Doblo tagavedrutamises suur osa koorma kandmisest määratud. Koormamata masinal jääb puhvrini 3-4 sentimeetrit (see osa töötab tühja masinaga). Edasi on omamoodi abivedruks üpris suur puhver. Istmetega variandil veidi lühem, kongiga veidi pikem ja rakendub sellevõrra varem. Pikkus mälu järgi vastavalt 12 ja 15 cm või umbes nii. Asukoht: keeratuna poolraami täpselt sillatala kohal. Välja näeb niisugune, nagu allpool nähtaval pildil (laenatud Meile kataloogist), ainult kõik leitud pildid on miskipärast vale pidi, ehk siis polt on tegelikkuses ülespoole. Puhvri materjal on poorne ja laguneb aastatega ära. Ülekoormad aitavad samuti sellele kaasa. Asja hind u 15€ tükk.
   

Tarkus ei tule alati aastatega, mõnikord tulevad aastad üksi ka.
Vasta
#4

vanasti nimetati selliseid vidinaid vedru läbilöögipuksideks.isegi mossedel olid kasutusel. kas tõesti arvasid Fiati insenerid,et kogu raskus istub pidevalt nende nn. vahtkummist patjade otsas
Vasta
#5

Umbestäpselt nii jah. Ja ei ole see Fiati mudel mingi erand siin maailmas, on teisigi mudeleid, kus sarnast lahendust näeb. Esimese hooga tuleb meelde Vaz Niva esivedrustus. Kunagi sai piloteeritud Renault 14 tonnise täismassiga veoautot, mille tagavedrustus oli sarnase lahendusega. Avia veovariant oli vist kah, bussikerega kogemus puudub. Jne, jne. Asi toimib ja täiesti talutavalt

Tarkus ei tule alati aastatega, mõnikord tulevad aastad üksi ka.
Vasta
#6

(09-07-2019, 13:24 PM)Wiki432 Kirjutas:  ... Asi toimib ja täiesti talutavalt
Lisaksin siia nimekirja Multikari ja võtaks maha Niva.
Vasta
#7

Multikarist ei tea suurt midagi, aga paari Nivat olen mitmeid aastaid tööautona pidanud. Selle esivedrustuse kukkulöögi puhver on juba tühjal masinal (praktiliselt) kontaktis. Praktiliselt on sulgudes seetõttu, et sinna on aastaid juba möödas, äkki oli kah 1mm vahet.

Tarkus ei tule alati aastatega, mõnikord tulevad aastad üksi ka.
Vasta
#8

Sama seis on ka Ducato ja Jumperi puhul kus tagasilla ja kerepukside vahele tühjalt sõrm ei mahu...

Ennem sõidan aeglaselt ja jään totaalselt hiljaks kui et enam kunagi kuskile ei jõua.
Vasta
#9

(09-07-2019, 18:06 PM)Wiki432 Kirjutas:  ... aga paari Nivat olen mitmeid aastaid tööautona pidanud. Selle esivedrustuse kukkulöögi puhver on juba tühjal masinal (praktiliselt) kontaktis. Praktiliselt on sulgudes seetõttu, et sinna on aastaid juba möödas, äkki oli kah 1mm vahet.
Niva on teadupoolest maastikuauto ja targad inimesed tehasest on sinna pannud "tagurpidi" läbilöögi puksi. Noh sõidad üle augu ja vedru paneb litakaga ratta väljapoole. Et siis pauk liiga kõva poleks, ongi puhver vastas. Rallimehed panid vanasti selle ilmingu vastu trossid ja hiljem koormarihmad, mudu lööb amordi puru.
Ja seesinane puhver ongi sääl sinu silma petmas ja peaaegu vasta ülemist õõtshooba. Alumine läbilöögi puhver on vedru sees peidus.
Äki oli asi nii, või oli hoopis teisiti, et sul oli kõikseaeg liiga suur koorem pääl.
Vasta
#10

Mõned selgitavad joonised oleksid abiks teise mehe teema solkimisel Big Grin
Loomulikult oleks ka minul põnev tõde teada saada.

Müün: keermetõrv, puidulakk, alumiiniumtorud.
Vasta
#11

Arutledes ikka tuuakse näiteid ja seletusi sisse. Mis ta nüüd nii väga solkimine siis, a kui kangeste pangetäit krae vahele tahad ...

   
Vasta
#12

(09-07-2019, 23:16 PM)motamees Kirjutas:   kui kangeste pangetäit krae vahele tahad ...

Tänk ju veri meni, Mota...
Käisin vihmaga õues oma lemmikauto sillakuhja uurimas. Allajooksupuhvreid ei tuvastanud kusagil. Ilmselgelt olen ma ajast maha jäänud, see pole arutelu teema. 
Ma saan allajooksupuhvri vajadusest aru küll.
Selle helpimise koha pealt on Vene põrgu hea, seal on tihti ämbreid puudu või fekaal otsa saand Big Grin

Müün: keermetõrv, puidulakk, alumiiniumtorud.
Vasta
#13

Tsitaat:motamees kirjutas:

Niva on teadupoolest maastikuauto ja targad inimesed tehasest on sinna pannud "tagurpidi" läbilöögi puksi. Noh sõidad üle augu ja vedru paneb litakaga ratta väljapoole. Et siis pauk liiga kõva poleks,

Joonis veidi paremast rakursist:
   
Pole vahet, kas Niva on maastiku, veo või sportauto. Fakti, et kokkulöögi puhver hakkab tööle (peaaegu) nullist, see ei muuda. Vedrustuse jäikusesse on see faktor juba algselt sisse projekteeritud. Joonisel on näha, et kokkulöögi puhver (vedru sees,  pos 5) on kontaktis oma vastaspinnaga.
Vedrustuse jäikuse progresseerumine on vajalik selle nn "paugu" leevendamiseks enne põhivedru käigu lõppemist. Koormaid vedavatel masinatel teostatakse see erinevalt. Veomasinatel lisaks veel vedrutamisvõime tagamine erinevate koorma raskuste korral. Et tühjalt üldse vedrutaks, mitte ei oleks jäik, nagu puupakk ja koorma all raam vastu silda ei vajuks. Lehtvedrudega veomasinatel on selleks tavaliselt abivedru pakk. Minu piloteeritud kõrgemal mainitud Renault oli ilma abivedru pakita, kuid alumised vedrulehed olid praktiliselt sirged, oma 2 cm paksud (Kõrgemal olevad lehed olid poole peenemad, kui mitte veelgi peenemad. Üldse oli seal ca25 lehte, vedrupakk oli nii raske, et kahekesi oli ka raske tõsta.)  ja rakendusid umbes poole töökäigu ajal. Lisaks suur puhver, rakendus umbes samal ajal, mil paksud lisalehed. Õhkvedrustusel antakse erinevate koormuste ajal patja õhku juurde või lastakse välja, et kogu aeg enam-vähem sama jäik oleks. Boonusena saadakse stabiillne raami kõrgus raskusest masinal olenematult. Keerdvedrude puhul näiteks tünnikujulised, muutuva läbimõõduga materjalist tehtud elemendid. Peenemast materjalist ja väiksema keeru raadiusega otsad (tavapäraselt) töötavad väiksematel koormustel. Vedrustuse kokku minnes surutakse need kokku ja tööle hakkab jämedamast materjalist, suurema raadiusega keerdude osa. Antud Doblol ja paljudel teistel on progresseerumine lahendatud elastse padjaga (puhvriga). Mida rohkem kokku litsutakse, seda jäigemaks läheb. Alul kannab koormat rohkem, hiljem üritab  kokkulöögi pauku vältida. Kui see detail puruned/kaob ära, siis on lehtvedru (Doblo puhul, näiteks) peaaegu konstantse vastupanuvõimega, olles väikestel koormustel komfortne, kuid suurematel vedrustuse käikudel jääb liialt vedelaks, ehk koorma lisandudes ei lähe jäigemaks ja enne vedrustuse käigu lõppu ei oma sugugi suuremat vastupanu, kui keskosas või päris alguses.

Tarkus ei tule alati aastatega, mõnikord tulevad aastad üksi ka.
Vasta
#14

Tsitaat:Vedrustuse jäikuse progresseerumine on vajalik selle nn "paugu" leevendamiseks enne põhivedru käigu lõppemist. 
http://laz-legend.ru/avtobusy-laz-695/av...veska.html 
LAZ kasutas spiraalvedrusid koormuse suurenedes jäikuse suurendamiseks. Oli tolle aja kohta hea lahendus, sest hoobamort ei täitnud oma ülesannet parimal viisil.

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta
#15

(10-07-2019, 08:44 AM)Wiki432 Kirjutas:  Joonis veidi paremast rakursist:

Rakurss on küll parem aga tegelik proportsioon on nati teine. Kui ülemine puks on vastu käimisest jälje jätnud, siis alumisel sellist jälge pole. Seisval autol on ülemine vastus ja alumisel on umbes 1cm vahet. Loomulikult mingil hetkel alumine puks ikkagi oma tööd teeb, olgu siis Wiki või Motamehe versioonis.

   
Vasta
#16

(29-06-2019, 22:28 PM)Telc Kirjutas:  Ma lihtsalt PIDIN endale nii VÄIKESE ja nii NAPAKA välimusega auto ostma.

Kas see väike kollane on nüüd ära lõpnud või pole tal lihtsalt kasutust? Kurb vaadata, et ta juba mitmeid kuid kurvalt kõrvaltänavas konutab.
Vasta
#17

(30-10-2019, 12:50 PM)zazik Kirjutas:  
(29-06-2019, 22:28 PM)Telc Kirjutas:  Ma lihtsalt PIDIN endale nii VÄIKESE ja nii NAPAKA välimusega auto ostma.

Kas see väike kollane on nüüd ära lõpnud või pole tal lihtsalt kasutust? Kurb vaadata, et ta juba mitmeid kuid kurvalt kõrvaltänavas konutab.
Kui jutt käib Tedre uulitsas vedelevast isendist, siis vähemalt tuhataastattagasi, kui olin veel noor ja natukevähemkole, siis umbes 800 kilomeetrit sõitnuna oli päris naljakas junntükk.

_______________________
Koledate Kastikate Klubi
Vasta
#18

Tedre uulitsas see kollane tõesti vahepeal pikemalt seisis. Aastakese oli sõidurõõmu, muuhulgas sai selle abil üks noor juht õppesõitudega lubadeküpseks aidatud. Dialoog õppesõitude algusest:-
- Aga mis siis kui ma selle kägarasse ajan
- Siis maksad mulle viissada raha ja ostad endale sedajagu odavama auto (ülimalt ükskõiksel hääletoonil öeldult)

Muuhulgas osales kollane ühes kindlustusjuhtumis, millest siin juttu: https://forum.automoto.ee/showthread.php...#pid463909

Igatahes muidu oli küll kõik tiptop, aga kuna tuli hakata taas väikeettevõtja leiba haukama siis jäi Seicento natukene siiski LIIGA pisikeseks. Ja roosterägalik krõmpsutas küljekarpide kallal. Nii ei olnudki ma väga vastu kui üks sõber seda endale keevitustööde praktikabaasiks kauples. Paraku ronis sõber pärast auto kojutoomist kanalisse ja nentis, et esimesteks keretöötundideks on põhja all liiga vähe plekki ning kohe-kohe hakkavad oma kohalt lahti tulema igasugused olulised asjad. Ja auto tuli tagasi ja jäi maja ette seisma kuni mul mingi pisut parem idee tekib.
Kuna seesinast masinat on varalahkunud ksf! Supp oma pensionisambaks nimetanud siis mõtlesin tõsiselt ka suuremamahuliste taastamistööde peale. Käis isegi üks plekirätsep auto alla vaatamas ja arvas, et ma olen ikka puhta loll. Selle kinnituseks saatis härra mulle peotäie mobile.de linke soovitusega sama raha eest treileritäis Seicentosid Saksast kokku osta. 
See idee ei realiseerunud siiski. Aga kollase viis ühe tehnikahuvilise noormehe paps lapsele hoovinarriks. Sest vahepeal oli hoovi ilmunud uus Fiat. Seekord punane.

Multipla.
Bi-Fuel.
Erandkorras viiekohalisena, külmkapiga (tehaselisa) esiistmete vahel.

Multika hoovilejõudmine ei olnud ka üldsegi mitte lühike ega kiire protsess. Pärast kommiraha eest ostmist sai kohe asutud teele ihumehaaniku töökoja poole läbiroostetanud summutit lappima. Kohale jõudes sõitnuks nagu auruveduriga - tuli nii musta kui valget. Pikemaajaline seismine ei olnud mootorile teps mitte hästi mõjunud. Ja ihumehaanik ütles, et seda pada pole küll mõtet lahata.
Õnneks oli jätkuvalt alles Doblo, millel mäletatavasti just mootor põhjalikult ära remonditud. Kuna kahe paja ainuke erinevus oli tehase gaasiseade siis sai tehtud swap. Ja roostes pirukas koos küpse mootoriga kaalule lohistatud. Ja punase Multiplaga kõva pool aastat imetlevaid või siis kaastundlikke pilke ning peapöördeid nauditud.
Muuhulgas sai käidud selle imelise tõllaga Soomes Weekendil tööl. Kui keegi tahab kunagi Soomes verinoori (ja veel ilusaid)naisi rebida siis Multiplääd on kindla peale minek. Sinna tahtsid noored pläädid suisa sõidu pealt sisse ronida. Aga meil tahtis töö tegemist ja raha teenimist. Aga igatpidi mõnus massin oli küll. CNG-ga oli odav sõita, ruumi oli toas väga lahedalt, toolid välja loopida, kõlbas suurepäraselt ka kaubikuks. Sõidaks siiani kui poleks juhtunud kurba lugu.
Nimelt tulin ühel hilisel sügisesel õhtutunnil veomassinaga töölt ja istusin multiplasse ümber, et platsilt kodu sõita. Panin autu käima, ootasin, et tiksuks soojaks, tegin auto kõrval suitsu kui äkiste suri massin välja ja enam käima ei läinud. Kui siis mõni päev hiljem ihumehaanik sai auto töökotta treilatatud, selgus teistkordne hammasrihma katkemine. Rihm, mis kahel autol ühes mootoris kokku alla 10 tuhande kilomeetri ja ühe aasta sõitnud.
See rikkus tuju ikka kapitaalselt ära. Vihaga ütlesin mehaanikule, et ta võib masinaga teha, mis tahab, mina ei taha enam ühtegi Fiatti enam näha ei lähedalt, ega kaugelt. Ja ega ma neid siis vaadanudki. Umbes pool aastat.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne